Anton Tammsaare - Meie rebane

Nõnda siis Kirep sai omale ainult ühe rebasepoja. Selle ta pani esiteks laudkasti, mille kaane seadis õhu ja valguse otstarbel irvakile, kuid kaanele asetas raske kivi, et seda poleks võimalik lahti tõsta. Ats sai kõva käsu – kastikaant ja tema peal lasuvat kivi mitte puutuda. Kui ta tahtis rebasepoega näha, siis ta võis teda ainult irvakil seisva kaane vahelt piiluda.

Seda Ats tegigi tükid ajad, sest tema polnud kunagi varemalt näinud ei surnud ega elavat rebasepoega. Sellepärast polnud temal ka vähematki aimu, et rebasepoeg võiks olla nii ilus – et tal võiksid olla nii ilusad põlevad silmad, mis vaatavad sulle vastu, nagu oleksid nad mõne inimese peas ja nagu võiks see, kes nõnda vaatab, ka rääkida või vähemalt teise kõnest arugi saada.

„On sul nüüd hea?” küsis Ats rebasepojalt, surudes suu irvakil kaane praosse, et kastis oleks paremini kuulda. „Tahad sa midagi süüa? Mis sa tahad? Ütle, ma toon sulle kohe.”

Aga rebasepoeg ei niitsatanudki. Ka ei liigutanud ta ühtegi liiget, ainult põlevad silmad vahtisid poisile endise teravusega vastu.

„Mis su nimi on?” küsis poiss natukese aja pärast. „Mina olen Ats, oskan juba üle purde käia ja puu otsa ronida. Kui sina suureks saad, siis õpid ka üle purde käima, mina õpetan sind. Alla vette ei tohi vaadata, muidu pea hakkab kohe ümber käima ja siis sulpsatadki sisse, hoia käsipuust kas või kahe käega nii kõvasti kinni, kui eluilmas jõuad. Niisuke on see meie purre ja temast ülekäimine.”

Ats vahtis jällegi natuke aega vaikides rebasepoega, kelle silmis põles endine tuli.

„Miks sa midagi ei vasta?” küsis poiss siis. „Kas sa ei saa aru, mis ma räägin? Aga Sossa saab. Ja tema vastab ka: liigutab kõrvu, liputab saba, niuksub ja haugub. Sa oled alles väike ja rumal, pead suuremaks kasvama. Ja mina panen sulle nime, panen sulle ilusa nime. Üks on Sossa, sina ole Mossa. Pea meeles – Mossa, Mossa, Mossa.”

Aga kui Ats rääkis emale, et tema on rebasele nimeks pannud Mossa, laitis see selle nime hoopis ära.

„Mossa on ju peaaegu seesama, mis Sossagi,” seletas ema, „ja sellepärast see nimi ei kõlba. Nii kui hüüad rebast, koer mõtleb kohe, et kutsud teda, kutsud sa aga koera, siis arvab rebane, et tahetakse teda. Sossa, Mossa või Mossa, Sossa, see on loomal üsna ükskõik.”

„Noh, siis paneme Sossale tema vana nime tagasi,” vastas poiss. „Las ta siis olla pealegi Piitsu ja mitte Sossa.”

„See on hoopis teine asi,” arvas ema, „sest Piitsu ja Mossa vahel oskab iga rebasepoegki vahet teha.”

„Aga mis siis, kui rebasepoeg ei saa ka Piitsu ja Mossa vahest aru?” küsis poiss. „Mis me siis teeme?”

„Siis peab teda seni õpetama, kuni ta hakkab saama,” vastas ema. „Sina ju ka ei saanud esiteks l'e ja k ning O ja lambasilma S-e vahest aru, aga nüüd saad, sest sa õppisid nende vahe selgeks.”

Selle seletusega jäi Ats rahule ja nõnda läks ta uuesti rebase juurde, et talle hakata selgitama Piitsu ja Mossa vahet. Aga see toiming tüütas ta varsti ära ja sellepärast hakkas ta katsuma, kas ta ehk ei jõua pisutki kastikaant kõrgemale tõsta, nii et see pragu, mille vahelt ta piilub, läheks natukenegi laiemaks. Ta otsis isegi puupulga valmis, mille tahtis pista kastikaane vahele, isa pandud peenema asemele, et kivi ei saaks kaant hoopis kinni vajutada.

Ats kergitas mitmel korral kaant, aga ta ei saanud talle kuidagi jämedamat pulka vahele pista, sest tal puudus selleks kolmas käsi. Ühe käega ta aga ei jõudnud kaant ülal hoida ja sellepärast polnud tal mingit kasu, et tal oli pulk teises käes. Lõpuks ta tuli heale mõttele: ta võttis pulga otsapidi hambaisse, tõstis kastikaane kahe käega üles ja tahtis nõnda pista pulga kavatsetud paigale. Aga seegi hea mõte ei kandnud vilja. Sest Ats tõstis küll kaane nii kõrgele, et jämedam pulk oleks ilusasti vahele mahtunud, aga niipea kui ta katsus hambais olevat pulka praole lähendada, langes kaas kohe sedavõrt madalamale, et pulk enam ruumi ei leidnud. Ats katsus mitmel korral õnne, aga ikka oli tulemus sama: muidu käed hoidsid rasket kaant küll, aga niipea kui hambad lähevad pulka vahele pistma, kohe lasevad nad prao kitsaks vajuda. Oli otsekui nõidus selle kaaneprao ja pulgaga.

Ats pidas hulk aega aru, kuis küll end aidata. Viimaks hakkas ta hea meele pärast otse naerma, sest tal on äkki mõnus mõte. Ta otse imestub, kuis ta küll kohe ei sattunud sellele heale mõttele, nimelt – suruda parem õlg kastikaane serva alla ja tõsta teda jalgade jõuga. Nõnda jääks pahem käsi üsna vabaks ja sellega võiks ta pulka seadida, niipalju kui süda iganes kutsub.

Mõeldud – tehtud. Ats võttis puupulga pahemasse kätte, kükitas kasti ette maha, surus parema õla kasti serva alla ja pingutas jalgade lihaseid.

Kuid jalgadega oli selline imelik lugu, et nemad kas seisid hoopis kõveras või hoopis sirged, aga pooles vinnas ei tahtnud nad oma raske kandamiga kuidagi peatuda. Et aga hoopis kõveras seismisest polnud Atsil kasu, siis kippusid jalad end hoopis sirgu ajama ja tõstsid kastikaane nii kõrgele, et tema peal seisev kivi lõi veerema ja oleks tingimata maha kolksatanud, kui mitte seina poleks ees olnud. Nüüd ta aga jäi seina ja kasti taguserva vahele pooleldi õhku rippuma. Oleks kast põrmukenegi seinast kaugemale nihkunud, siis oleks kivi langenud kohe seina ja kasti vahele. Sellest hädaohust Ats sai silmapilkselt aru ja sellepärast ta laskis kastikaane kohe alla ning surus õla vastu kasti, et kivi raskus ei saaks teda paigast liigutada.

Nõnda nad nüüd seisid seal: kivi oma raskusega trügis kasti seinast eemale, et pääseda põrandale, poiss oli teisel pool kasti kõveras maas ja pani kivi trügimisele kõigest jõust vastu, sest ta teadis, et isa ei mõistaks nalja, kui ta koju tulles leiaks kivi maast; rebasepoeg surus end kõvasti kastinurka, terav nina väljapoole, kõrvad kikkis ja silmad kui nõelad peas.

Kõik need kolm olid sellises seisukorras, et üks ei näinud ühte ega teine teist, kuigi igaühel neist oleks olnud kas või kümme paari silmi. Poiss ja rebane olid täis hirmu. Üks kartis, et kivi võib kastikaanelt hoopis maha langeda, teine ei teadnudki õieti, mida karta, ta ainult kartis ja paljastas vahetevahel loomusunnilikult oma väikseid valgeid ning teravaid hambaid.

Kui Ats oli esimesest ehmust toibunud, hakkas ta aru pidama, kuidas end aidata: kust saada midagi kastile ette, et kivi ei suudaks teda paigast suruda, siis võiks ta käsitsi temale kallale karata ja ta uuesti keset kastikaant veeretada. Ühes sellega Ats tõotas endamisi, et kui see temal õnnestuks, siis rahulduks ta praoga, mille isa jätnud kastikaanele. Tema Ats ei katsuks siis enam kordagi kastikaant kergitada, piiluks vaid läbi praeguse prao ja õpetaks rebasele, milline vahe on Piitsul ja Mossal.

Esimene hea asi, mis torkas Atsile silma, oli auk kuuri põrandas. Sinna sisse võis oma parema jala suruda, et oleks kindlam õlaga kasti hoida. Pahem jalg jäi nõnda hoopis vabaks ja temaga võis kas või sada imet teha.

Aga Atsil mõlkus meeles ainus ime: sirutada vabanenud jalg konksuna puupaku või kivide juurde, mis seisid kapsategemise ajast saadik siin seina ääres, kastist natukene maad eemal, ja tõmmata nad enda asemele kasti hoidma

See oli vaevaline töö, aga Ats tuli temaga lõpuks ometi toime ja tundis suurt rõõmu, et tema oma nõukusega oli võitnud otse uskumatud raskused. Nõnda siis ta seisis ülevas meeleolus kasti juures ja silmitses oma kätetööd, rääkides kivile nõnda:

„Eks katsu veel kasti seinast eemale trügida. Tee proovi! Sina arvad, et oled üksi kange ja kaval, aga võta näpust, mina olen veel kavalam. Ära sa looda, et ma eluilmas ise hakkan kasti hoidma, nagu sina. Minul on abimehed, sest mina pole sinuks. Sina trügi ise, minul on teised, kes trügivad minu eest.”

Öelnud seda õpetuseks ja selgituseks suurele kivile, Ats kükitas kasti juurde maha ja piilus läbi prao rebasepoega. Ta imestus, miks ta küll oli tahtnud pragu laiemaks saada, rebasepoeg paistis ju siit väga hästi. Ka rääkida võis tema läbi kenakesti. Ja nagu tahaks ta seda iseendale veel kord tõendada, ta ütles rebasepojale:

„Ära karda, mu Mossa, ega ma ei lase kivi maha kukkuda. Aga oma nime pead sa selgeks õppima, nii et sa tead, kui ma sind hüüan. Pea meeles, kui ma hüüan Mossa, Mossa, siis oled see sina, ja kui ma hüüan Piitsu, Piitsu, siis pole see mitte sina, vaid keegi teine. Tema nimi oli enne Sossa, aga nüüd enam ei ole, sest nüüd on ta Piitsu. Mitte piits, vaid Piitsu, sest piits on see, millega lüüakse. Aga sind lüüa ei saa, sest kaane pragu on liiga kitsas. Sinule ei saa kallale ei Piitsu ega piits, nii et võid üsna julge olla. Ka kivi veeretan ma kastikaanele tagasi, oota aga natuke.”

Nõnda Ats seletas rebasepojale ilmaasju, mis puutusid temasse või mis ei puutunud põrmugi temasse. Ats oli kuulnud, kuis isa luges lehest, et koolis õpetatakse asju, millest pole sooja ega külma, ning et need asjad on haridus, ja sellepärast rääkis ta ka rebasepojale asjust, millest sel polnud sooja ega külma, nii et ka temal oleks haridust. Sest nüüdsel ajal ei saa enam ilma hariduseta läbi, seda Ats teadis päris kindlasti. Isa ja ema olid enam kui üks kord isekeskis arutanud, kuidas küll oleks võimalik ka oma pojale haridust anda, nii et ta õpiks asju, millest tal pole elus sooja ega külma.

Aga kui Ats oli oma rebasepoega juba pisut harinud, jättis ta tema sinna paika ja hakkas aru pidama, kuidas saada kivi uuesti keset kastikaant. Kui pääseks kasti ja seina vahele, nii et võiks õla, rinna või piha suruda kivi ääre alla, siis jõuaks tingimata ta tagasi veeretada, aga kasti ja seina vahe oli sinna pugemiseks liiga kitsas. Ei olnud muud nõu, kui pidi minema kastikaanele. Esiteks ta katsus püsti seistes kivi tõmmata, aga ei jaksanud. Siis istus kastikaanele nõnda, et kivi jäi kahe jala vahele, surus päkad vastu seina, võttis kätega kivist kinni ja tahtis tõmmata. Aga samas ta märkas, et kivitõmbamisega peab ta jalgega paratamatult kasti seinast eemale suruma ja nõnda võiks just see sündida, mida ta kõige rohkem kartis: kivi kukuks maha. Sellepärast ta tõusis jällegi püsti ja pidas aru.

Viimaks ometi ta arvab olevat leidnud selle õige viisi, kuis ta saab kivist jagu. Ta hüppab maha, jääb kasti ette seisma, surub keha vastu teda ja sirutab mõlemad käed üle kasti kivi poole. Kahjuks on aga käed liiga lühikesed ja ei ulatu. Kuid siin Ats leiab kergesti nõu. Ta nihutab kastiäärseid kive pisut edasi ja asub siis jaluli nende peale. Nüüd on ta nii pikk, et sõrmed küünivad suure kivi serva taha. Kui Ats nüüd teda tõmbab, surub ta ise kogu oma kehaga kasti seina poole, mitte sellest eemale.

Aga kivi on raske. Ats peab mitu ja mitu korda katsuma, enne kui tal õnnestub selline jõukoondus, et tõmbab kivi tagasi keset kastikaant, kuhu isa oli ta asetanud. See sündinud, Atsi valdas sügav rahuldustunne. Ta unustas silmapilguks rebasepojagi ja istus kastikaanele puhkama väsimusest, mis tundus äkki kogu kehas.

Kui isa tuli koju, oli tal esimeseks mureks järele vaadata, mis teeb rebane. Aga rebane ei teinud midagi, surus enda ainult kastinurka ja vahtis põlevate silmadega vastu, kui keegi piilus teda läbi kaaneprao. Isa meelest kõik oli korras, ainult kivi kastikaanel polnud tema arvates küllalt keskel, nii et ta pidi teda pisut edasi nihutama. Ta tegi seda sellise kergusega, et Atsil hakkas otse hale meel oma vaevast, mida ta äsja näinud sama kiviga. Ja ta mõtles, et millal saab küll tema nii suureks ja tugevaks, nagu isa. Kas ta üldse saab. Ometi oli tal nii hea meel, et kuigi tal pole veel isa jõudu, siiski sai ka tema selle raske kiviga hakkama, sest kus puudus jõud, seal aitas nõu.