Ragne Kepler - Challengeri sügavik

Navigaator pöördub tagasi oma kaartide juurde, kirjutab sõnu ja lisab uusi nooli nende peale, mis seal juba olemas on. Ta muudab oma mõtted nii kihiliseks, et ainult ise neid dešifreerida suudab. „Otstarve, pringel, delfiin, ukseraam, ukseava. Sina oled maailma lunastuse uks.“

„Mina? Oled sa kindel?“

„Sama kindel kui see, et me sellel rongil oleme.“

Ukseava, ukseraam. Õe toa seintel tantsisklevad delfiinid, kui tema ukselävel seisan. Delfiine on seitse. Tean seda, sest maalisin need sinna tema jaoks, igaüks neist kujutab üht Kurosawa seistmest samuraist. Tahtsin, et ta peaks neid kalliks ka siis, kui vanemaks saab.

Delfiinid jõllitavad mind täna õhtul ja ehkki pöialdeta ei saa vehelda, pean neid palju hirmutavamaks kui tavaliselt.

Isa mässib Mackenzie ilusti teki sisse, et õde korralikult soojas oleks. Aeg on hiline õe jaoks, aga mitte mulle. Olen äsja saanud viisteist, õde hakkab alles üksteist saama. Kulub tunde, kuni magama heidan. Kui ma üldse magan. Ma ei pruugi magada. Mitte täna.

Allkorrusel räägib ema telefoni teel vanaemaga. Kuulen teda rääkimas ilmast ja termiitidest. Meie maja järatakse pulbriks. „… aga kahjuritõrje on nii häiriv,“ kuulen ema lausumas. „Peab mingi parem viis olema.“

Isa annab Mackenziele head ööd musi, pöörab siis ringi ja näeb mind seismas, mitte päris toas, aga ka mitte väljas.

„Mis on, Caden?“

„Ei midagi, lihtsalt… pole tähtis.“

Isa tõuseb püsti ja õde keerab näo delfiinide poole, andes mõista, et on valmis uneilma minema. „Võid mulle öelda, kui midagi pahasti on. Sa ju tead seda?“

Räägin vaikselt, et Mackenzie ei kuuleks. „Lihtsalt seda, et… koolis on see poiss.“

„Jah?“

„Ma ei ole muidugi kindel…“

„Jah?“

„Noh… Ma arvan, et ta tahab mind ära tappa.“

Ostukeskuses seisab korjanduskarp. Suur kollane silinder, kuhu annetatakse heategevuseks lastele, kellest on raske mõeldagi. „Piiritagustes sõdades käed-jalad kaotanud lastele“ või midagi säärast. Annetus keerleb suures kollases silindris minuti jagu ringi, tehes rütmilist vurinat. See muutub augu poole liikudes järjest pinevamaks ja pinevamaks, intensiivsemaks, meeleheitlikumaks. Nüüd keerleb see kiiremini − kogu hoog on suunatud lehtri kaela pidi alla, kuni pläriseb justkui alarm − et siis toru musta sügavikku kukkudes vaikida.

Mina olengi see allapoole liikuv ja keeriselehtri neelus kisendav münt. Ainult mu enda hoog ja inerts ei lase mul pimedusse neelduda.

„Mis mõttes tahab sind tappa?“ Isa astub esikusse ja suleb õe toa ukse. Kaugemal koridori otsas asuvast vannitoast immitseb kummalise nurga alt tuhmi valgust. „Caden, see on tõsine asi. Kui keegi poiss sind koolis ähvardab, pead sellest mulle rääkima.“

Isa seisab oodates. Soovin, et poleks üldse suud lahti teinud. Ema ripub allkorrusel endiselt telefoni küljes ja vestleb vanaemaga. Ja ma hakkan mõtlema, on see üldse päriselt vanaema või teeb ema lihtsalt sellist nägu − rääkides kellegi teisega, võib-olla minust ja võib-olla koodisõnu kasutades. Aga miks ta peaks seda tegema? Tobedus. Ei, ta räägib vanaemaga. Termiitidest.

„Oled sellest poisist oma õpetajatele rääkinud?“

„Ei.“

„Mida ta teinud on? Sind otseselt ähvardanud?“

„Ei.“

Isa hingab sügavalt. „Hea küll. Kui ta pole sind päriselt ähvardanud, ei ole lood vast nii pahasti, kui arvad. Kas see laps on mõne relva kooli kaasa toonud?“

„Ei. Nojah, võib-olla. Ja-jah, ma arvan, et tal võib nuga olla.“

„Oled seda näinud?“

„Ei, ma lihtsalt tean. Tead, ta on sedasorti poiss, kellel on nuga.“

Isa hingab veel kord sügavalt ja kratsib hõrenevaid juukseid. „Räägi täpselt, mida see poiss on sulle öelnud. Püüa kõike meelde tuletada.“

Ma sobran mõtetes ja püüan leida seletamiseks õigeid sõnu, aga jään hätta. „Asi pole selles, mida ta on öelnud. Asi on selles, mis ta on ütlemata jätnud.“

Minu isa on raamatupidaja, kel domineerib vasem ajupoolkera, äärmiselt lineaarse mõtlemisega. Seega ei üllatu ma sugugi, kui isa ütleb: „Ma ei saa aru.“

Ma pööran end, näperdan seinal olevat perepilti ja ajan selle viltu. Hakkan muretsema, nii et sean selle taas kiiresti otseks. „Unusta ära. Pole tähtis.“ Püüan trepist alla pääseda, sest tahan kuulda, millest ema räägib. Isa haarab mul aga õrnalt käsivarrest ning sellest piisab, et mu minekut takistada.

„Oota nüüd,“ ütleb isa. „Räägime need asjad selgeks. See poiss, kelle pärast sa nii vaevatud oled − ta on sinuga samast klassist ja tema käitumises peitub midagi, mis sind hirmutab.“

„Tegelikult pole mul temaga koos tunde.“

„Kuidas sa teda siis tunned?“

„Ei tunnegi. Lihtsalt satun temast mõnikord koridoris mööduma.“

Isa vaatab maha ja peab mõttes aru. Siis tõstab ta pilgu uuesti mulle. „Caden… Sa ei tunne teda ja ta pole sind ähvardanud ega ole kunagi muud teinud, kui sinust koridoris möödunud. Miks sa siis üldse arvad, et ta sulle halba soovib? Arvatavasti ta isegi ei tunne sind.“

„Jah, sul on õigus. Olen lihtsalt stressis.“

„Võtad ilmselt asju liiga tõsiselt.“

„Õigus, võtan liiga tõsiselt.“ Nüüd, kui olen selle valjusti välja öelnud, näen isegi, kui rumalasti see kõlab. Ses suhtes, et see poiss isegi ei tea, et ma olemas olen. Mina ei tea isegi tema nime.

„Keskkool võib tasakaalust välja lüüa,“ sõnab isa. „Paljud asjad võivad su ärevusse ajada. Kahju, et sellised mured sind vaevavad. Et midagi sellist üldse pähe tuleb! Igaühel on vahel tarvis, et ta tagasi maa peale toodaks, kas pole nii?“

„On küll.“

„On sul nüüd parem?“

„Jah, mul on parem. Aitäh.“

Kui ma eemaldun, vaatab isa mind uurivalt edasi, nagu ta teaks, et valetan. Vanemad on märganud, kui ärev ma viimasel ajal olen. Isa arvates peaksin närvipingest vabanemiseks spordiga tegelema. Ema meelest võiksin hakata joogat harrastama.

Meri laiub igas suunas. Ees, taga, tüürpoordis, pakpoordis ja meie all, all, all. Meie laev on galeoon, räsitud miljonist merereisist kaugetel aegadel, mis olid praegusest veel süngemad.

„See on üks paremaid aluseid omasuguste hulgas,“ ütles kapten mulle kunagi. „Usalda teda ja ta ei vii sind vale teed.“

Mis on ju tore, sest rooliratta juures pole mitte kunagi kedagi.

„Kas tal nimi on?“ küsisin kord kaptenilt.

„Nime andmine viiks ta põhja,“ lausus kapten. „See, millele me nime anname, kaalub rohkem kui meri, mis teda pinnal hoiab. Uuri ükskõik millist laevahukku.“ Pealuugi kaare kohal on puusse põletatud kiri − Sa pole esimene ega jää viimaseks . Ma imestan, miks see tekitab minus tunde, et olen ühtaegu tühine ja väljavalitud.

„Kõnetab see sind?“ küsib papagoi. Ta istub luugiava kohal õrrel mind jälgides, mind muudkui jälgides.

„Tegelikult mitte,“ ütlen talle.

„Noh, kui peaks kõnetama,“ juhendab papagoi, „kirjuta kõik üles.“

Käin peaaegu igal ööl Valgest Plastmassist Köögis. Üksikasjad on iga kord erinevad, nii et ma ei saa kunagi ennustada, kuidas uni lõpeb. Kui see oleks ühesugune, teaksin vähemalt, mida oodata − ja kui teaksin, saaksin kõige hullemaks valmistuda.

Täna olen ma peidus. Köögis leidub vähe peidukohti. Olen surutud moodsasse külmkappi. Värisen ja mõtlen kaptenile. Kuidas ta mind lõdisevaks kutsikaks nimetas. Üks mask, mida ma ei mäleta, avab ukse. Ta raputab pead.

„Vaeseke, sa oled küll külmunud.“ Ta valab karahvinist kohvi, aga selle asemel, et mulle pakkuda, sirutab käe minust läbi ja võtab külmikust kusagilt minu tagant piima.

Peateki all paiknevad meeskonna kajutid. Meeskonnatekk on palju suurem, kui väljast paistab. Võimatu, aga nii see on. Seal on pikk koridor, millel ei paista lõppu olevat.

Plankude vahel, millest laevakere ja tekid on tehtud, on haisev must pigi, et vesi laeva ei pääseks. Kõige teravam lehk varitseb laeva sisemuses. See on terav ja orgaaniline, nagu poleks aja jooksul tõrvaks saanud eluvormid lagunemist lõpetanud. Siin haiseb higi ja pesemata kehade järele ning selle kraami järele, mis varbaküünte alla koguneb.

„Elu lõhn,“ sõnas kapten uhkelt, kui kunagi temalt haisu kohta küsisin. „Muundumises elu. Vahest küll, aga siiski elu. Nagu tõusulombi soolane ving, kirbe ja roiskunud, aga samal ajal värskendav. Kirud sa, kui laine paiskub randa, kandes sõõrmetesse pritsmeid? Ei! Sest see meenutab sulle, kui väga sa merd armastad. See suvine rannahõng, mis juhatab su hinge kõige muretumasse soppi, pole midagi muud kui mere roiskumise mahe puhang.“ Kapten hingas siis toona nagu oma mõtte kinnitamiseks rahulolevalt ja sügavalt sisse. „Tõesti, kõigel hirmsal on oma kaunis külg.“

Kui mu sõbrad ja mina olime nooremad ning kaubanduskeskuses üle mõistuse ära tüdinesime, mängisime seda mängu. Kutsusime seda Hulluks Poetuuriks. Valisime välja mõne inimese või paarikese, mõnikord koguni terve perekonna − ehkki mängu eesmärki arvestades oli alati parem valida üksinda sisseoste tegev inimene. Siis leiutasime loo valitud ostleja salaeesmärgist. Harilikult käis selle eesmägi juurde kirves ja/ või kettsaag, kelder ja/või pööning. Ükskord valisime välja väikese vana naise, kes kööberdas näppaja-näoga mööda kaubanduskeskust. Otsustasime − tema on täiuslik sarimõrvari kuju. Lugu oli selline, et eideke ostab kogu kauba kaubanduskeskusest − seda saab liiga palju, et ise koju tassida ning ta laseb asjad kohale tuua. Siis võtab tädike kaubatooja kinni ja tapab sellesama asjaga, mille mees talle tõi. Tal on terve kollektsioon äsjaostetud mõrvarelvi ja UPSi meeste laipu keldris ja/või pööningul. Nii jälitasime teda umbkaudu kakskümmend minutit, mõeldes, et see on lõbus… kuni naine läks terariistade osakonda ja ostis uue lihunikunoa. Siis muutus lugu veel lõbusamaks.

Kui naine poest väljus, vaatasin talle otsa − peamiselt seepärast, et kartsin seda teha. Ma tean, et see oli üksnes minu ettekujutuses, aga tema pilgus valitses valitses kurjus ja pahatahtlikkus, mida ma ma kunagi ei unusta.

Hiljuti nägin sama pilku veel kusagil.

Ma seisan keset elutuba ja kõverdan beežis plüüsvaibas tuimalt varbaid.

„Mida sa teed?“ küsib Mackenzie, kes tuleb koolist ja heidab ranitsa diivanile. „Miks sa seal niimoodi seisad?“

„Ma kuulatan,“ ütlen talle.

„Mida sa kuulatad?“

„Kuulatan termiite.“

„Kas sa kuuled termiite?“ See mõte hirmutab õde.

„Võib-olla.“

Õde näperdab närviliselt kollase fliisjaki suuri siniseid nööpe, nagu saaks neid kinni pannes ennast termiitide eest kaitsta niisamuti nagu külma eest. Siis surub ta ebalevalt kõrva vastu seina, oletades ilmselt, et niimoodi kuuleb neid paremini kui vaikselt keset tuba seistes. Ta kuulatab mõne hetke, siis ütleb veidi rahutult: „Ma ei kuule midagi.“

„Ära muretse,“ ütlen talle nii rahustavalt kui saan, „termiidid on kõigest termiidid.“ Ja ehkki poleks saanud olla neutraalsemat väidet, hajutab see igasuguse putukamure, mille talle tekitasin. Rahunenult läheb ta kööki keha kinnitama.