Ragne Kepler - Challengeri sügavik

Ja minu hirm ei tulene ainult võbinast kõhusopis. See pole adrenaliin Ameerika mägede kõrgemas punktis kukkumise eel. Ma tean kindla peale – KINDLASTI –, et nad ainult teesklevad, nagu nad kinnitaksid mu trossi. Et minu elu lõpebki tohutust kiirusest tingitud valuplahvatuses. Nende kõigi pilkudest aimub tõde. Teadmise valu tapab mind rohkem, kui tapmine ise tapaks − seega hüppan, et see kõik juba kord lõpeks.

Karjed, karjed ja karjed torni kõrvalt alla põhjatusse musta auku on nii tõelised, et jään alatiseks uskuma − see ongi tõsi. Olgugi et 8,5 sekundi pärast aeglustub liikumine ja mind püütakse torni jalamil kinni. Olen nii üllatunud, et ma veel hingan. Värisen edasi ja mu ainus võit sellest kohutavast ööst on see, et pärast mind hüppav isa hakkab teel alla oksele – aga isegi see ei võta ära põrgulikku musta augu tunnet, et seisan endiselt millegi mõeldamatu veerel.

Ärkan laeva metsiku pikisuunas õõtsumise peale õudusunenäost, mida ma ei mäleta. Kajuti madalas laes rippuv latern kõigub metsikult ja heidab hubisevaid varje, mis voogavad sama rahutult kui lained. Kogu laev kägiseb nagu suures vaevas ja higistavad laevaplangud tõmbuvad pingule ja surutakse kokku, pannes proovile neid koos hoidva armetu musta pigi. Koguni pigi paistab pingutusest ägavat.

Navigaator piilub minu kohal olevast koikust alla. Ta ei hooli sellest vähimatki, et marutav meri on laeva ajupuudeks kiskumas.

„Nägid halba und?“ küsib ta.

„Jah,“ piuksatan mina.

„Olid köögis?“

See tuleb mulle ootamatult. Ma pole talle sellest mitte kunagi rääkinud. „Sa tead sellest kohast?“

„Kõik me käime mõnikord Valgest Plastmassist Köögis,“ sõnab navigaator. „Ära arva, et see on sinu oma, sest see pole nii.”

Lähen tualettruumi, mis asub mööda koridori edasi. Jalad oleksid nagu põranda külge aheldatud. Käsivarred oleksid justkui seinte külge aheldatud. See tunne koos laeva kõikumisega muudab mu tualetiretke veerandtunniseks katsumuseks.

Kui viimaks oma koikusse tagasi jõuan, kukutab navigaator alla rebitud paberitüki, millel on üht- ning teistpidi käänduvad jooned ja nooled.

„Väljapääs, välja jää, koju jää, kojupääs,“ ütleb ta. „Järgmine kord võta see kööki kaasa, seda ma ütlen. See näitab teed välja.“

„Ma ei saa paberitükki unenäkku kaasa võtta,“ märgin ma.

„Olgu,“ nendib ta haavunult. „Siis oled pigis.“

„Joonista mind,“ käsutab papagoi minu joonistusplokki nähes. „Joonista mind.“ Ma ei söanda keelduda.

„Poseeri,“ ütlen talle. Papagoi kohendab end reelingul, ajab noka majesteetlikult ette ja saputab suled kohevile. Ma ei kiirusta. Kui valmis saan, näitan talle pilti. Pildil on aurav julk.

Papagoi vaatab seda viivu ja teatab siis: „See paistab rohkem mu venna moodi. Pärast seda muidugi, kui krokodill ta pintslisse pistis.“

See paneb mu muigama. Niisiis teen teise visandi, mis on papagoi moodi, silmaklapi ja kõigega.

Aga kapten nägi kõike pealt ja kui papagoi ülima rahuga minema plagistab, konfiskeerib kapten pliiatsi ja ploki. Vähemasti ei lase ta mu joonistamiskätt maha raiuda. Jutud käivad, et puujalaga meeskonnaliikmed said selle pärast seda, kui tekil jalgpalli mängides vahele jäid.

„Sulle pole antud luba olla andekas,“ ütleb kapten. „See võib solvata neid meeskonnaliikmeid, kellele pole annet antud.“

Ja ehkki anne on sõltumatu sellest, kas luba küsida või mitte, teen ma kummarduse ning küsin: „Palun, härra… kas ma tohiksin paluda joonistamisande luba?“

„Ma kaalun seda.“ Kapten silmitseb papagoi portreed, kirtsutab nina ja viskab pildi üle parda. Vaatab siis auravat julka ja ütleb: „Väga hästi tabatud.“ Siis viskab ka selle üle parda.

Hommikul kutsub baaripidaja mu üles mastikorvi, et mulle kokteil segada. Täna pole hüppajaid, niisiis on rahvast hõredalt.

„See kokteil on sinu ja ükspäinis sinu oma.“ Ta vaatab mulle pikalt silma, kuni ma nõusolekuks noogutan. Rahule jäädes krabab ta riiulilt pudeleid ja jooke. Tema käed liiguvad nii kiiresti, et võiks arvata, nagu oleks tal neid rohkem kui kaks. Ta raputab kokteili koostisosad roostes šeikeris segamini.

„Mis siin sees on?“ küsin ma.

Ta silmitseb mind nagu nõrgamõistuslikku, et sellist asja üldse küsin. Või olen ma nõrgamõistuslik, kui loodan vastust järgnevat. „Toidujäätmed ja vürtsid ja igasugu ebameeldivad asjad,“ loetleb ta.

„Täpsemalt?“

„Lehma krõmpsluu ja prussaka selgroog.“

„Mardikatel pole selgroogu,“ juhin tema tähelepanu. „Nad on selgrootud.“

„Just nimelt. Sellepärast see ongi nii haruldane.“

Kuskilt kaugelt alt saabub plaginal papagoi ja istub kassaaparaadile. Selle nägemine tuletab mulle meelde, et ma ei saa maksta. Ütlen seda ka baaripidajale.

„Ei näe probleemi,“ sõnab baaripidaja. „Saadame arve sinu kindlustusele.“

Ta valab segu kristallist šampanjaklaasi ja ulatab mulle. Joogis kihisevad punased ja kollased mullid, aga need kaks värvi ei segune. Minu kokteil on laavalamp.

„Joo põhjani, joo põhjani,“ kisendab papagoi. Ta keerab natuke pead ja vaatab mind oma terve silmaga.

Võtan lonksu. See on mõru, aga mitte üdini ebameeldiv. Kergelt banaani- ja mandlimaitseline. „Põhjani,“ ütlen mina ja kulistan joogi ühe sõõmuga alla. Asetan baariletile tühja klaasi.

Papagoi jõnksutab sügavas rahulolus pead.

„Suurepärane! Käid mastikorvis kaks korda päevas.“

„Mis siis, kui ma ei taha mastikorvis käia?“ küsin vastu.

Papagoi pilgutab mulle silma. „Siis hakkab mastikorv sinu juures käima.“

Hulk aega tagasi käis meie pere New Yorgis. Kuna kõik sobilikud hotellid olid täis või taheti nende eest hingehinda, sattusime turistide jaoks kõrvalisemasse kohta.

Meie hotell asus mingis armetus Queensi urkas, mis oleks võinud olla mõne paksmao vasaku kaenla all. Seda piirkonda kutsuti kohatu nimega Flushing. Nagu enamik njuujorklasi, olid ka New Yorgi rajajad teravmeelsed.

Lühidalt öeldes, nagu njuujorklastel kombeks, kasutasime igale poole minekuks metrood. Ja see oli alati seiklus. Ühel korral sattusime koguni Staten Islandile, ehkki sinna ei vii ükski metrooliin. Kulutasime kogu raha metrookaartidele, mis kasseerisid elektronraha iga kord, kui pöördväravast läbi läksime. Ja isa leinas taga vasest metroožetoonide kuldajastut, kui sõitusid võis sõrmedel kokku lugeda.

Ema kehtestas väga kindlad metrooreeglid − need hõlmasid märgi salvrätte ja silmkontakti vältimist võõrastega.

Sel nädalal sai minust rahvauurija, kes vaatles pesemata ja desinfitseerimata kätega masse. Näiteks avastasin tänaval, et njuujorklased ei tõsta kunagi pilku enda kohal kõrguvatele aukartustäratavatele hoonetele. Nad liiguvad kiiresti ja tulemuslikult läbi tihedate rahvahulkade ning põrkavad haruharva üksteisega kokku − nagu kannaksid teflonkuubesid. Ja metroos, kus kõik peavad paigal seisma, kui rong jaamast jaama lõgistab, ei väldi inimesed üksnes silmsidet, vaid püsivad oma läbitungimatus maailmas, nagu oleks neil seljas nähtamatu skafander. Justkui sõidaks kiirteel, kusjuures kõik on üksteisel kukil. Ma imestasin, et inimesed saavad nii lähestikku elada, olla ümbritsetud tuhandetest, kes on sinust vaid mõne sentimeetri kaugusel, kuid olla siiski täiesti isoleeritud. Mul oli raske seda ette kujutada. Enam pole mul seda raske ette kujutada.

Meie maja on nüüd termiidivaba ja mälestused Patulinna imedest on parem maha vaikida. Aga kodu ei tundu enam mõnus. Mul on tahtmine kõndida. Edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Sihitult. Kui ma ei kõnni, siis ma joonistan. Kui ma ei joonista, siis ma mõtlen − see paneb mind uuesti kõndima ja joonistama. Äkki on putukamürgi jäägid mind kahjustanud?

Istun söögilaua taga. Minu ees on laiali värvipliiatsid, õlipastellid, söepulgad. Täna kasutan värvipliiatseid, aga hoian neid kõvasti ja surun nii tugevasti, et pliiatsid muudkui murduvad. Mitte ainult pliiatsisüsi, aga pliiatsid ise. Ma viskan katkised pliiatsid üle õla, talumata viivitusi.

„Sa oled nagu hull teadlane,“ täheldab ema.

Ma kuulen teda kümme sekundit hiljem, kui ta seda ütleb. Vastamiseks on liiga hilja, nii ma siis ei vasta. Olen niikuinii vastamiseks liiga hõivatud. Mul vasardab peas see asi, mille pean paberile välja saama enne, kui see mu aju kuju muudab. Enne, kui värvilised jooned sellesse sisse soonivad nagu juustulõikur. Minu joonistused on kaotanud igasuguse kuju. Need on sirgeldused ja oletused. Juhuslikud − ja ometi mitte. Tahaksin väga teada, kas teised näevad nendes samu asju, mida mina. Need kujutised peavad ometi midagi tähendama, kas pole? Miks need muidu nii intensiivsed on? Miks see vaikne hääl sisimas muidu nende väljalaskmist nii järeleandmatult nõuab?

Fuksiapunane pliiats murdub. Viskan selle ära ja võtan kinaverpunase.

„Mulle ei meeldi see,“ nendib Mackenzie. Ta möödub minust pähklivõid täis lusikaga ja limpsib seda samamoodi nagu pulgakommi. „See on jube.“

„Ma joonistan ainult seda, mida minult nõutakse,“ ütlen õele. Siis kargab mulle pähe impulsiivne inspiratsioonivälgatus. Sirutan temani, surun pöidla lusikasse ja määrin ookrivärvi kaare üle paberi.

„Ema!“ lõugab Mackenzie. „Caden joonistab minu pähklivõiga!“

Ja ema vastab: „Paras sulle. Sa ei tohikski enne lõunat pähklivõid süüa.“

Ometigi heidab ema köögist pilgu mulle ja mu projektile. Tajun selgelt tema muret. See on nagu terrassiküte − jõuetu ja ebaefektiivne, aga püsiv.

Olen sõpradega lõunatamas. Aga samas ei ole ka. See tähendab, et olen nende hulgas, aga ma ei tunne end koos nendega. Varem seltsisin kergesti ükskõik milliste sõpradega. Mõned inimesed vajavad oma klikki, et end turvaliselt tunda. Neil on väike kaitsev sõprade ring, kust nad harva söandavad eemalduda. Mina polnud selline. Ma võisin alati vabalt liikuda lauast lauda, grupist gruppi. Sportlased, ajuhiiglased, hipsterid, bändipoisid, rulatajad. Ma meeldisin alati kõigile ja mind võeti omaks ning ma suutsin sulanduda nagu kameeleon. Kummaline, et nüüd olen ma üksinda isegi teiste hulgas viibides.

Mu sõbrad matsutavad ja luristavad lõunat süües ning naeravad millegi üle, mida ma ei kuule. Ma ei hoia sihilikult kõrvale, aga miskipärast ei suuda vestlusega haakuda. Nende naer tundub nii kauge, nagu oleks mul vatitropid kõrvas. Seda juhtub järjest rohkem ja rohkem. Nad nagu ei räägikski inglise keelt − nad räägivad seda veidrat keelt, mida Cirque du Soleil’ klounid. Mu sõbrad jutlevad kõik klounide keeles. Tavaliselt mängin nendega kaasa. Naeran koos nendega, et end maskeerida ja jätta mulje teistega sobimisest. Aga täna pole mul tuju teeselda. Mu sõber Taylor on veidi tähelepanelikum kui teised. Ta märkab mu eemalolekut ja koputab mulle õrnalt käsivarrele.

„Hei, tule maa peale, Caden Bosch − kus sa uitad, mees?“

„Uraani välisel orbiidil,“ ütlen talle. See paneb kõik naerma ja vallandab nilbete naljade rea, aga kõik see kostab taas klounikeelsena, sest olen end jälle välja lülitanud.