Friedebert Tuglas - Saatus

Tundsin imelikku kergust. Kui võõrad käed oleksid mind läbi salude kannud. Mida kiiremini läksin, seda kergem oli käia.

Lehed lõid mu palgesse, õied puutusid mu huuli. Joobusin õitest ja lindude kirendusest.

Õied rippusid alla vihkudena, kummisid väravaid üle mu tee. Linde tõusis igalt oksalt, nad lõid värvilisi vikerkaare üle latvade. Läbi puie lõikasid päikese mõõgad, tuliseid vööte üle linnuparvede ja lillekuhilate heites.

Oli kui suur pidupäev metsatemplites.

Üle niidu kerkis sinine põuaudu ja lillede uim. Siurude kannad sinasid alla üksikuilt puilt, jõhvlindude niidid punasid õhus.

Mu jalad uppusid rohus kui lopsakas maavillas. Läbi haljuse tungisid kullerkupunööbid. Mina aga ruttasin üle rohu ja lillede kui tantsides.

Siis äkki nägin teisel niidu serval hiigla-sarapiku all kui viirastust: lehvisid hõbedased loorid ja kadusid. Ruttasin sinna, – nägin loore niisama kaugel. Mina lähenesin, – nemad kaugenesid.

Algas imelik põgenemine ja tagaajamine.

Ma ei näinud peaaegu midagi, ja ometi teadsin, et keegi mu ees ruttas. Ma ei teadnud, miks, kuid ometi tahtsin teda tabada.

Ruttasime läbi tihnikute, üle niitude, kaudu kalju-lõhede.

Kui väsisin ja peatada mõtlesin, nägin loore lähedal. Kui niidu servale jõudsin ja ei teadnud, kuhu pöörda, heljutas teispool niitu keegi nägematu puid. Ja kui tihnikusse olin eksimas, poetas keegi mu ette värskeid õisi.

Nõnda eksisin meeletu visaga kaua. Päike rändas kesklõunas. Mets vaikis, varjud olid lühikesed.

Jõudsin jälle kesk saart sügavasse orgu. Olin surmani väsinud, langesin allika kaldale kummuli, kumardasin hõõguvad huuled joomiseks.

Kalda sinisavi seinast tilkus hõbedane oja, klaasised kublad keerlesid üle vee pinna. Allika peeglis värisesid mõned kahvatud tähed.

Vaatlesin neid liikumata. Äkki nägin, et kaks nende hulgas kiiresti lähenesid ja suurenesid. See kestis silmapilgu, – ja juba vaatasid mu vastu allikast paar suuri sinisilmi.

Hüppasin hirmunult üles. Kuid minu selja taga ei olnud kedagi. Ainult lehed värisesid natukene.

Algas uuesti rutt läbi metsade.

Ma ei mõtelnud enam midagi, – ruttasin ainult. Mu põlved vabisesid, hingeldasin, – ruttasin ainult.

Päike alanes, varjud pikenesid.

Jõudsin vahel mere randa. Kuulsin kaljurünka tagant sandaalide rabinat sõmerikul, kuulsin lähkrikive merde veerevat.

Üle õilmes lodjapuu keerlesid siuruparved sambana. Neid oleks nagu keegi minnes õhku heitnud. Lilled ja linnud juhtisid mu teed.

Päike punas taevaserval. Meri oli purpuri katte all. Taevas tukkusid punased pilved kui hiigla käed.

Olin eksinud võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Oli pimedaid samblasoid, – hüplesin mättalt mättale; tuli mäerinnakuid, – rändasin lambateid.

Ikka kõrgemale, kõrgemale tõusis mu tee. Aegajalt pöörsin ümber ja vaatasin taha: all sinas saare ladvastik, õhkus meri, roosatas taevas.

Tundsin ääretut väsimust. Tundsin nälga ja janu. Mu liikmed vabisesid.

Istusin kivile ja toetasin pää kätele. Öö lähenes. Suur kibedus täitis mu südame.

Siis äkki nägin otse mu vastu õitsevas põõsas nägu ja silmi. Need haletsesid, naersid ning kutsusid.

Hüppasin üles ja tormasin edasi. Kahmasin sülle ainult õisi ja lehti.

Hämaras vilkus mu ees mööda kaljuseina hõbedase loori kullane palistus. Roomasin kiiresti selle järele, – haavates käsi, tabamata loori.

Olin kalju lael. Ümber oli roheline taevas.

Väikeses lohus kesk mäeharja mustas üksik koda.

Taevarannale kerkinud kuusirbi valgus paistis koja lävest sisse. Kuu hõbedases valguses lamas patjadel hiiglase tütar kinni silmil, avatud kätel.

Langesin ta kõrvale põlvili.

Ta liigutas vaevalt end. Tema silmad laugude all hiilgasid. – Peitsin hõõguvaid huuli ta looridesse, ta juustesse, ta rinnale. – Tema huulte joon värises kui kauguses. – Peitsin hõõguvaid huuli ta huulile.

Algasid õnnelikud, joobnustavad päevad.

Kui uni on see mulle, kui olematuse riik, kuhu mind mu mõte tagasi kannab.

Vahel kaljumäe üksindases kojas, vahel kodu õues, vahel metsa haljastes telkides, – nõnda kulusid meie päevad. Meie armastuse palang ulatas ühest saare otsast teiseni. Mere, metsa, värvilise taeva, – kõik matsime selle lõõmasse.

Hommiku päikese teravad nooled äratasid meid pärast armastuse öid. Lamasime üksteise kõrval, üksteise kaela ümber hoides, põsk põse vastu, ja vaatlesime hääletult mäge, metsa ning merd.

Siis vaatasime üksteise otsa, häbesime, hüppasime üles ja põgesime välja.

Lilledesse, rohusse, lehtedesse peitsime oma armastust.

Mänglesime metsas, karglesime kanarpikus. Peitsime end kurekatla väljal, mängisime petet puhmastes, – ja see, keda leiti, pantis suudlustega.

Leidsime mättas kimalase pesa, – jõime mesimune. Leidsime puus kusala, – sõime mesikärgi. Mesiste huultega langesime üksteise kaenla, – mesiste huulte, mesiste kätega.

Kumardasime üle allika, vaatlesime üksteise silmi, ulatasime huuled, et vees suudelda, – suudlesime kaldal, – suudlesid vastuhelgid vees.

Meid saatsid tallekesed mägedele. Ta ehtis neid paelte ja lilledega. Pärjapäistena hüppasid nad meie ümber.

Kuid keskpäivil, kui olime väsinud rõõmust ja armastusest, istusime puude alla, ja õrn kurbus võttis meie üle võimust.

Peitsin pää ta rinnale, sulesin silmad, kuulasin – mida? – ei tea. Võib olla, iseenese, võib olla, tema, võib olla, kogu maailma südametukset. Kõik peitus selles: õnn, unustus, igavik. Ainult olla nii – igavesti.

Ma ei teadnud temast midagi. Ühtki sõna ei olnud meie vahetanud. Ma ei teadnud isegi ta nime.Veel enam, ma ei teadnud sedagi, kas tal üleüldse oli nime.

Ja ometi, ma ei ole ühtki inimest nõnda tunnud kui teda. Kui ei olnud ühiseid mõtteid, siis olid ühised tundmused. Tundsin teda kogu oma olevusega. Mõistsin käte, rinna ja huultega.

Mida pimedam, vaiksem ja üksindasem oli, seda lahedam oli ta mulle. Tundsin, kuis suudluses meie hinged vahetusid, kuis kaisutuses viimsed seinad me vahel murdusid.

Tema aga armastas mind vaadelda. Vaadelda tundide kaupa liikumata, mu pääd oma süles hoides.

Tema silmist voolas kui kiirte vihk, loitis pehme tule laine. See ümbritses mind nagu magus paitus. Ja ma ei tea tõesti, mis oli magusam: tema suudlused või ta silmade põhjatu sügavus.

Nagu luik ujusin ta silmade läikival pinnal, kui metspart süüvisin ta pilkude sügavusse.

Võib olla, rääkis ta mulle omal silmakeelel palju asju, kuid ma ei mõistnud selles muud kui ääretut hellust.

Neil silmapilkudel ei mõtelnud ma midagi, ja kas tema mõtles, – ei tea. Vist ei. Ta ei mõtelnud kunagi. Ta ainult naeratas.

Nägin ta silmis põhjatut sügavust, pööritavat, mõistust pimestavat. Tundsin ta vere lainetust, kuulsin ta südame värinat.

Ja ma uppusin, uppusin.

Kui enese temast siis vägisi vabastasin ja põgenesin, jäi ta roidunult lamama. Tema pool-kinni silmad läikisid pehmelt, tema pool-lahti huuled naeratasid raugelt. Nii lamas ta lilledes. Ta oli õnnelik.

Ja kuhu ma ka läksin, – leidsin ta uuesti eest. Ta oli kui loodus igal pool. Ta oli kui mäekünkad, kui puhmad, kui niidud mägede vahel.

Ta lamas nurmedel. Ta sirutas käed kui oksad mu vastu. Tema silmad sinasid kui allikad küngaste vahel. Tuul tõstis ta juukseid kui pilvi.

Nägin tema rindu kui mu kodu vaikseid künkaid. Tema jalad olid kui oru kaldad. Tema põsed õhkusid kui väljad päikese veerul.

Ja ma ruttasin tema poole. Kumardasin üle ta valge kaela. Langesin ta magusaile huulile. Kummusin palgega ta rinna küngastele.

Ah, kui mäletan kõike seda, kui kahju on mul temast! Kui hää oli ta siiski, hoolimata kõigest!

Iga kord oli ta uus ja ometi vana, nii vana, kui oleksin teda näinud ühes teises elus, ammu enne seda.

Nägin teda vahel sügavas metsas: heleroheline helerohelises, pärg pääs kui metsapiigal.

Ta seisis liikumata puu all, ja must tall seisis niisama liikumata ta kõrval.

Tema silmaterad olid kõrvale pöördud, näol ilme kui hirvel.

Siis taganes ta vaikselt metsa, mind nähes, ometi vaatamata, – et silmapilgu pärast esile tormata ja mind ennast vastu tõmmata.

Ehk nägin teda mere rannal. Tuul ajas suuri siniseid laineid, valgeid pilvi tuli avarusest. Siis oli ta sääl.

Ta tuli läbi vee. Nägin ta niudeid lainetes, ta rinde vahus.

Ta tuli suurte lindude salgas. Nende sinised tiivad lehvitasid ta kaela ümber. Nad nokkisid suuri helepunaseid marju, mis ta nagu helmede rida huulte vahel hoidis.

Siis heitis ta linnud mõlema käega kui lillekimbud õhku ja ulatas omad huuled mulle. Meie ümber oli lindude vikerkaart vihm.

Tema armastus muutus lõõmavaks kui keskpäev.

Ja ometi ei teinud ta tihti midagi, et mind sundida. Mida nõrgem ta oli, seda vägevam oli ta. Ta lamas ainult ja naeratas.

Ta oli kui laps. Ta lubas enesega teha, mis tahtsin. Ja mida rohkem talle paha tegin, seda tänulikum oli ta.

Ta sai mind uskuma, et temast suurem ja tugevam olin.

Näis, nagu oleksin mina tema liivale paisanud, ta juuksist murule tõmmanud, teda vägistanud. Tema käed olid jõuetult süles, mööda ta põski veeresid pisarad ja tema silmad särasid õnnest.

Neil ajul tundsin elu täiust, kuid ühtlasi hakkas minus miski rahutus maad võtma.

Ma ei teadnud, kuis vana hiiglase vastu olla.

Mis arvab ta minust? mõtlesin endamisi. Ta peab ju teadma meie vahekorda? Mis kavatsus on tal minu kohta? Mis mõtleb ta pääle hakata?

Harva, väga harva nägin vanameest. Ehk ta kalastas kusagil teisel rannal. Ehk ta elas lambakarja läheduses tolpool saart. Aga vahest hoidis ta minu eest meelega kõrvale?

Vahel juhtus ta mulle metsatihnikus vastu. Kuid ta ei pannud mind tähelegi. Ta läks minust mööda oma musta lühikese mantli ja paljaste põlvekeermetega kui kõndiv kell.

Mulle tundus alati, et ta oli hajameelne ja mind ega midagi enese ümber tähele ei pannud. Ta käis väga tasakesti oma teed ja oli ühteviisi tagasihoidlik ning pehme, hoolimata suurusest.

Tegin kord katset temaga kõnelda. Rääkisin maakeeli ja, kui see ei mõjunud, siis lätikeeli. Kuid ta ei pannud seda tähelegi. Tema kohta ei näinud inimlikku kõnet olemas olevat.

Üleüldse näis ta leebus ja häätahtlik, kuid ometi oli tema see, kes iial mind mu elu õudsust ei lasknud unustada. Nagu vari tuletas ta meelde seda kuristikku, mis mind tõelikust elust eraldas.

Kesk ümbritsevat und tundsin tõelisena ainult hiigla-neitsi armastust. Tundsin ainult seda magusat tuld, mis tema kätest minusse voolas; seda pööritavat mürki, mis tema silmist hoovas.

Meie armastus muutus kohutavaks kui kesköine päike: meie ümber oli pime ja ometi silmipimestavalt valge.

Sagedaid tulekahje plahvatas meie veres, lugematud lõkked voolasid läbi meie liikmete.

Meie ei teinud enam vahet öö ega päeva vahel. Need kulusid ühesuguses joovastuses. Rippusime üksteises kinni, silmapilgukski nõrkemata. Olime kaksikud armastuse aias.

Oli öid, mida värinata ei või meelde tuletada.

Magasin ta süles. Tema käed painusid mu piha ümber, peitsin pää ta lõhnavisse juuksisse, nägu vastu ta kuumniisket rinda surutud.

Olin tema kaisutustes kui laps.

Tundsin veres ainult üht tungi: lähemale temale, lähemale! Ainult üht suurt valu: sulada ühte, saada üheks, hukkuda ühes! Ei midagi muud.

Nõnda lamasime tundide kaupa liikumata pilkases kojas. Keegi maailmas ei teadnud meist midagi, ja meie ei teadnud maailmast midagi.