Gerda Kroom - Raviteed

Ravimtaimed on inimelusid päästnud juba pikka aega enne seda, kui meditsiinist sai teadus. Erinevate haiguste raviks mõeldud leotiste ja tõmmiste retsepte anti edasi põlvest põlve, koguti ja süstematiseeriti. Kogu meditsiini ajalugu põhineb praktiliselt sellel, kuidas loodusandide raviomadusi kasutada ning erinevatest taimedest ravivahendeid valmistada ja tarvitada. Just see on alati moodustanud märkimisväärse osa professionaalsest ravipraktikast.

Alles XX sajandil on inimesed õppinud ravimeid katseklaasis sünteesima. Kas aga praegu, kui oleme end igast küljest ümbritsenud keemilise sünteesi produktidega, on ikka mõistlik loobuda sajanditepikkusest taimeravi kogemusest?

Tõsi, paljudes situatsioonides on vaja kasutada kiiresti ja efektiivselt toimivaid kaasaegseid ravimeid. Kuid mida tõhusam ehk tugevatoimelisem on ravim, seda rohkem avaldab ta mõju kogu organismile. Ja nii minnakse isegi kerge vaevuse korral "kahurist varblast laskma".

Taimepreparaadid aga, vastupidi, toimivad pehmelt ja pikema aja vältel, mis on eriti tähtis laste ja eakate inimeste puhul. Kui taastutakse operatsioonist või raskest haigusest, pole organism lihtsalt suuteline üheaegselt võitlema nii haiguse enda kui ravimitest tingitud komplikatsioonidega, mida tekitavad isegi kõige enam reklaamitud ja kõige kaasaegsemad ravimid.

Pidage lugu taimeapteegist, mis on inimesi sadu aastaid ustavalt teeninud! Osake õigesti kasutada taimi iseenda ja oma lähedaste tervise säilitamise nimel!

Selleks et taimed saaksid avaldada oma ravitoimet, tuleb neid õigesti korjata, kuivatada ja säilitada ning ravivahendeid seejärel ka oskuslikult valmistada.

Korjamine

Ravieesmärkidel tuleb taimi korjata kuiva selge ilmaga. Taimeürti ja õisi on vaja korjata õitsemisperioodil; juuri sügisel, taime maapealsete osade närtsimise ajal, või varakevadel, kui taimede varred ja lehed alles hakkavad kasvama; seemneid ei tohi korjata enne nende täielikku küpsemist.

Kuivatamine

Enamasti tuleb taimi kuivatada varjus või hästi tuulutatavas kohas, näiteks pööningul või varikatuse all. Kuid on ka selliseid taimetooraine liike, mida peab kuivatama just päikese käes või siis soojas ahjus.

Juur pestakse tavaliselt enne kuivatamist ja enamasti ka tükeldatakse pikuti, ainult mõningate taimede (näiteks takja) juured puhastatakse vaid harjaga mullast.

Säilitamine

Kuivatatud taimi peab alati säilitama ülesriputatuna paberist kotikestes või paberisse keeratult. Kui ravimtaimi hoitakse kastis või karbis, tuleb need vooderdada paberiga.

Säilivusaeg on taimeürdil üks aasta, juurtel, viljadel ja seemnetel aga kaks ja isegi rohkem aastat. Kuivatatud taimede hoiuruum peab olema kuiv ja jahe.

Taimeravi puhul kasutatakse sageli erinevaid preparaate, mis on saadud ühe või teise farmatseutilise töötluse tulemusena (ekstraktid, tinktuurid jt). Rahvameditsiin (tunduvalt harvemini klassikaline meditsiin) kasutab taimeosi naturaalsel kujul – enamasti kuivatatuna, harvemini värskena (äsja korjatud).

Varutud ravimtaimedest, aga ka apteegist ostetud kuivatatud ravimtaimedest ja nende segudest, mida nimetatakse taimeseguks või teeks, valmistatakse kodustes tingimustes kõige sagedamini vesileotist ja keedust, aga ka nastoikat ja teed.

Keedused

Neid on kahte liiki: ühed on "pikaajalised", mille puhul taimetoorainet hoitakse eelnevalt (umbes ööpäev) külmas vees ja seejärel samas vees ka keedetakse, teised on kergemad (infuusid): taimedest valmistatakse tee, mida ei keedeta, vaid lastakse lihtsalt soojas kohas 15–20 min seista.

Mõlemad keeduseliigid kurnatakse ja säilitatakse jahedas kohas mitte üle ühe ööpäeva. Keedus, mis pärast valmistamist kauem seisab, pole mitte ainult kasutu, vaid võib ka kahju tuua!

Tavaliselt valatakse peenestatud toorainele kuum vesi, keedetakse tasasel tulel 20–30 min, seejärel jahutatakse toatemperatuurini, filtreeritakse ja tõstetakse maht keedetud veega vajaliku tasemeni. Sellise keeduse valmistamise üks variante on keeduse hoidmine veevannis temperatuuril, mis läheneb maksimaalselt keemistemperatuurile.

Taimekeedused, mis sisaldavad parkaineid, filtreeritakse kohe pärast tulelt tõstmist. Keeduseid ei soovitata valmistada tagavaraks. Ideaalne on valmistada keedus iga korra jaoks eraldi, ütleme, et üheks ööpäevaks.

NB! Isegi kui keedust säilitatakse kauem kui ööpäev tihedalt suletud nõus ja külmkapis, on see tarvitamiseks kõlbmatu!

Erialakirjanduses on toodud keeduste valmistamiseks kindlad taimetooraine annused. Näiteks 20,0–200,0 tähendab: 20 g kuiva taimetoorainet 200 ml kuuma vee kohta. Kui pole võimalik toorainet kaaluda, tuleb arvestada, et 20 g võrdub 1 supilusikatäie (spl) (kuhjaga) toorainega, 15 g võrdub 1 supilusikatäiega (mitte kuhjaga), 10 g 1 dessertlusikatäiega või 2 teelusikatäiega (tl), 5 g 1 teelusikatäiega.

Leotised

Leotiste puhul tuleb tooraine peenestada, paigutada email- või klaasnõusse ja kallata peale kuum vesi. Seejärel asetada nõu pliidile või kuuma ahju ja jälgida, et leotis keema ei tõuseks. Hoida 15 min, tõsta tulelt, jahutada ja kurnata. Mõnikord hautatakse leotist veel mõni tund praeahjus või ahjus, hommikul kurnatakse ja tarvitatakse samuti nagu keedust.

Mõningaid leotisi valmistatakse ilma kuumutamata: toorainele lisatakse keedetud vesi toatemperatuuril ja hoitakse 4 kuni 12 tundi suletud nõus. Siinkohal tuleb meeles pidada, et tavaliselt läheb valmistamise käigus teatud osa veest kaduma, mistõttu pärast filtreerimist lisatakse keedetud vett, kuni leotise maht saavutab vajaliku taseme.

Tavaliselt valmistatakse leotisi arvestusega 1: 10 ehk siis 10 kaaluosast toorainest saab 100 mahuosa leotist või keedust.

Kevadadoonise, maikellukese ja hariliku tungaltera ürdist, palderjanijuurest koos risoomiga ja vahulillejuurest leotisi valmistatakse arvestusega 1: 30.

Tugevatoimelisi aineid sisaldavatest taimedest valmistatakse leotisi ainult arsti ettekirjutusel ja vahekorras 1: 400.

Kui retseptis on nõutud tahkete ravivahendite lisamist, siis lahustatakse need valmis leotise või keeduse kurnatud lahuses ja seejärel kurnatakse uuesti. Siirupid, tinktuurid ja muud vedelikud lisatakse juba valmis leotisele.

NB! Leotis on kiiresti riknev ravivahend, seda peab säilitama jahedas kohas mitte kauem kui 3–4 päeva.

Hautised

Tavaliselt valmistatakse hautisi õrnematest taimeosadest – õitest, ürdist, lehtedest ja viljadest. Hautise valmistamise tehnoloogia on järgmine: taimetooraine segada email-, portselan- või klaasnõus (mitte metall-anumas!) ja valada peale kuum vesi. Hautise valmistamiseks võib panna ka kuuma veega üle valatud toor-aine ööseks hauduma jahtuvasse praeahju.

Kui hautis valmistatakse seespidiseks tarvitamiseks (joomiseks), saab tavaliselt ühest kaaluosast (g) toorainest 10 osa (ml) hautist. Välispidiseks kasutamiseks peab hautise kontsentratsioon olema 2–3 korda suurem. Hautis rikneb küllaltki kiiresti, seepärast on soovitatav valmistada see iga päeva jaoks eraldi, kuid hautist võib hoida ka 2–3 päeva külmkapis. Sel juhul tuleb hautist enne tarvitamist kuumutada, laskmata keema tõusta.

Ravimteed

Neid valmistatakse mitme peenestatud tooraineliigi segust. Mõningaid segusid müüakse apteekides, aga neid võib valmistada ka ise kodustes tingimustes: segu koostisesse kuuluv taimetooraine tuleb peenestada ja segada retseptis ette nähtud kogustes. Kuivatatud toorainesegude säilivusaeg vastab kuivatatud taimetooraine säilivusajale.

Tähelepanu! Kõige parem on tarvitada leotisi, keeduseid ja ravimteesid värskena ehk äsja valmistatuna!

Rahvameditsiinis avastati taimede raviomadused enamasti täiesti juhuslikult ja seejärel anti kogemused edasi põlvest põlve. XV–XVI sajandil asuti Euroopas koostama maarohuraamatuid ehk ravimtaimede retseptikogusid, et neid siis kasutada erinevate haiguste puhul. XX sajandil on enamikku taimeravi retsepte kontrollitud kaasaegse teaduse – biokeemia, füsioloogia ja farmakoloogia seisukohast lähtudes. Selgus, et paljudel ravimtaimedel polnud neile omistatud ravitoimet, teised, vastupidi, demonstreerisid aga selliseid omadusi ja kasutusvõimalusi, mida varem ei tuntud.

Käesolevas kogumikus on võetud suund enamasti just ravimtaimede teaduslikult tõestatud omadustele. Neil juhtudel, kui toetutakse teaduse poolt kontrollimata rahvalikule kogemusele, osutatakse sellele eraldi.

Ravimtaimede raviomadused sõltuvad neis sisalduvatest toimeainetest ehk siis keemilistest ainetest, mis võimaldavad avaldada ravitoimet inimese organismile. Toimeaineid võib leiduda kas taimes tervikuna või ainult selle üksikutes osades. Nende hulk sõltub taime arengu faasist, aga ka kasvukohast ning õigest varumise ja kuivatamise tehnoloogiast. Seepärast on ravimtaimede varumisel väga tähtis teada, milliseid taime osi millises arengufaasis ja kuidas nimelt korjata ja kuivatada.

Toimeained kuuluvad erinevatesse orgaaniliste ühendite rühmadesse: alkaloidid, glükosiidid, saponiinid, eeterlikud õlid, orgaanilised happed, vitamiinid, antibiootikumid, fütontsiidid jt.

Alkaloididon taimset päritolu orgaanilised ained, mis sisaldavad lämmastikku ja on võimelised ühinema erinevate hapetega, moodustades sooli. Nad annavad leeliselise reaktsiooni. Enamasti osutavad alkaloidid tugevat ja sageli mürgist toimet organismile, kuid paljudel neist on ka väga suur meditsiiniline tähtsus. Alkaloidid on näiteks morfiin, atropiin, hiniin, kofeiin, papaveriin, strühniin, pilokarpiin, efedriin, platüfilliin, nikotiin jt. Alkaloide sisaldavas taimes kohtab kõige sagedamini mitut alkaloidi. Alkaloidide poolest kõige rikkamad taimeperekonnad on magunalised, kaunviljalised ja tulikalised. Eri taimedel paiknevad alkaloidid eri taimeosades ja esinevad tavaliselt orgaaniliste (harvem mitteorgaaniliste) hapete sooladena.

Glükosiididon taimset päritolu orgaanilised ained, mis lagunevad fermentide toimel (samuti keemisel) suhkruks (glükoos, ramnoos jmt) või mittesuhkru osaks – aglükooniks . Puhtal kujul on glükosiidid kibedad kristalliseerunud ained, mis reeglina lahustuvad vees. Glükosiidide toime organismile määrab aglü-kooni keemiline koostis. Aglükoonide mitmekesine ehitus võimaldab kasutada glükosiide erinevate haiguste raviks. Eriti laialdaselt tarvitatakse niinimetatud südameglükosiide . Need on väga mürgised ja neid võib tarvitada ainult arsti range järelevalve all. Kõige väärtuslikumad glükosiide sisaldavad taimed on digitaalis, käokann, põldrõigas, leesikas jt. Glükosiidid, nagu ka alkaloidid, avaldavad organismile tugevat toimet.

Saponiinidon glükosiidid, mis moodustavad vees loksutades tugeva, seebivahtu meenutava vahu. Nad lagunevad samuti suhkruks ja aglükooniks, mida antud juhul nimetatakse sapogeniiniks ja mille keemiline koostis määrab saponiine sisaldavate taimede ravitoime. Saponiinirikast nurmenukku, vahulille ja magusjuurt tarvitatakse rögaeritusvahendina, osi ja neerutee kiirendavad kuseeritust, dioskoor on tõhus skleroosivastane vahend, mandžuuria araalia, ženšenn, korea siilpaanaks ja eleuterokokk stimuleerivad kesknärvisüsteemi ja adaptogeenide tegevust.