Ragne Kepler - Challengeri sügavik

Energiajoogid aitavad mul lennata.

Ma olen Jumal, aga Jumal ei täida küsimustikke.

Mulle meeldib erksavärviliste lindude seltskond.

Surm kipub mind nälga jätma.

Mu kingad on liiga kitsad ja süda on mulle kaks numbrit väike.

Ma usun, et kõik vastused on merepõhjas.

Olen tihti hingetute zombide keskel.

Kuulen mõnikord netipoodidest hääli.

Suudan vee all hingata.

Näen nägemusi paralleelsetest ja/või ristuvatest universumitest.

Vajan rohkem kofeiini. Kohe.

Haistan surma lõhna.

Läheme perega kaheks päevaks Las Vegasesse, kuni meie majast püütakse termiite välja ajada. Joonistan kogu reisi vältel joonistusplokki ja autosõit ajab mul südame pahaks. Olen oksendama hakkamas. See on mul ilmselt ühine kõigi teistega Las Vegases.

Meie hotell on 32korruseline diagonaalliftidega püramiid. Lasvegaslased on oma liftide üle väga uhked. Klaasliftid, peegelliftid, liftid lõgisevate ja kõlisevate lühtritega, nagu oleks iga üles- ja allasõit maavärin. Kõik hotellid konkureerivad omavahel, kes saab külalised tubadest kiiremini kasiinosse. Ühes hotellis on mänguautomaadid koguni liftides − inimestele, kes ei suuda kaua oodata.

Ma närvitsen, aga ei saa aru, miks. „Sa pead sööma,“ lausub ema mulle. Ma söön, aga see rahutus ei lähe üle. „Vajad uinakut,“ ütleb isa, nagu oleksin väike laps. Aga asi pole ka selles ja nad mõlemad teavad seda. „Sa pead sellest sotsiaalärevusest üle saama, Caden,“ on nad mulle rohkem kui korra öelnud. Asi on selles, et mul pole kunagi varem sotsiaalärevust olnud – olin alati üsna enesekindel ja seltskondlik. Nad ei tea – isegi mina ei tea veel –, et see on millegi suurema algus. See on kõigest palju suurema, palju sügavama, palju süngema püramiidi tume tipp.

Ma vanemad veedavad pool päeva hasartmänge mängides, kuni otsustavad, et on piisavalt palju raha kaotanud. Siis nad vaidlevad ja süüdistavad teineteist.

„Sa ei oska blackjacki mängida!“

„Ütlesin sulle, et ma eelistan ruletti!“

Igaühel on vaja kedagi süüdistada. Abielupaarid süüdistavad alatasa teineteist. Niimoodi on lihtsam. Asja muudab hullemaks see, et ema punastel lemmikkingadel murdus vasak konts ära ja ta pidi tagasi hotelli lonkama − Las Vegase tänavatel ei ole võimalik paljajalu käia. Sütel kõndimine oleks vähem valus.

Kuni vanemad end spaahooldustega rahustavad, läheme õega välja. Jalutame mööda Strippi ja vaatame Bellagio purskkaevuetendust. Mind ärritab, et olen siin koos Mackenziega, sest ta lutsib parasjagu oma lemmikkommi – sinist ümmargust pulgakommi. See teeb ta palju nooremaks kui peaaegu üheteistkümnene ning tekitab minus tunde, nagu oleksin lapsehoidja. Lisaks on mul piinlik olla koos kellegagi, kellel on suu üleni sinine.

Jalutades korjan nimekaarte poolpiduste eskortteenusepakkujate käest, kes ulatavad neid igaühele, kes vaid vastu vaevuvad võtma. Mitte et ma kavatseksin kaardil olevatel numbritel helistada, vaid lihtsalt kollektsioneerimiseks. Nagu kogutakse pesapallikaarte. Ainult et neil kaartidel poseerivad aluspesus tüdrukud. Väärt sama palju kui esiliiga meeskond.

Ma tean, et üks Vegase Stripil olnud ehitisi oli MGM Grand, kus möllas kunagi laastav tulekahju. Sel paigal oli nii halb karma, et kompanii müüs selle teisele hotelliketile ning ehitas uue hotelli – tohutu võlur Ozi lossi taolise hasartmängukatedraali. Aga vana hotelli varjab nüüd uus nimi. Selles tulekahjus hukkus palju inimesi. Üks mees hüppas leekidest pääsemiseks kõrgelt aknast madratsile. Madrats teda ei päästnud.

Jõuan mõtetega meie hotelli juurde ja juurdlen, mis siis saaks, kui see põlema läheks. Kuidas pääseda leegitseva klaaspüramiidi akendest, kui need ei avane? Mõtted võtavad vunki juurde. Mis siis, kui mõni neist kuttidest seal tänaval otsustab, et on nende räpaste kaartide jagamisest tüdinenud ja otsustab toime panna väikese süütamise. Ja kui ma neist ühte vaatan – hoolega vaatan –, näen näost, et tema see ongi. Olen saanud vägeva märguande, justkui hääl oleks öelnud, et ma ei saa meie hotelli tagasi minna. Kuna see mees jälgib mind. Võib-olla jälgivad nad kõik. Võib-olla tegutsevad kõik need poolpidused nimekaartide jagajad koos. Ja ma ei saa meie hotelli tagasi minna, sest seda tehes lähebki nii. Niisiis veenan ma jalavalu käes vinguvat õde edasi minema, aga ei ütle talle põhjust. Korraga tunnen, et minu ülesanne on teda kaitsta.

„Lähme vaatame Caesars Palace’i hotelli,“ ütlen Mackenziele. „See pidavat väga vinge olema.“

Sisenedes tunnen ennast natuke kindlamalt. Sissepääsu valvavad tohutud odadega kivist tsentuuriod, seljas soomusrüüd. Ma tean, et need on kõigest dekoratsioon. Samas annavad kivikujud tunde, et olen räpaste salalike süütajate eest kaitstud.

Parfüüme, teemante, nahka ja karusnahku müüvate poodide juures on alkoov, kus seisab veel üks skulptuur. See on Michelangelo Taaveti täiuslik marmorkoopia. Las Vegases on kõik täiuslik koopia. Eiffeli torn, Vabadussammas, pool Veneetsia linna. Inimeste lõbustamiseks võltsitud maailm.

„Kuule, kes see alasti tüüp on?“ küsib Mackenzie.

„Ära ole rumal, see on Taavet.“

„Oh,“ ütleb ta ega küsi õnneks: „Milline Taavet?“ Selle asemel küsib ta: „Mis tal käes on?“

„Ragulka.“

„See pole ragulka moodi.“

„See on piibli ragulka,“ selgitan talle. „Millega Taavet Koljati tappis.“

„Oh,“ ütleb Mackenzie. „Kas võime nüüd minna?“

„Kohe.“ Ma ei saa veel lahkuda, sest Taaveti kivisilmad on mu paigale naelutanud. Taaveti keha on pingevaba, nagu oleks kuningriik juba tema päralt, aga näoilme… täis muret ja südamevalu, mida ta püüab varjata. Hakkan mõtlema, kas Taavet polnud mitte minu moodi. Nägi igal pool koletisi ja mõistis, et neist jagu saamiseks ei jätku ragulkasid.

Mu vanemad on meie esimesel Las Vegase etendusel natuke vintis.

Nad ei tülitse enam selle üle, kes on süüdi, et nad kasiinos rahast ilma jäid. Nad otsustavad sellest üle olla. Sõna otseses mõttes.

Teate, igal hotellil Las Vegases on mingi tõmbenumber. Kõige suurem tõmbekas on Stratosphere Tower, torn, millel on väidetavalt 113 korrust, ehkki minu meelest mõõdetakse Las Vegases korruseid Las Vegase skaalas, mis venib ja tõmbub kokku ning sobitub iga valega just nii, nagu vaja. Ometigi on ümar klaastipp betoontorni otsas üsna muljetavaldav. Liftipoiss väidab, et neil on läänemaailma kõige kiiremad liftid. Lasvegaslaslased ja nende liftid.

Neljakorruselises kettakujulises tipus asub pöörlev restoran ja elava muusikaga sohvabaar. Inimesed istuvad punastes samettoolides ja joovad neoonvärvi jooke, mis tunduvad radioaktiivsed. Tornis on ka atraktsioonid. Üks neist pakub võimalust kukkuda vabalanguses pea 108 korrust, ilma et sul oleks teel isegi madrats seltsiks. Aga kaamera kukub koos sinuga ja salvestab su simuleeritud surma, et saaksid taaselustada need 8,5 sekundit hiljem oma elutoa mugavuste keskel.

„Tahad proovida?“ küsib isa. „Järjekorda pole.“

Alguses arvan, et paps teeb nalja, aga sädemekesest pilgus saan aru, et ei tee. Minu isa jääb harva purju, aga kui jääb, saab temast halbade valikute tegemise musternäidis.

„Tänan, ei,“ ütlen talle ja püüan minema pääseda. Isa krabab minust aga kinni ja ütleb, et see on pereüritus. Tal on sooduspääsmed. Kaks ühe hinnaga. Neli kahe hinnaga. Selline tehing.

„Lõõgastu ometi, Caden,“ ütleb ta. „Sukeldu universumisse.“

Minu isa ei elanud kuuekümnendatel, aga alkohol muudab ta registreeritud vabariiklasest Woodstocki uitavaks hipiks.

„Mida sa kardad, Caden? See on täiesti ohutu.“

Meie ees hüppab keegi rakmetes ja sinises kostüümis tühjusesse, kaob torni kõrvalt alla ega ilmu enam nähtavale. Inimesed aplodeerivad ja minu sõrmed muutuvad tuimaks.

„Kas keegi mõnikord laiaks ka kukub?“ küsib keegi neoonjoogiga kaame tuhajuhan lõbusõitu tegevate inimeste kohta ja naerab siis koos oma ohmudest sõpradega. „Maksaksin, et seda näha.“

„Me kas läheme perega kõik koos või ei lähe keegi,“ teatab isa. Nüüd hakkab õde mind mõjutama ja hädaldab, et mina rikun alati tema elu ära. Ema ainult kihistab, sest Margarita-kokteil teeb temast alati neljakümneaastase kehas kaheteistaastase.

„Noh, Caden,“ ütleb isa. „Ela hetkes, mees. See on midagi, mida sa kogu elu mäletad.“

Õigus. Kogu 8,5 sekundit.

Lõpetan vaidlemise, sest nad on kolmekesi ühe vastu. Kui ma siis pilgu isa silmisse tõstan, näen ma seda. Sama asja, mis peitus kaarte jaganud tüübi pilgus, kes tahab meie hotelli maha põletada. Kes mu isa tegelikult on? Mis siis, kui kogu myu elu on olnud võltsing, nagu Veneetsia Stripil, ja see kõik on toimunud selleks, et mind siia saada ja meelitada mind surnuks hüppama? Kes need inimesed on? Ja kuigi osa minust teab, kui naeruväärselt mu mõtted kõlavad, siis teine osa neist toetab seda jubedat “mis siis, kui?” mõtet. See on sama osa minust, mis pärast õudusfilmi salamisi voodialuseid ja kappe kontrollib.

Enne kui ma arugi saan, oleme sinistesse rõivastesse pugenud ja seisame nagu astronaudid sillal. Õde hüppab esimesena, sest tahab tõestada, et on kõige julgem tüdruk maamunal. Siis kinnitatakse tross ema külge ja tema hüppab, kihistamisest saab sukelduv kriise, ning isa ootab mu selja taga, hoolitsedes selle eest, et läheksin enne teda. Ta teab väga hästi, et kui mulle võimalus anda, sõidan alla hoopiski liftiga.

„Küll sa näed, et see on vahva.“

Aga selles pole midagi vahvat, sest see minu peas elav ja voodi alla vaatav murepilv on nüüd nagu maast tõusev udu. See lehvib üle mu mõistuse nagu surmaingel üle Egiptuse esmasündinute.

Inimesed – hästirõivastunud inimesed vaatavad tigusid süües ning kiiritust juues oma pöörlevas restoranis mõõduka huviga läbi Stratosphere’i tipu klaasseina – ja ma mõistan, et olen osa õhtusest meelelahutusest. Nagu tsirkuseski soovib igaüks salamisi, et keegi alla lartsataks.