Ragne Kepler - Challengeri sügavik

Mina ei liigu. Ma ei kuule termiite, aga tunnen neid. Mida rohkem ma neile mõtlen, seda rohkem tunnen − ja see on häiriv. Olen täna väga häiritud. Mitte neist asjust, mida ma näen, vaid nendest, mida ma ei näe. Asjadest seinte sees ja neist, mis on mul jalge all ning mis mind alati veidralt köidavad. See lumm vaevab mind täna nagu puujärajatest putukad, kes aeglaselt meie maja rüüstavad.

Ütlen endale, et see on hea meeltesegadus, sest see ei lase mu mõtetel keerelda vastikute asjade ümber, mis võivad või ei saa koolis juhtuda. Selline tähelepanu kõrvalejuhtimine tuleb kasuks, nii et annan sellele järele.

Sulgen silmad ja tunnen, surudes mõtted läbi jalataldade.

Mu jalad seisavad ohutul, kindlal pinnal, aga see tundub vaid illusioon. Oleme oma maja omanikud, õigus? Aga mitte päriselt, sest sellel laiutab panga hüpoteek. Mis siis meile kuulub? Maa? Jälle vale, sest ehkki meil on notariaalne leping selle maa kohta, millel asub meie maja, pole meil kaevandamisluba. Meil puudub luba kaevandada seda, mis asub maa sees. Kui see, mis on maa sees, osutub väärtuslikuks või saab kunagi olema väärtuslik, ei kuulu see sisuliselt meile. Oleme selle omanikud ainult siis, kui see on väärtusetu.

Mis siis laiub päriselt mu jalge all peale vale, et see kuulub meile? Hoolikalt keskendudes suudan tunda seal peituvat. Vaiba all on betoonplaat − see asub pinnasel, mida kakskümmend aastat tagasi raskete masinatega tihendati. Selle all on kadunud elu, mida mitte keegi kunagi ei leia. Seal võivad lebada sõdade või metsloomade või bakteriaalsele rünnakule alla andnud immuunsüsteemi tõttu hävinud tsivilisatsioonide jäänused. Ma tajun eelajalooliste olendite luid ja koorikuid. Siis saadan mõtted veelgi sügavamale aluspõhjakivimisse, kus maakera vaevatud soolestikus kobrutavad ning keevad gaasikolded, mis üritavad seedida oma pikka ja sageli kurba elulugu. Koht, kus kõik issanda loomad viimaks läbi kivimite mustaks möksiks destilleeritakse, mida me siis maa seest välja imeme ja oma autodes põletame, nii et kunagine elu muutub kasvuhoonegaasideks. See on ilmselt parem kui igavik lögana veeta.

Veel sügavamal tunnen ma külmuse asendumist kuumusega, kuni jõuan õõnsusteni, kus kujuteldamatu surve all pulbitseb tulikuum, hõõguvvalge magma. Väline tuum, siis sisemine tuum, kuni raskusjõu keskmeni. Ja siis pöördub raskusjõud ümber. Kuumus ja surve hakkavad kahenema. Sulakivim muutub uuesti tahkeks. Pressin end läbi graniidi, setete, kontide, mulla, vihmausside ja termiitide, kuni paiskun mõnele Hiina riisipõllule, tõestades, et pole olemas midagi sellist nagu all, sest viimaks on all hoopiski üleval.

Avan silmad ja leian end oma üllatuseks elutoast. Mulle turgatab pähe, et minu kodust viib ideaalne loodinöör otse kuhugi Hiinasse ja ma tahaksin teada, kas oma mõtete saatmine seda nööri mööda nii, nagu ma just tegin, võiks olla ohtlik. Kas mu mõtted võivad ehk kuumuses ja maakera surve all võimenduda ja väljuda teisel pool maavärinana?

Ma tean küll, et see on kõigest hälbinud uitmõte, aga järgmisel hommikul ja sellest järgmisel ja igal hommikul sellest hetkest edasi kontrollin ma salajase hirmuga, ega Hiinas pole olnud maavärinat.

Kuigi mitmed hirmunud meeskonnaliikmed on mind hoiatanud, et ma ei läheks laeva tundmatutesse soppidesse, ei suuda ma seda tegemata jätta. Miski sunnib mind otsima just seda, mis oleks parem rahule jätta. Kuidas jätta galeoon läbi kammimata, kui juba selle pardal viibin?

Ühel hommikul tõusen nii vara, et lähen päevaalguse tekirivistuse asemel laevaga tutvust tegema. Hakkan minema mööda meeskonnatekil pikka, tuhmilt valgustatud koridori. Võtan joonistusploki ja joonistan sinna esimesed muljed.

„Palun vabandust,“ ütlen meeskonnaliikmele, keda ma pole varem näinud, luurates tema kajuti varjus. Tüdrukul on suured silmad, laiali valgunud ripsmevärv ja kaelas pärlikee. Sillerdav riba paistab nii pingul, et võiks ta ära kägistada. „Kuhu see koridor läheb?“

Tüdruk põrnitseb mind umbusklikult. „See ei lähe kuhugi, see seisab paigal.“ Siis tõmbub ta oma kajutisse tagasi ja lööb ukse kinni. Jätan ta meelde ja visandan märkmikku tüdruku näo, nagu see nagu see oli enne varju tõmbumist.

Lähen edasi, pidades teekonna pikkuse kohta lõputus koridoris arvet laevatreppe lugedes. Üks, kaks, kolm. Jõuan kümnenda redelini, aga koridor minu ees jätkub. Viimaks annan alla ja ronin kümnendale redelile. Laeva keskosa luugiaugust väljudes taipan, et kõiki redeleid mööda, ükskõik kus need meeskonnatekil asuksid, väljutakse sama luugi kaudu. Kõndisin kakskümmend minutit mööda koridori, ometigi kuhugi jõudmata.

Minu kohal reelingul istub papagoi, nagu oleks mind seal minu pilkamiseks oodanud. „Sa ei pääse siit sinna! Kas sa siis ei tea? Kas sa siis ei tea?“ kriiskab papagoi.

Minu tööks laeval on „kallutamine“. Mul pole meeles, millal mind sellesse ametisse määrati, aga mäletan, kuidas kapten seda mulle selgitas.

„Sa tunned, kuidas laev merel küljelt küljele kaldub, ja liigud vastavalt rullumisele tüürpoordist pakpoordi, pakpoordist tüürpoordi,“ oli kapten öelnud.

Teiste sõnadega tuleb mul teha sama, mida teevad enamus teisi meeskonnaliikmeid, ehk siis joosta pardast pardasse üle laevateki ja tagasi, et avaldada mere õõtsumisele vastumõju. See on täiesti mõttetu tegevus.

„Kuidas võiks meie kaal nii suurt laeva üldse kuidagi mõjutada?“ küsisin korra.

Kapten põrnitseb mind oma verd täis valgunud silmaga. „Kas sa eelistaksid olla ballast?“

See pani mul suu kinni. Ma olin seda „ballasti“ näinud. Et laeva raskuskese madalamale viia, topiti lastiruum madruseid nagu sardiine täis. Kui sul pole laeval kindlat ülesannet, saab sinust ballast. Ma poleks pidanud virisema.

„Kui läheneme sihtpunktile,“ rääkis kapten mulle kunagi, „valin ma meie suurele missioonile spetsiaalse meeskonna. Tee oma tööd kogu hingest ja jõust ning sa võid oma mõttetusele vaatamata koha meeskonnas välja teenida.“

Kuigi ma pole kindel, et seda tahan, võib see olla parem mõttetult ringi lööberdamisest. Küsisin korra kaptenilt, kui kaugel me Mariaani süvikust asume, sest meri on iga päev täpselt ühesugune. Me ei paista millelegi lähemal ega millestki kaugemal.

“Muutliku horisondi puhul pole aja kulgemine märgata,” sõnas kapten. „Aga me saame aru, kui süvikule läheneme, sest näeme tunnustähti ja süngeid endeid.“

Ma ei söanda kaptenilt küsida, mis need sünged ended olla võiksid.

Kui meri on rahulik ja ma ei pea poordist poordi jooksma, veedan mõnikord tekil aega Carlyle’i seltsis. Carlyle on junga − tulipunaste juuste ja virsikuvärvi habemeudemega noormees, laeval kõigist kõige sõbralikuma naeratusega. Ta pole laps, ta on vanem nagu laevaohvitserid, aga mitte nende hulgast. Tundub, et ta otsustab ise oma tööaja üle ja kehtestab reegleid, ilma et kapten sekkuks. Ja ta on laeval ainus, kellest sotti saab.

„Ma olen junga, sest see on minu valik,“ ütles ta mulle. „Teen seda, sest seda on vaja. Ja kuna teie olete sellised logardid.“

Täna silman ma tema mopist niriseva vee eest pagevaid rotte, kes sibavad teki hämaratesse soppidesse.

„Neetud elukad,“ ütleb Carlyle moppi häguse veega ämbrisse kastes ja tekki küürides. „Me ei saa neist iialgi lahti.“

„Vanadel laevadel elavad alati rotid,“ ütlen talle.

Ta kergitab kulmu. „Rotid? Arvad, et need on rotid?“ Ta ei paku mulle ka muud varianti. Tõsi on, nad sibavad nii kiiresti ja poevad kohe peitu, ent ma pole kindel, kes või mis need on. See ajab mind närvi, niisiis vahetan teemat.

„Räägi mulle kaptenist midagi, mida ma veel ei tea.“

„Ta on sinu kapten. Peaksid juba teadma kõike, mida vaja teada.“

Aga juba välja öeldud tooni põhjal saan aru, et ta teab rohkem kui enamik teisi. Taipan, et kui ma üldse mingeid vastuseid tahan saada, pean esitama konkreetsemaid küsimusi.

„Räägi, kuidas ta silmast ilma jäi.“

Carlyle ohkab ja vaatab ümberringi. Veendumaks, et meid ei jälgita, hakkab ta sosistama.

„Olen aru saanud, et papagoi kaotas silma enne kaptenit. Olen kuulnud räägitavat, et papagoi müüs oma silma nõiale. Sorts pidi tegema võlujooki, mis papagoi kotkaks muudaks. Aga nõid pettis teda, jõi ise võlujoogi ära ja lendas minema. Papagoi ei tahtnud olla ainus, kellel on silmaklapp. Seetõttu küünistas ka kaptenil silma peast välja.“

„See ei vasta tõele,“ ütlen muiates.

Carlyle säilitab tõsise ilme ja läigatab laevatekile seebivett. „See vastab tõele nii palju kui vaja.“

Paistab, et suurest uhtmisest tuleb pigi põrandaplankude vahelt välja.

Navigaator ütleb, et vaade mastikorvist pakub mulle „troosti, selgust, heldust ja kasinust“.

Kui see on valikvastustega test, valiksin ma „A“ ja „B“, ehkki, võttes arvesse laevameeskonda, kriipsutaksin pliiatsiga number kaks alla „D“.

Mastikorv on kõrgel ülal grootmasti küljes olev väike ümar pütt. Sinna mahub ainult üks, hädapärast kaks valves meeskonnaliiget. Otsustan, et see on hea koht oma mõtetega üksi olemiseks, kuigi võiksin juba teada, et minu mõtted pole kunagi üksinda. On varajane õhtu ning ma ronin üles mööda narmendavaid köisredeleid, mis on laeva endasse mähkinud nagu surilina. Videvik vajub aegamisi horisondi taha, päikeseta tuleb välja tähesära.

Mastikorvile lähemal muutub köisredel kitsamaks ja ronimine ohtlikumaks. Viimaks hiivan end masti vastu toetuvasse väiksesse puutünni − ja avastan, et see pole sugugi väike. Samamoodi nagu meeskonna tekk võib see ju väljast väike paista, aga kui juba seal sees oled, selgub, et see ümar ruum on pea sajameetrise läbimõõduga. Samettoolides äraolevate pilkudega lösutavad meeskonnaliikmed limpsivad neoonvärvides martiinisid ja kuulavad elavas esituses bändi, mis mängib mahedat džässi.

„Olete üksinda? Siiapoole, palun,“ ütleb perenaine ja juhatab mu samettooli juurde, kust avaneb vaade kuuvirvendusele veel.

„Oled sa hüppaja?“ küsib kõrvaltoolis istuv kahvatu mees. Ta joob midagi sinist ja vististi radioaktiivset. „Või tulid ainult vaatama?“

„Tulin ennast tuulutama.“

„Võta endale ka,“ ütleb ta oma radioaktiivsele napsule osutades. „Võin sinuga enda oma jagada, kuni päris oma kokteili saad. Kõik siin peavad oma kokteili leidma või antakse neile vitsa ja saadetakse magama. Niimoodi lõpevad siin kõik unelaulud. Isegi need, mis ei tee uniseks.“

Piidlen enda ümber tosinkonda inimest, kes mõnulevad ebamäärases psühhedeelses tardumuses. „Ma ei mõista, kuidas see kõik mastikorvi ära mahub.“

„Elastsus on taju aluspõhimõte,“ poetab minu kaaslane. „Aga ma kahtlustan, et nagu katkevad liiga kauaks päikese kätte jäetud kummipaelad, mõistab ka mastikorv aegamööda, et oleme selle toredat elastset olemust olemust kurjalt ära kasutanud ja puruneb, tõmbudes tagasi kohasesse mõõtu. Kõik sellesse jäänud litsutakse laiaks, nende veri, luud, sisikond pressitakse läbi oksaaukude nagu plastiliin.” Siis tõstab mees klaasi. „Olen valmis maksma, et seda näha.“

Mõne meetri kaugusel ronib sinises vormis meeskonnaliige mastikorvi äärele, ajab käed laiali ja hüppab kindlasse surma. Ma tõusen ja vaatan üle ääre, aga mees on kadunud. Kõik kogunenud aplodeerivad viisakalt ja bänd alustab lugu „Oranživärviline taevas“, kuigi videvikutaevas on verevalumi karva lillakassinine.