Friedebert Tuglas - Saatus

Saatsin kogu õhtupooliku õues imelikus meeleolus mööda: ei teadnud, kas olin vang või vaba; ei usaldanud kuhugi minna, kuid ka siin ei tunnud enese kodus olevat.

Vanameest ei olnud kordagi näha, neitsi kadus tihti ära.

Liikusin ettevaatlikult õues ringi. Vaatasin läbi kõik kojad. Kahes suuremas nähtavasti elati, kuid kolm vähemat olid aidad.

Esimestes oli palju nahku, riideid ja patju, teistes aga lugematu arv suuri ja väikseid vakku, külimitte, matte, kappu, karpe, pütte ning sõelu. Seinte ümber käisid ringis riiulid vasest, savist, puust ja nahast kausside ning kruusidega.

Suure õuega oli ühendatud kolm niisamasugust täiesti ümarikku vähemat õue. Neis oli maa lugematuist sõrajälgedest mullane. Nähtavasti olid need elajate tarad, kuid nüüd olid nad täiesti tühjad.

Kui kõik oli vaadatud, istusin jälle koja lävele. Õuest välja ei usaldanud ma minna. Istusin, vaatasin, kuidas metsa ladvad päikese alanemisega värvi muutsid, ja ootasin päeva kulumist.

Kui pikk, ääretu pikk oli see päev! Kui imelikka tundmusi äratas minus õhtu lähenemine, kui taevas jälle roosaks ja roheliseks muutus! Kui kauge oli aeg, mil seltsimeestega üle õhtupunase mere sõudsin. ja nõndasama roosa taevast vaatlesin!

Üle lagendiku ujusid pehmed, soojad udud. Mets eemal muutus lilla-värviliseks. Kui õhtu sini-mantlid läksid läbi õhu.

Hämara jõudes tulid lambakarjad koju. Need olid suured, rammusad, paksu halli ja musta villaga loomad, palju suuremad kui iial olen näinud. Nad tulid, ilma et keegi neid oleks karjatanud, ja täitsid tarad äärest ääreni.

Mind toideti jälle nagu pisikest last ja pandi magama ühte vähemasse aita, mis niisama patjade ja vaipadega oli täidetud kui suuremadki.

Lamasin kahe pehme padja vahel ja mõtlesin, kuid ei suutnud oma seisukorda mõista. Kõik oli nagu tõelikus, inimlikus elus, ja ometi oli kõik üli-loomulik, ilmvõimatu. Kuid kogu teekond oli ju ammu mu pääs tõeliku ja üliloomuliku segi heitnud. Ma ei suutnud enam küllalt imestada.

Mõtlesin ja mõtlesin, uni ei tulnud. Mul hakkas kuum, viskasin padja kõrvale, kuid see ei aidanud. Siis astusin õue.

Võis olla kesköö. Kõik oli vait. Kuulsin lammaste mäletsust ja astusin tara poole. Sääl lamasid loomad nii tihedalt, et maa hingava ja sooja lademega üleni oli kaetud.

Lasksin aia najale ja vaatlesin kaua seda süütut loomakarja. Minus võttis maad hale ja abitu meeleolu: nii nagu nemad selles arusaamatus maailmas, nii olin ka mina!

Tõstsin silmad üles. Taevas näis mõnel silmapilgul tume-sinine, siis lilla, kuid siis jälle tume-tume-roheline. Avarus oli täis ähmaseid, leegitsevaid tähti.

Vaatlesin kaua neid. Siis äkki panin tähele imelikku asja: odamees oli kummuli, kooditähed tagurpidi.

Järgmine päev kulus sellessamas ebamäärases meeleolus, milles eelminegi. Läksin ja tulin omapääd, nagu lambadki; kuid ma ei teadnud iial, mis õieti võisin, mis mitte.

Aga ometi usaldasin nüüd palju enam. Mitte üksi õu, vaid ka ümbrus, kogu saar oli mulle vaba.

Mul oli kavatsus mööda randa saare ümber käia. Kuid see näis kergem olevat kavatseda kui korda saata.

Saar oli nimelt suurem kui olin arvanud. Ta oli pikergune, ja meie olime talle oma laevaga terava otsa poolt lähenenud. Pääle selle oli rand mõnes kohas liig järsk, metsik, üksainus segipaisatud kivirahnude väli.

Kuid igatahes sain saarega tuttavaks. Ristlesin suure osa sellest läbi, teeks lammaste radu tarvitades. Need tungisid läbi kõige pimedamate tihnikute ja üles kõige järsumatele kaljurinnakutele.

Põhja-ida pool tõusis astmete kaupa kõrge, kuiv nõmm, täis mehe-kõrguseid sammaldanud kive, mis uisa-päisa siia-sinna paisatud.

Siin ei olnud muud taimestikku kui madara-punane kanarpik ja imelikud lilled, mille tüve maad ligi sammetine lehevanik piiras ning mille paari süllast sirget vart pisukeste helekollaste õite hari kroonis.

Nõmm lõppes kõrge kivipõrandaga, mida kalju-imarad kui pitsid palistasid.

Siit avanes ääretu vaade üle saare sinikauguse.

Sääl all valendas lubjane sõmerik, sääl punaste kaljude väli, sääl aga sinisalude otsatus ja äärmises põhjas püsti seintega hall mägi, mis mere peitis.

Tuul lõõtsus läbi avaruse, valgeid pilvekeri kerkis ääretusest, – kui voldid rullisid vaevalt nähtavad lained üle mere mõõtmatu selja.

Kuid mina ruttasin edasi. Eksisin metsa pimedikus, kohmasin samblasois, komistasin kitsastes kaljulõhedes üle pää ulatavates sõnajala puhmastes.

Leidsin kesk saart sügava oru. Nõrelised puud ulatasid üle selle randade. Allikas tilkus kui hõbe-pisaraid. Läbi pimedate latvade näis keskpäises taevas tähti.

Siin-sääl oli lagendikka käharate hiigla-puudega. Niitusid peitis paks rohi. Oja angervaksa-kallastega lõikas kui vöö läbi rohu haljuse.

Taimestik oli tuttav, kuid lähemal vaatlusel siiski võõras.

Kase sarnased õrnad põõsad olid üleni roosas õilmes. Küüvits oli männa kõrgune. Tamm kandis raudmusti nõelu.

Kõik lilled ja puud, mida tundsin, olid üliloomulikult suured. Puude lopsakad ladvad olid kui künkad, metsasalgad kui mäed.

Ja üle kõige ääretu üksinduse tundmus.

Ma ei tabanud metsas iial muid loomi pääle lammaste ja lindude.

Lambad ilmusid kaljulõhedes vahetevahel ootamatult mu ette. Nad taganesid kõpsuvate jalaliigutustega, uudishimulikka silmi minust pöörmata.

Linde oli ääretu palju. Nad lendasid suurte salkadega ja üksikult. Puude tagant õhetasid nende siniläikivad parved. Mererannal tulid nad tuulega. Ja õhtul tiivutasid nad üle ehataeva.

Kuid nad ei laulnud. Isegi nende tiivalööke ei kuulnud ma.

Nende hulgas oli pärlmutriseid siure ja lohmakaid, halle ümrid, kes liikumata rannal istusid. Nende keskel segisid väledalt punased teevitsad ning jõhvlinnud, – pisukesed loomad, kahe pika punase jõhviga hännas, – pigemini liblikad kui linnud.

Miski märki muist inimestest ei leidnud ma saarel. Ja väsinud uitmast, tulin jälle koju. Langesin voodi ja magasin ilma unedeta, et järgmisel päeval uute unenägude jaoks ärgata.

Püüdsin mõista seda elu, kuid mu mõte ei liikunud paigast. Pigemini oleksin harjunud eluga koerakoonlaste maal kui siin.

Kes olid need hiiglased? Kust olid nad siia saanud? Oli sel saarel varem enam elanikka?

Või oli olemas suur hiiglaste ühiskond, ja see paar siin oli ainult nende äärmine võsu, äärmisel saarel? Oli neil läbikäimist teiste hiiglastega teisil saaril?

Mitmed märgid sundisid mind seda arvama.

Neil oli nimelt riideid ja riistu, mis nad koduste abinõudega ei võinud valmistada. Nad pidid neid mujalt saama. Kuid kust ja kuidas?

Pääle selle ei olnud nad metslased. Kuid üksi olles võib inimene ikka ainult metslane olla.

Ma ei saanud aru nende majapidamisest. Midagi ei tehtud siin nagu tööd, ja ometi oli kõike küll.

Kuid kõige enam pani mind imestama üks asi: nad ei rääkinud. Ja ometi ei tea ma õieti, kas nad päris tummad olid.

Võib olla, nad ei tahtnud rääkida, seda asjatuks pidades. Võib olla, neil oli oma mõtteavaldusviis, mis meie omast põhjani lahku läheb.

Nad ainult vaatasid üksteise otsa, et mõista. Ja imelikul kombel mõistsid nad minugi mõtteid alati, kui mu silmi nägid. Mil kombel, – seda ma ei tea.

Nad olid lihtsalt targad – ühe isesuguse tarkusega, mida meie ei tunne. Nad näisid loodusega ühte sulavat ja nende teadvus näis looduse teadvus olevat. Ning sellepärast arvan, et nad ka loomi ja puid niisama hästi mõistsid kui mind.

Kas nad midagi kumardasid? Kas oli neil usku? Ma ei tea.

Kuid õhtul, kui päikese ketas merde oli langemas ja veel taevarannal peatas, tarretasid nad silmapilguks, pärani silmad päikese poole pöördud, ilma valuta ja igatsuseta.

Miski ei seganud neid siis. See kestis ainult silmapilgu, kuid see oli täiuslikum rahu kui iial võib kujutella. See oli kogu inimese puhkus, tundmuste ja mõtete suur hääletus.

Oli see nende palve? Oli niisugune nende usk? Võib olla.

Ja õhtul oma asemel silmi suludes tundsin, kuidas mind nende tarkuse lained ümbritsesid.

Tundsin nende elu suurt hääletust, mis mind kui udutiivul elumaailmast unemaailma kandis.

Kuid hommik tuli uute imedega.

Mõistsin lõpulikult: sel saarel ei olnud muid elanikka. Ja veel mõistsin: siin ei olnud iialgi talve.

Nad ei tunnud külma ega häbi. Nad olid peaaegu alasti. Ja kui nad ka midagi seljas kandsid, siis igatahes mitte külma või häbi pärast. Nende riided ei olnud kummagi kohased.

Nägin hiiglase tütart tihti alasti. Ta ei põgenenud iial mu eest sarnasena. Ta tuli sagedasti nii mu vastu. Ta ei pannud seda üleüldse mitte tähele. Ja nõnda oli ta väga ilus.

Ta ehtis ainult omi juukseid ja jalgu.

Ta tegi keerulisi palmikuid, neisse värvilisi lõngu ja hõbeniite põimides. Ta sidus nad pää pääle üles, ehtis neid läikivate merikarpidega. Või nad langesid kahel pool ta põskede ümber kui õõtsuvad humalakobarad.

Ta kängitses jalad tumepunaste madalate kingade, kullatud-servaliste sandaalide või süsimustade ime-õhukeste nahksukkadega, mis tal pea niueteni ulatasid.

Nii oli ta ilus, kui äkki mu ees põõsad kahele poole lükkas ja lagedale astus, riidetu ning sätendav. Või kui teda mööda mereranda nägin jooksmas, pää seljas, väljasirutatud käsivarsil sinised linnud avatud tiibadega.

Ma ei ole ühtki naist sarnasena näinud. Ta oli kui jumalanna. Ta oli kui ilu ise. Kogu tema keha oli ilu. Võisin teda peaaegu ilma häbitundeta vaadelda.

Hoolimata suurusest, näis kõik temas õrn: ruugete juuste piiratud nägu, roosad kõrvad ja naeratav, kuid harva avanev suu.

Imelikumad kui miski olid aga tema silmad: meeleolu peeglid, hingeallikad pikkade ripsmete raamis, kust otsekui mõtete oja sulises.

Kui ta õhtul omas armsamas asendis kesk õue peatas, – käed kuni küünarpäädeni tasaloodis, siis aga püstjoones õhku tõstetud, – siis arvasin ta silmist tulijõe maailmade valguse poole voolavat.

Päev oli kulunud ta ilu imetluses. Tema mälestus viskas üle mu une kui sammetise telgi.

Silmi avades nägin läbi ukse päikesevalget õue ja hiigla-neitsit tallekeste sõõris.

Need olid kaunid, erksad loomad, õrnad kui lapsed. Nad jooksid siiraviira kodade vahel põigeldes kui kerad.

Ja hiiglase tütar püüdis neid. Ta laotas käsi, ta lasi põlvili nende ette, pingutas kaenlate ja maa vahele loorid kui; võrgud, kuhu voonakesed uperpalli langesid, ning naeris kui laps.

Ta oli kaunis, kuid kaunimad kui miski muu olid tema liigutused.

Ta hüppas pikil sääril kui hirv suuri samme, pää seljas ja käed ees. Siis kumardas ta alla, käed üles heidetud. Ja siis langes ta äkki murule, vajus maad ligi, pää kätesse peidetud, neitsilik ning õrn.

Kuid uuesti, uuesti ärkas ta ilusatele vallatustele. Tema loorid lehvisid õhus kui tiivad. Tema jalad paljastusid üle põlvede. Tema pale hõõgus juuskobarate keskel.

Siis istus ta väsinult murule, ja tallekesed kogunesid ta ümber. Nad heitsid ta sülle, ta jalgadele – tumedad laigud sinihallidel looridel.

Nii istus ta kaua, käed rüpes, vaade liikumata lammaste kohal. Ta ilme muutus unistavaks ja tema silmist loitis nukrus.

Siis tõstis ta äkki palge ja nägi mind. Ta hüppas üles, naeratas vaevalt, raputas pääd ja kadus puude varju. Tallekesed läksid kepsutades ta järel.

Hüppasin üles kui tundmatu hääle hüüdest. Mu uni seganes tõelikkusega. Ja tõelikkus oli kaunis kui hommiku-kastene unistuste maa.

Ma kadusin metsa. Taevas sinas kui ülaste pärg. Kaugus kutsus ja meelitas.