Gerda Kroom - Raviteed

Siinkohal tuleb silmas pidada, et saponiine sisaldavate kuivade taimede tolmosakeste sattumisel hingamisteede limaskestale tekib ärritus, köha ja aevastamine.

Vitamiinidon mitmesuguse keemilise ehitusega ained, mis mängivad tähtsat rolli ainevahetusprotsessides, on vajalikud fermentide moodustumiseks. Vitamiinivaegus organismis toob kaasa raskeid haigusi (hüpo- ja avitaminoos).

Tänapäeval tuntakse üle 20 erineva vitamiini; paljusid neist sisaldavad ravimtaimed. Vitamiine kasutatakse meditsiinis mitte ainult profülaktikaks, hüpo- ja avitaminoosi raviks, vaid ka kõige erinevamate haiguste puhul, samuti üleväsimuse ja kurnatuse puhul. Vitamiinisegusid ja keeduseid määratakse tihti üldtugevdavate vahenditena pärast haiguste põdemist, operatsioonijärgsel taastusperioodil ja traumade korral.

Vitamiinirikkad on kibuvits, mustsõstar, kreeka pähkel (poolküps vili), mitmesugused tsitruselised, mänd, nurmenukk, astelpaju, küüslauk, pihlakas, nõges jpt ravimtaimed.

Eeterlikud õlidon väga keerulised segud, mis koosnevad erinevatest lenduvainetest, peamiselt terpenoididest ja nende derivaatidest, millel on spetsiifiline lõhn. Nad lahustuvad hästi piirituses, rasvõlides ja teistes orgaanilistes lahustites. Erineva keemilise koostise tõttu osutavad eeterlikud õlid organismile nii mikroobivastast, spasmolüütilist, südame tööd parandavat, valuvaigistavat kui seedemahlade eritumist tugevdavat jne toimet. Eeterlike õlide sisalduse poolest on enam tuntud münt, meliss, salvei, köömen, pune, liivatee, koirohi, roos, aniis, kummel, sidrun, mandariin, palderjan jt.

Fütontsiididon erineva keemilise koostisega orgaanilised ained, millel on tugev mikroobivastane toime. Kasutatakse ka mõningate nakkushaiguste puhul. Välispidisel kasutamisel toimivad fütontsiidid desinfitseeriva vahendina. Meditsiinis kasutatakse küüslaugu, sibula, eukalüpti jt taimede fütontsiide.

Laktoonidon ained, mis moodustuvad orgaanilistest hapetest. Mõningatel neist on raviotstarbeline tähtsus. Kumariin näiteks tõstab organismi tundlikkust valguse suhtes, avaldab mõju vere koostisele ja ilmutab kasvajatevastast aktiivsust.

Mõruainedon lämmastikuvabad kibedad ained. Nad aitavad tugevdada maonäärmete tööd ja neid kasutatakse ka seedimise parandamiseks. Mõruaineid sisaldavad suurel hulgal koirohi, ubaleht, võilill jt.

Flavoonidon heterotsüklilist laadi orgaanilised ühendid. Nende tuletisi nimetatakse flavonoidideks. Flavoonid ja flavonoidid on kollast värvi, lahustuvad vees halvasti või üldse mitte. Paljudel flavonoididel (rutiin, kvertsetiin, hesperidiin, tsitriin jt) on kapillaare tugevdavad omadused. Neid kasutatakse haiguste puhul, millega kaasnevad sooneseinte läbitavuse häired (allergia, nakkused, kiiritustõbi jt). Lisaks sellele kasutatakse flavonoide soonespasmide, soolestiku ja silelihaselundite spasmide, mao- ja kaksteistsõrmiku-haavandite, hepatiidi jt haiguste puhul. Flavoonid ja flavonoidid pole reeglina mürgised. Neid sisaldavad linnurohi, laukapuu ja teised taimed.

Parkained ehk tanniinidon mitmeaatomiliste fenoolide derivaadid, mis ei sisalda lämmastikku. Neil on parkivad omadused, nad pole mürgised, haavapinnale ja limaskestale toimides osutavad valuvaigistavat ja põletikuvastast toimet, ahendavad veresooni, vähendavad niiskuse ja lima eritumist. Parkaineid kasutatakse laialdaselt meditsiinis mao- ja soolehaiguste, suu- ja limaskesta ning teiste elundite põletike, nahahaiguste, põletuste jne korral. Neid sisaldavad tamm, salvei, mustikas, kummel, punanupp, naistepuna ja paljud teised taimed.

Orgaanilised happedsisalduvad enamiku taimede rakumahlas sooladena või vabas olekus. Mõnedel neist on spetsiifiline toime organismile (palderjan-, isopalderjan-, salitsüül-, bensoehape jt) ja suur raviotstarbeline tähtsus. Taimetooraines enam levinud (õun-, sidrun-, viinhape ja mõned teised) orgaanilised happed osalevad organismi sattudes ainevahetusprotsessides ja soodustavad leeliste akumulatsiooni, mis on mõningate haiguste puhul oluline. Märkimisväärses koguses sisaldavad orgaanilisi happeid sidrun, jõhvikas, õun, sõstar, kibuvits, astelpaju, oblikas ja paljud teised taimed.

Pektiinidon taime rakukestades sisalduvad kõrgmolekulaarsed ühendid. Nad seovad soolestikus moodustuvaid või sinna sattuvaid mürkaineid, peatavad kõhulahtisuse ja takistavad mõningate haigusttekitavate mikroobide paljunemist soolestikus.

Pektiinaineid sisaldavad rohkesti õun, peet, jõhvikas, kibuvits, apelsin, sidrun, mustsõstar jt.

Limatähistab lämmastikuvabasid, erineva keemilise päritolu ja koostisega aineid, eelkõige polüsahhariide . Neil on pehmendavaid ja siduvaid omadusi. Suurel hulgal lima sisaldab altee , mis on tähtis komponent rinnateede koostises.

Vaigudon keerulise koostisega kleepuvad, vees lahustumatud ained, sisaldavad erinevaid lõhnaaineid. Ühed neist osutavad lahtistavat, teised haavu kinni kasvatavat, kolmandad kuseeritust soodustavat toimet. Vaike leidub paljudes okastaimedes, kases, naistepunas, aaloes jt.

Rasvõlid ja rasvainedon glütseriini ja rasvhapete estrid. Tuntud on sellised rasvõlid nagu päevalille-, oliivi-, aprikoosi-, mandliõli jt. Puhtal kujul kasutatakse rasvõlisid ravivahendina ( kastoorõli , mõnikord ka päevalilleõli ) või lahustina teiste raviainete (näiteks kampri ) puhul ravimite valmistamisel. Rasvainete hulka kuuluvad taimevaha, steriinid ja teised ained. Neil ainetel on tugev toime organismile.

Mineraalsooladon taimedes sisalduvad ained, mille koostisesse kuuluvad elutähtsad keemilised elemendid ( kaalium, fosfor, raud, jood jt), mis mängivad võtmerolli organismi ainevahetuses, fermentide ja hormoonide moodustumises ja ka vereloomes. Mõned taimed suudavad koguda valikuliselt mineraal-aineid ümbritsevast keskkonnast ja neid võib kasutada antud aine vaeguse korral organismis. Näiteks õunad sisaldavad märkimisväärsel hulgal rauda, kusjuures kõige kergemini omastataval kujul, ja neist on kasu rauapuudusaneemia puhul.

Fermendid ja hormoonidon valgupõhised orgaanilised ained, millel on suur tähtsus nii looma kui inimese organismi ainevahetuses. Nad täidavad katalüsaatori rolli, osaledes keerulistes biokeemilistes reaktsioonides. Nii näiteks sisaldab soja hormoon-ainet, mis on lähedane östrogeenile – naise suguhormoonile. Seepärast soovitatakse naistel tarvitada sojatooteid kliimaksiperioodil, et kompenseerida nende östrogeenide madalat sünteesi.

NB! Ravimtaimede erinevus keemiliselt sünteesitud ravimitest seisneb selles, et taim avaldab toimet kogu temas sisalduva ainekompleksiga. Sellist toimet on raske ette ennustada, aga patt on ka sedavõrd mahedat ja tasakaalustatud raviefekti mitte kasutada!

Taimepreparaatidega ravi puhul peetakse tavaliselt silmas seda, et nad on pehmema toimega, vähem toksilised ja organismi poolt kergemini omastatavad kui sünteetilised ravimid. Kõik see vastab tõele, kuid siinkohal ei maksa siiski unustada, et ka taimedel on organismile teatud spetsiifiline ravitoime ja mõningatel juhtudel võivad nad ebaõige kasutuse korral samuti süvendada juba tekkinud haigusi.

Nii näiteks:

Aaloe – kutsub esile verejooksu väikevaagna elundites. On vastunäidustatud maksa- ja sapipõiehaiguste, emakaverejooksude, hemorroidide, tsüstiidi ja raseduse puhul.

Arukask – on ärritava toimega neerudele. Kasepungadest valmistatud leotisi, keeduseid ja tinktuure võib kuseeritust soodustava vahendina kasutada vaid arsti kontrolli all. Pikaajaline tarvitamine võib esile kutsuda neerupõletiku ägenemise.

Hapuoblikas – ei soovitata tarvitada rikutud soolavahetuse (reuma, podagra) ja sellega seotud haiguste, soolepõletike ja tuberkuloosi korral.

Harilik kalmus (juured) – ei soovitata kasutada maomahla suurenenud sekretsiooni korral.

Harilik pune – ei maksa tarvitada raseduse korral, võib esile kutsuda abordi.

Harilik soolikarohi – mürgine taim. Seespidine tarvitamine nõuab ettevaatust ja täpset doseerimist. Vastunäidustatud rasedatele!

Harilik vereurmarohi – kõik taimeosad on mürgised, eriti aga juured. Seespidine tarvitamine nõuab suurt ettevaatust ja täpset doseerimist. Tarvitada arsti kontrolli all. Mõõdutundetu ja pikaajaline tarbimine tekitab iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust ja hingamiskeskuse kurnatust.

Hiirekõrv – hiirekõrvapreparaadid on vastunäidustatud kõrge verehüübimuse, tromboflebiidi ja varikoossete veenilaiendite korral.

Kassikäpp (õlelill) – tugev vere hüübimist soodustav vahend. Seda taime tuleb ettevaatlikult kasutada tromboflebiidi korral. Kõrge vererõhu puhul ei soovitata pikemat aega tarvitada.

Koirohi – mürgine taim. Seespidine tarvitamine nõuab ettevaatust ja täpset doseerimist. Vältida pikaajalist tarvitamist. Võib tekitada krampe, hallutsinatsioone ja isegi psüühilisi häireid. Koirohi on vastunäidustatud raseduse ja haavandtõve korral.

Kollane mesikas – pikaajaline tarvitamine ja üledoseerimine tekitab peapööritust, peavalu, iivel-dust, oksendamist ja unisust, mõnikord maksakahjustusi, verevalumeid (naha all, lihastes, siseelundites) ja isegi kesknärvisüsteemi halvatust.

Naistepuna – mürgine taim. Seespidine tarvitamine nõuab suurt ettevaatust. Pikaajalisel tarbimisel kutsub esile veresoonte ahenemise ja tõstab vererõhku. Suukaudsete rasedusvastaste vahendite kasutamise korral naistepuna ei soovitata.

Nõges – ei soovitata kõrge verehüübimuse, hüpertooniatõve ja ateroskleroosi korral. Ei maksa kasutada emaka ja emakamanuste tsüstist, polüüpidest ja teistest kasvajatest tingitud verejooksude korral.

Palderjan – ei tohi pikka aega ega suures koguses tarvitada. Vastasel juhul mõjub ta kurnavalt seedeelunditele, kutsub esile peavalu, iiveldust, ärritusseisundeid ja rikub südametegevust.

Sookail – mürgine taim. Seespidine tarvitamine nõuab suurt ettevaatust, kuna ebaõige doseerimine võib esile kutsuda seedekulgla limaskesta põletiku ja peavalu.

Ženšenn – tarvitatakse ainult külmal aastaajal. Kui ženšenni pikka aega ja suurtes annustes tarvitada, viib see negatiivsete tagajärgedeni, ilmnevad unetus, peavalud, valud südames, suguvõime langus jmt.

Upsujuur – nii taim ise kui kõik sellest valmistatud preparaadid on väga mürgised. Seespidine tarvitamine võib esile kutsuda raskeid, kuni surmaga lõppevaid mürgitusi.

Vaak (leotis ja keedus) – vastunäidustatud raseduse ja neeruhaiguste korral.

Õlelill – tõstab vererõhku. Kui on tegemist hüpertooniaga või ainult kalduvusega kõrgevererõhutõveks, siis ei soovitata seda taime kasutada.