Ragne Kepler - Challengeri sügavik

Mu peavalu on justkui põletusmärk laubal. See teeb raskeks koolitööle keskendumise − üldse millegi tegemise. Valu tuleb ja läheb, aga on naastes iga kord natukene hullem. Mida rohkem ma mõtlen, seda hullemini pea valutab, ja viimasel ajal on mu aju pidevalt üle koormatud. Käin selle jahutamiseks duši all, samuti nagu ülekuumenenud masinasse vett kallatakse. Pärast kolmandat või neljandat dušši tunnen end harilikult paremini.

Pärast mitut veeprotseduuri lähen allkorrusele ja küsin emalt aspiriini.

„Sa tarvitad liiga palju aspiriini,“ ütleb ema ja ulatab mulle purgi paratsetamooli.

„Paratsetamool on vastik.“

„See võtab palaviku alla.“

„Mul pole palavikku. Mul kasvab otsa ette kummaline silm.“

Ema vaatab mind, hinnates mu tõsimeelsust. See ajab mu närvi. „Ma teen nalja.“

„Ma tean,“ ütleb ema kõrvale pöördudes. „Ma lihtsalt vaatasin, kuidas sa oma laupa kortsutad. Sellepärast sul need peavalud ongi.“

„Kas ma siis saan aspiriini?“

„Kuidas oleks ibuprofeeniga?“

„Olgu,“ nõustun mina. See toimib tavaliselt päris hästi, ehkki ma lähen tujust ära, kui selle mõju kaduma hakkab. Lähen sidrunilimonaadiga vannituppa ja võtan kolm tabletti. Tunnen liiga suurt mässumeelsust, et võtta kaks, nagu näeb ette soovituslik annus. Märkan peeglist ema mainitud kortse laubal. Üritan lõdvestuda, aga ei suuda. Mu peegelpilt paistab murelik. Olen ma murelik? See pole päris see, mida ma täna tunnen − aga viimasel ajal on mu emotsioonid nii muutlikud ja teisenevad ühest teiseks ilma et ma isegi märkaksin. Nüüd ma saan aru, et olen mures. Muretsen sellepärast, et olen mures.

Näen sellist und. Ripun laes. Mu jalad on maast mitme sentimeetri kõrgusel. Siis korraga alla vaadates näen, et mul polegi jalgu. Mu keha kahaneb otsast vingerdavaks ussimoodi olendiks, nagu oleksin musta maa kohal hõljuv iseenda vastne. Mille abil ma hõljun? Mõistan, et olen takerdunud millessegi, mis on nagu püünis, aga orgaanilisem. Võrk, kleepuv ja tihe. Mul tekivad judinad mõeldes, milline olend võis taolise võrgu valmis kududa.

Ma saan oma käsi liigutada, aga juba paari sentimeetri võrra liigutamine nõuab erakordset tahtejõudu ja mulle tundub, et see pole pingutust väärt. Usun, et siin leidub koos minuga teisigi, aga neid pole näha, nad on mu selja taga ja jäävad seega mu perifeerse nägemise piiridest välja.

Minu ümber on pime, aga pimedus pole selle kohta õige sõna. Pigem on see valgusetus. Nagu poleks eraldi valgust ja pimedust veel olemas, on vaid sünge hallus. Mõtlen endamisi, kas selline oligi tühjus, kui veel midagi polnud. Unenäos pole isegi Valgest Plastmassist Kööki.

Valgustusest ilmub uhkeldavalt minu poole kõndides papagoi, aga ta on inimese mõõtu. Ehmatavalt hirmutav on näha nii suurt lindu. Suleline nokaga hiidsisalik, kes võiks nipsti mul pea otsast ampsata. Ta vaatab mu üle selle irvega, mis kunagi ei kao, ja kiidab mu abitu seisundi heaks.

„Kuidas sa end tunned?“ küsib ta.

„ Nagu ootaksin, et keegi tuleb ja imeb mu verest tühjaks, “ püüan öelda, aga välja tuleb ainult sõna: „Ootan.“

Papagoi vaatab minust mööda, üle mu õla. Püüan pead keerata, aga ei saa piisavalt liigutada, et näha, mida ta vaatab.

„Ah, siin see imikärss ongi!“ hõiskab ta.

„Mis see on?“ küsin mina. Taipan liiga hilja, et eelistaksin, kui see sõna jääks defineerimata.

„See on nõelaja. Torge on ainus valu, mida sa tunned. Siis vajud vaikselt unne, nagu jääksid magama.“

Nagu oodata oligi, tunnen ma torget, tugevat ja valusat. Ma ei oska täpselt öelda, kuhu nähtamatu olend mind nõelab. Kas selga? Kintsu? Kaela? Siis taipan, et korraga igale poole.

„Polnudki nii hull, mis?“

Veel enne, kui hirm mind endasse haarab, hakkab mürk mõjuma ning ühe hetkega on mul täiesti ükskõik. Kõige suhtes. Ma ripun seal täielikus rahus, samal ajal kui mind aeglaselt nahka pannakse.

Loodusteaduste eksam, milleks ma sel korral ei õppinud. Mulle turgatab pähe, et ma ei peaks seda testi tegema, sest tean rohkem kui õpetaja. Tean nii palju rohkem. Tean asju, mida raamatus pole. Tean rakutasandini, kuidas bioloogiline maailm toimib. Olen selle selgeks saanud. MA TEAN, kuidas universum toimib. Olen teadmistest lõhkemas. Kuidas võib ühel inimesel olla nii palju pähe tuubitud, ilma et pea plahvataks? Nüüd ma tean, mis peavalu põhjustab. See teadmine pole midagi spetsiifilist, mida saaksin kirjeldada. Sõnad on siin täiesti kasutud. Aga ma võin seda joonistada. Ma olengi seda joonistanud. Ometi pean olema ettevaatlik, kellele ma annan teada sellest, mida ma tean. Igaüks ei taha sugugi, et info leviks.

„Teil on testiks aega nelikümmend minutit. Soovitan teil aega arukalt kasutada.“

Pugistan naerda. Miski tema jutus teeb mulle nalja, aga ma ei oska öelda, miks.

Hetkel, kui oma testi kätte saan ja eksamile pilgu heidan, taipan, et paberil olevad sõnad pole üldse tõeline teadmisteproov. Tõeline test on midagi sügavamat. See, et mul on raskusi trükitud küsimustele keskendumisega, vihjab selgelt käsule otsida sisulisemaid vastuseid.

Hakkan oma number kaks pliiatsiga väikseid ringe täitma ja unustan maailma. Unustan aja. Ma leian joonestikku peidetud mustri. Vastuse võtme kõigele, kui korraga…

„Pliiatsid käest! Aeg on läbi. Saatke oma vastuste lehed ette.“

Ma ei mäleta, kuidas nelikümmend minutit mööda said. Vaatan oma testi kummalegi poolele ja näen tähtkujusid, mida taevalaotuses ei kuma, aga mis on ometigi tõelisemad tähtedest, mida me silmaga näeme. Kellelgi jääb üle vaid punktid ühendada.

Siniste juustega tüdrukust tehakse varahoidja ja talle antakse kastitäis põhja läinud laevade lastikirju. Tema töö on need läbi vaadata ja leida tõendeid uppunud varanduste kohta sellel alusel, mis laeva laadungina kirjas oli. See ei pruugi kõige hullem ülesanne olla, kui jätta kõrvale fakt, et kõik leheküljed on konfettideks rebitud ja tuleb uuesti kokku panna.

Paksuke, keda kõik nüüd teadjameheks kutsuvad, püüab kapteni poolt talle peale surutud paksust köitest õppida kõike, mis võimalik. Paraku on kogu raamat kirjutatud keeles, mis on ilmselt surnud või mida pole tegelikkuses eksisteerinudki − ruunimärkides.

„See on maapealne põrgu,“ teatab teadjamees häiritult. Papagoi, kes paistab kuulvat asju juba enne nende välja ütlemist, juhib tähelepanu, et kuivõrd maad pole kusagilt paista, tuleks öelda pigem „põrgu purjede all“.

Kaelakee-tüdruk vastutab meeleseisundi eest − kummaline, sest ta on alati nii tujutu.

„Me kõik saame surma ja see toimub piinarikkalt,“ on tüdruk mitu korda öelnud, ehkki ta leiab alati erineva viisi, kuidas sama asja edastada. Nii palju siis meeleseisundist.

Kondikotiga poiss on ettekuulutamises osavaks muutunud. Ta hoiab süles nahkkotikest papagoi isa kontidega, valmis iga hetk neilt saatust lugema, kui kapten selleks soovi avaldab.

Kondipoiss usaldab mulle, et mõtleb enamiku ennustustest ise välja, aga on piisavalt ebamäärane. Nii et see, kes seda tõesti tahab, saab kõike tõena tõlgendada.

„Kust sa tead, et ma sinu saladust kellelegi välja ei lobise?“ küsin temalt.

Kondipoiss ütleb naeratades: „Sest ma võin väga vabalt ennustada, et sind heidavad üle parda madrused, kes saavad pärast seda rikkaks ja kuulsaks.“

Mille peale tahab mõistagi iga meeskonnaliige mind merre visata. Tuleb tunnistada, et see tüüp pole rumal.

Navigaator jätkab seda, mida on teinud sestsaadik, kui teda oma teel kohtasin. Ta koostab navigeerimiskaarte, otsides mõtet ja suunda, mis juhataks meid süvikusse ning uuesti tagasi.

„Kaptenil on sinuga erilised plaanid,“ teatab navigaator mulle. „Usun, et need meeldivad sulle.“ Kuidagi jõuab ta nelja sammuga „eriliste plaanide“ juurest „paistes mandliteni“ ja tunneb lähenevat kurguvalu.

„Sinust, mu uljas F, saab residentsi kunstnik,“ ütleb mulle kapten. Juba ainuüksi häbimärgi nimetamine tuletab mulle meelde laubavalu, mis ei kao päriselt kunagi. Õnneks pole pardal peegleid, nii ei saa ma seda märki tegelikult näha, vaid üksnes tunnetada. „Sinu eesmärk on meie reis piltidele jäädvustada.“

„Kapten eelistab pilte sõnadele,“ sosistab navigaator mulle, „sest ta ei oska lugeda.“

Ma tean, et peaksin kaptenit kogu südamest vihkama, aga ometigi ei suuda. Ma ei oska seletada, miks. Põhjus peab peituma nii sügaval, kui on süvik, mille poole me seilame − see peab olema varjul kohas, kuhu ei ulatu muud valgust kui see, mille sa enesega kaasa tood. Ja praegu tunnen end siin üsna pilkases pimeduses.

Vaatan üle parda, mõtiskledes sügavuste üle. Juurdlen endamisi, millised tundmata saladused meie all võivad peituda. Kui piisavalt kaua loksuvat vett jõllitan, hakkan selle kaootilises lainetuses asju nägema. Igal pool vees on silmad, mis mind pingsalt jälgivad, minu üle kohut mõistavad.

Papagoi takseerib niisamuti. Ta tatsub väärikal sammul minu pole. „ Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu ,“ ütleb papagoi. „Loodame, et sügavik ei leia midagi huvipakkuvat.“

Hoolimata kapteni halvakspanust mastikorvi suhtes ronin endiselt kaks korda päevas sinna oma kokteili järele ja suhtlen teiste meeskonnakaaslastega – ehkki vähesed näitavad pärast joogi kätte saamist seltskondlikkust üles.

Meri on täna nagu Ameerika mäed − see kõigutab, surmasõlmedest ja silmustest ei jää palju puudu, ning rullumine annab alati kõige hullemini tunda mastikorvis, mis õõtsub koos mastiga nagu metronoomi pendel. Isegi kui püüan oma drinki paigal hoida, loksub see klaasis nii, et läigatab maha, voolab plangutuse vahele ja kaob.

„See on elus, kas tead,“ sõnab relvaülem. Suurtükkide eest vastutava karastanud meremehe käsivarred on ostast-otsani täis ebameeldivaid tätoveeringuid. „On elus ja ootab, et talle süüa antaks.“ Siis taipan korraga, et hääl ei tule tema suust, vaid ühest tema käsivarrele tätoveeritud pealuust. Sellelt, kellel on silmadeks täringud.

„Mis on elus?“ küsin ma tätoveeringult. „Kas laev?“

Pealuu raputab eitavalt. „See tume plöga, mis laeva koos hoiab.“

„See on ainult tihtimiseks kasutatud takk ja tõrv,“ ütlen mina ning see ajab kõik teised kolbad naerma.

„Seda räägi iseendale,“ ütleb täringust silmadega pealuu, „aga kui sul on ärgates osa varbaid puudu, siis tead, et ta on sind mekkimas käinud.“

Ronin pukspriidile keset ööd, et meremehed ei näeks. Lasen end hästi poleeritud talalt maha libiseda ja näitsik – laeva käilakuju – püüab mu kinni, nagu ma temalt ootasingi. Alguses hoiab ta mind randmetest, aga tõmbab siis lähemale, emmates mind oma puust käsivartega. Ehkki mind hoiavad vette kukkumast ainult tema käsivarred, tunnen ma ennast siin mingil moel turvalisemalt kui laeva pardal.

Täna öösel on meri vaikne. Ainult juhutised ummiklained pihustavad meile õrna, soolast uduvihma. Kuni tema mind hoiab, sosistan talle asju, mida olen teada saanud.

„Kapten usub, et sa tood õnne,“ ütlen talle. „Et sinu pilk hoiab merekoletised eemal.“

„Õnne?“ pilkab näitsik. „Mis õnnelik ma ikka olen, kui pean igavesti siin vööris poseerima ja leppima mere igasuguse kohtlemisega? Ja mis puutub merekoletistesse, siis neid ei hoia eemal muu kui täis kõht – selles võid kindel olla.“