Marie Heiberg - Luule

Meeles mineviku pildid pikas reas
ja mul on kui näeksin kõike ma.
Suurelt seisvad elumõtted teiste seas,
tagaseinaks taevas kaugena.

Jumal, usk, mis selged äkki üksilduses,
teie päralt terve elu and.
Minu palve – imelises igatsuses —
sõnata – kui soovi sini rand.

Mu üksik tuba ämariku valgel.
Kui rägastik all korstnad, katused.
Ma istun akna ees – tuim tüütus palgel.
Kui hilja varjus päeva matused!

Ei läinud aegasid, ei päevi leina,
mis halli, viimsena kord puhkavad
kesk minu haua kitsast nelja seina
ja surma vaikust, mulda langevat.

Kesköösel virvendavad tähed kaugel —
kui paleused, püüded, igatsus.
Kaob rahutus mu kahvatanud laugel.
Hing otsib üles teed, kus Jumalus.

Aeg läinud mööda – lennatades luulet,
eit laulab haual leinaliste viit!
Neid nagu elavana näed ja kuuled,
kes ammugi on hävinud ju siit.

Ei ole kurtjaid kalmudel ka kaua.
Kui kuuleks kaduviku kauget häält:
„kes elavana astub päälpool haua,