Anton Tammsaare - Meie rebane

„Miks on kastikaanel nii kitsas pragu?” küsis Ats isalt.

„Kui laiem, siis tuleb rebasepoeg välja,” vastas isa.

„Aga kui natukene laiem, kas siis ka tuleb?” küsis poiss uuesti. „Natinatikene?”

„Kui just hästi natukene, siis ei tule,” arvas isa.

„Kui niisuke pulk oleks vahel, nagu see, kas siis tuleb?” päris Ats isalt ja näitas just sama pulka, mida tema ise hiljuti oli tahtnud kastikaane vahele panna.

„Ei vist tule,” ütles isa.

„Siis pane see,” mangus Ats. „Pane, isa, siis ma näen paremini rebasepoega ja rebasepoeg näeb mind ka.”

„Las olla pealegi endine pulk,” arvas isa.

„Ei, isa, pane see,” palus Ats. „Mina ise otsisin selle pulga, see on palju ilusam kui see teine. Rebasepoeg on ilus, las tal olla siis ka ilus pulk kastikaane vahel. Kergita natukene kaant, ma ise pistan pulga vahele, nii et sinul endal pole vajagi seda teha. Las rebasepoeg näeb, et mina ise panen selle ilusa pulga kastikaane vahele.”

„Mul pole praegu aega sinuga jännata,” vastas isa ja lisas ära minnes juurde: „Mõni teine kord, siis, nüüd las olla.”

Neid viimaseid sõnu kuulis ka ema ja sellepärast küsis Ats kohe, kas ehk temal pole nii palju jõudu, et saaks kastikaanele tuule alla. Aga ema ütles, et ei tema jaksa seda suurt kivi kergitada. See oli Atsile uskumatu, nii et ta hüüdis iseendalegi ootamatult:

„Aga mina jaksan!”

„Kuis nii?” imestus ema. „Ega sa ometi selle suure kivi kallale läind? Ära sa seda hullutükki tee, kukub sulle viimaks veel jala peale.”

„Ei kukkunud ühtigi,” vastas Ats.

„Siis sa ikka kiskusid juba teda?” päris ema.

„Ainult natukene,” seletas Ats. „Ega ma siis teda tõstnud, ainult veeretasin.”

„Kui isa seda teada saab, siis hoia oma nahk,” ütles ema. „Lased viimaks tema rebasepoja kastist välja.”

„Ei lase, rebasepoega ei lase,” kinnitas Ats. „Kui kivi oleks maha kukkund, siis ma oleksin ise istund kastikaanele.”

„Tähendab – ta pidi sul juba kukkuma?” küsis ema, ja nüüd Ats jutustas temale kogu oma loo pulgast, kastikaanest, tema praost ja kivist. Lõpuks kinnitas ta emale, et tema pulk olevat palju ilusam kui see, mille isa pannud kastikaane vahele ja sellepärast peaks selle asemele panema tema ilusa. Ema tulgu ainult vaadaku seda kahte pulka, küllap ta siis näeb, kas temal, Atsil, on õigus või mitte. Tulgu ainult korraks kasti juurde, kaant pole tal sellepärast veel sugugi vaja tõsta.

Ja Ats mangus ema kallal seni, kuni see läks ühes temaga kuuri alla. Seal ta küsis kohe emalt:

„Kas sina tõesti ei jäksa kastikaant nii paljukegi kergitada, et mina saaksin selle uue ilusa pulga prao vahele pista?”

„Ei mina jäksa,” vastas ema. „Las tuleb isa, küll tema kergitab.”

„Isa ei tule ju,” ütles Ats. „Mul on nii igav teda oodata. Katsu õige korraks sina ise. Pista ainult sõrmed pisut kastikaane vahele, tõsta pole vajagi, ma vaatan, kas su sõrmed mahuvad sinna.”

Aga kui ema lõpuks pistis sõrmed, kuhu Ats käskinud, siis mangus see kohe edasi:

„No mis see siis sulle teeb, kui sa nüüd natukenegi katsud tõsta, ainult niipaljuke, et sa teaksid, kui raske see suur kivi on.”

Nõnda siis ema tõstiski pisut kastikaant ja Ats pistis kärmesti oma ilusa lepapulga talle vahele. Rebasepoegki, kes vahtis oma põlevate silmadega, nägi, kuis just Ats pistis selle ilusa uue pulga kastikaane vahele, mitte ema.

„Juba valmis!” hüüdis poiss rõõmsalt.

„0led sina aga kärmas!” imestus ema.

„Noh, näed nüüd, ema, sa jaksasid küll, ainult et sul omal polnud julgust katsuda,” rääkis Ats. „Vaat' mis hea, et mina sulle nõu andsin.”

„Jah, sinust on mul juba suur abi,” vastas ema.

Rebane jäi paariks nädalaks siia kasti ja iga päev Ats vahtis teda läbi irvakile jäetud kaane prao ning ajas temaga pikad jutud maha. Ta seletas temale ojapurdest, noorest lepikust teisel pool oja, mäenukist, kuhu paistavad kõik metsasuitsud, liiatigi veel kui ronida seal selle oksalise kuuse otsa. Ats lubas Mossale seda kuuske näidata, enne aga ta kasvagu pisut suuremaks ja saagu targemaks, nii et ta mõistab, mis on kuusk ja mis oks. Nüüd olgu tal aga esimeseks mureks, et ta teaks, kes on Mossa ja kes Piitsu, kui see tal selge, alles siis tulevad asjad, mis palju raskemad.

Ühel päeval ütles Ats emale:

„Rebase silmad ei põle enam nii hästi kui enne ja karv pole tal ka enam nii ilus.”

„See on sellepärast, et sa teda nii palju vahid,” seletas ema. „Rebasepoeg ei taha, et inimene teda ühtpuhku piilub.”

„Miks ta ei taha?” küsis Ats.

„Tema tahab üksi olla,” ütles ema. „Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad.”

„Kas kassipoeg vaadates ka niruks läheb?” küsis Ats.

„Kassipoeg ei lähe, aga, näe, rebasepoeg läheb,” seletas ema.

Ats pidas pisut aru, kas võtta ema sõnu tõena või naljana. Aga veel enne kui ta jõudis otsusele, kuulis ta ema ütlevat isale:

„Sa peaksid oma rebasele parema paiga muretsema, kus ta saaks rohkem õhku ja päikest, muidu läheb teine niruks, ei taha enam süüa ega kedagi, ainult vett lakub pisut. Näe, poisski paneb juba tähele, et rebase silmad ei põle enam nõnda nagu enne ja et karv tokerdab ära.”

„Esiteks ta kartis kangesti; mõtles, ei tea mis talle tehakse, sellepärast põlesid ta silmad nii väga,” seletas isa; „aga eks võiks ta ka kuhugi mujalegi panna. Ma teen talle kaelarihma ja panen ta siis keti otsa.”

Seda kuulnud, Ats jäi pikisilmi ootama, millal küll isa hakkab rebasele kaelarihma tegema. Aga päev kadus päeva järele, ilma et Ats oleks midagi selletaolist tähele pannud. Viimaks tal katkes kannatus ja ta küsis emalt, miks isa ei hakka rebasele kaelarihma tegema.

„Isal pole kodu parajat rihmajuppi, millest teha,” vastas ema. „Ja ilusat vaskpannalt pole ka.”

„Kas rauast ei kõlba?” küsis Ats.

„Ei, rauast ei kõlba,” seletas ema. „Vasest on ilusam.”

„Aga kust isa saab vasest?” päris Ats.

„Poest, ikka poest,” vastas ema.

„Millal isa läheb poodi?”

„Pühapäeval, ega enne,” ütles ema, „argipäeval pole aega minna.”

„Mis päev täna on? ”

„Täna on reede, ” ütles ema.

„Nii et homme on laupäev ja siis tulebki pühapäev,” järeldas Ats.

„Jah, tunahomme on pühapäev ja siis läheb isa poodi ning ostab ilusa kullakarva pandla ja paraja tüki nahka.”

Nõnda oli siis Atsil üsna selge, kui kaua ta peab veel ootama, enne kui isa võib hakata tegema rebasele kaelarihma: ta peab ootama terve tänase päeva, tänase õhtu, tänase öö, siis homse päeva, homse õhtu, homse öö, tunahomse hommiku, mis on juba pühapäeva hommik, ja tunahomse päeva, sest isa jõuab poest alles pärast lõunat tagasi. Kogu seda aega Ats kujutles endale hirmus pikana, nii pikana, et hakka kas või nutma ja valva pooled ööd. Aga siis juhtus äkki nõnda, et see hirmus pikk aeg kadus nagu lühike silmapilk. Selle imeliku muutuse põhjustas elus vares, kelle isa tõi metsast koju ja pani rebase juurde kasti.

„Kuidas sa ta kätte said?” küsis Ats isalt.

„Ma lasksin tal teise tiiva vigaseks, nii et ta ei saand lennata,” seletas isa. „Kukkus teine nagu vana kasukas krõbinal maha.”

„Miks sa ta rebase kasti paned?” päris Ats.

„Tahan näha, kumb on üle, kas rebane või vares,” ütles isa.

See oligi see asi, mis huvitas Atsi nii väga, et kujutletud hirmus pikk aeg muutus peaaegu silmapilguks. Suure põnevusega piilus ta läbi prao, mis rebane ja vares kastis teevad. Aga esiotsa nad ei teinud midagi, vaid vahtisid teineteisele üksisilmi otsa, ning äkki Ats pani tähele, et rebase silmad põlesid samuti kui alguseski.

„Miks põlevad rebase silmad nii väga varese peale?” küsis Ats emalt.

„Vares on kuri lind, sellepärast,” vastas ema. „Vares sööb väikeste laululindude pesad ja viib kanapojadki ära. Ning kui ta leiab tedre või rabakana pesa, siis pistab ta ka nende munad kinni. Isegi ematedre enese alt, kui see istub pesal, kougib ta munad välja ja joob nad tühjaks, niisuke kuri lind on vares.”

„Aga miks emateder laseb oma mune võtta, kui ta istub parajasti pesal?” küsis Ats.

„Teder ei saa varese vastu, varesel on suur tugev ning terav nokk,” ütles ema.

„Aga kas rebane saab varese vastu?” küsis Ats.

„Vana rebane küll, aga meil on ju poeg,” seletas ema; „küllap näis, mis tema selle va karjajaaguga peale hakkab.”

Ats jooksis jällegi kasti juurde vaatama, mis teevad rebane ja vares. Aga need ei teinud ikka veel midagi, istusid igaüks oma nurgas ja silmitsesid teineteist vastastikku. Ometi Ats tahtis tingimata, et nad midagi teeksid. Sellepärast ta võttis paraja kepi, pistis selle prao vahelt sisse ja hakkas varest udima. See ajas noka laiali, kähises pisut ja hakkas kepi otsast kinni. Samal ajal ta näis silmitsevat mitte keppi ja poissi, vaid aina rebast, nagu oleks see tähtsam kui kõik muu.

Pika udimise järele Atsil õnnestus varest rebasele lähemale ajada. Nüüd võttis see südant ja kargas varesele kallale. Kuid vares hakkas tal oma suure musta nokaga just otsa eest silmade vahelt kinni ja sikutas. Rebane niuksatas ja kahmas varesel kahe esimese käpaga omakord pea ümbert kinni, nagu tahaks ta temale pai teha. See ei meeldinud varesele. Ta laskis rebase lahti ja mõlemad taganesid igaüks oma nurka, kus nad olid asunud esitekski.

Nüüd Ats katsus lükata rebast varese poole, kuid see ei õnnestunud, sest rebane veeres kui kera kepi eest ära, või ta hakkas nii kõvasti oma valgete teravate hammastega kepiotsast kinni, et see oli varsti üleni täkkeid täis. Nõnda siis Ats asus uuesti varese kallale ja sai ta veel kord rebasele lähemale. Aga kui see tahtis jällegi tema natti kinni karata, viskas vares enda äkki selili ja andis rebasele oma tugeva noka ja mustade küüntega nii valusa hoobi, et see põrkas oma nurka tagasi. Vares jäi veel natukeseks selili lamama, nagu ootaks ta rebaselt uut kallaletungi, aga kui see ennast ei liigutanud, kargas vares maast üles ja taganes kaugemasse kastinurka.

Ats togis varest ja rebast kepiga kogu päeva ja need lõid isekeskis nii mõnegi vihase lahingu, aga võimata oli aru saada, kumb saab kummast lõpuks üle. Õhtul anti mõlemale süüa ja pühapäeval Ats mõtles oma mängu jätkata. Aga kui ta hommikul vara ärkas ja kastiprao juurde jooksis, nägi ta oma suureks üllatuseks ja ka pettumuseks, et rebane istub oma kastinurgas, varesepea ühes suure musta ning terava nokaga nina ees, kuna varese keha lamab kuidagi imelikult risakil keset kasti, mustad kanged jalad püsti, kõverad varbad ühes küüntega kõnksus. Varese sulgi oli kogu kast täis.

Seda kõike nähes Atsil hakkas vaesest varesest hirmus kahju. Ja ometi ta oli alles eile nii väga tahtnud rebase võitu ning oli valmis kas või kepiga talle appi minema, kui seda oleks vaja olnud. Miks ta siis nüüd seda võitu kahetses? Ta isegi ei teadnud miks. Aga vares, nagu ta seal kastis lamas, äratas temas kaastundmuse. Tal oli peaaegu nutt varaks, kui ta jooksis ema juurde ja hüüdis:

„Varesel on pea otsast ära!”

„Eks seda ole va rebane teind,” vastas ema. „Öösi muidugi, kui vares jäi pimedas magama, siis.”

„Ah pimedas!” imestus poiss, nagu peituks selles mõni lohutus.

„Muidugi pimedas, sest rebane armastab pimedat, aga vares heidab pimedaga magama,” seletas ema.

„Nii et vares poleks pidand magama heitma,” arutas Ats.

„Muidugi poleks pidand, kui rebane oli ülal,” ütles ema.

„Ja sellepärast on tal nüüd pea otsast ära,” järeldas Ats.