Marie Heiberg - Luule

Sa avaruse kodus asud
mu luule – lumivalge luik
ja supled päikse kiirtes, kasud,
kus unub surm, nõrk elu tuik.

Ei ole neid, kes sinna läävad.
Lai, puhas, sinine su tee,
see – kuni tähed taha jäävad —
viib igavesti kaugele.

Ei hädaorus olla võigi,
siin ajad on kui ahelad,
kus mure toidab, katab kõiki,
kesk eluvõitlust viletsat!

Siit tähti poole igavikku
mul eksib hääbuv mõttelend
ja valus – s’uga vastastikku
ma võrdlen mõttes iseend!

Ma leidsin sind. Ei enam ära tunnud,
nii haavatud ja alandatud sa
kui kuningas kui teda orjad sunnud
aujärge vahetama maanteega.

Kus rüütlid maha jätsid ta kesk ohtu
ja äraandsid kõrged aated siis —
ta pidi kannatama ülekohtu
ees vaikides – kuis võimetute viis.

Võib olla, et hing otsides ühtainust
läks sinust mööda oma murega,
sai vale teele võrgutatud vainust
ja unustas kord oma Jumala.

Mu hinge aladel nüüd tõused üles
sa sirgelt elumure suuruses
ja otsid omi tähti taeva süles…
Ma leidsin sind, mu Mina, leinates.

Kõrgel maa kohal põhjatu sinine laotus,
tähed rändawad päewad ja ööd.
All mu nooruse aastad, mu aadete kaotus,
palju püüdmisi, valusid, tööd,

Minu laulus on jäänud üks unistus järgi,
selle igatsus ilutseb veel
ja mu soov punub päikese kiiredest pärgi,
tõttab ilmade otsatul teel.

Mind ju lapsena vangistas tähtede vaatus.
Sinna ülesse ihkasin siis.
Alla hauda viib inimlik, sunnitud saatus —
palju ennegi otsijaid viis.

Leidge üles need lendavad valguselaevad,
millest lapselik unistus näib!
Teile avatud on kord siis tähtised taevad —
nagu pühalik muinasjutt käib.

Ma metsa aluses lään üht teerada
ja imelised mõtted meeles mul.
Kuis võisin lapsena ma unistada
siin üksi olles õhtul, hommikul.

Siin noor mets nüüd, kus läksin puusse pikka,
et ladvast kaeda üle oru, mäe,
meel mõtles kergelt üle metsa ikka
ja kaugemale, kuhu silm es näe.

Ma põlvitan kesk tihnikut, teen rada
ja palukvarsi murran sambla seest.
Eks kasva kasvu aastal arvamata
kui igatsusi minu südamest.

Viin kodu teid, oh kallid – mõned ajad!
Kui jõudvad maa pääl aastamiljonid —
on teised kasvud, laulud, ilmarajad.
Kes tunneb meie aegseid saatusid?

Ma metsa aluses lään üht teerada
ja haljad palukvarred armsad mul.
Kas võidaks tulevikus imestada,
mis väärtus minevikus elatul!

Tee kodu viis…

Sul kinni väravad, säält läksin mööda.
Ei vilkund tuld. Üks ootus – surra veel.
Hall taevas nuttis. Kurt kesköö sai ligi.
Üks ideal kui kadus minu teel.

Ja pimedus sääl haigutas kui kuristik.
Öö ümber leinaloor kui ligines ju igavik.

Ma jätsin Sulle oma igatsuse,
mu sõber. Mure – ilmas üksinda.
See sünnib tuhandete südametes
ja kaebab uue elumõttega.

Kuid hirmus hing – kui kuratlikku hirvitust. —
Ma üksi imestasin suve ööd ja iludust!

Nurm õitses, lõhnas. Rääk suiviljas hüüdis.
Koit Ämarikul' kumas kauguses…
Ei mingit soovi. Hinge rahu püüdis.
Nii ilmas mitmed läävad rännates…

Kaks punast tuld m’ust vuhisesid mööda siis. —
Läks suitsev rong kesk udust ööd. —
Tee kodu viis..

Kostab mööda minejate sammu kaja.
Läbi uulitsate mürina
minev, tulev rong, see huikab üle aja,
Olen ööl ja päeval üksinda.

Kuulen väljas vannub mees, ja naise
alandatud hääl all manitseb :
„Tule, lasen sisse sinu vaese!”
Nagu vangis vaim mul vananeb.

Vaikus, Äkki häbemata hüüab
sajatuse sõnu joobnud mees.
Hulkuma ta lääb. Hirm hinge püüab,
seisan hilja elu oote ees.

Lään viimsel teel. Linn, elu jäi, – ei taha!
Ma lendaks ilmaruumis lõputa.
Kui ämarduva tähe jätaks maha
Mu vaese õnne, vaese mure Maa.

Kui virvendavad, leegitsevad tähed
kesk igaviku õue avarat,
ei meele tuletada – kuhu lähed
ja milleks surma, elu ihaldad?

Võiks heita hingest nõutuse ja hoole
kui inimlikud ikked unuvad.
Kui tiivul – jõud viiks igaviku poole,
kus olemise piirid otsatad.

Kui juhused sääl mind ka surma viivad!
Kuid hinges koidab jäädavuse aim…
Las’ vabaks suure igatsuse tiivad
mu rinnast saavad, vangist pääseb vaim!

Mu ümber leinalise öö. Ei lähe.
Ei tea, mistarvis, milleks elan veel!
Ehk on uus teadus, tõde, mille tähe
näen kauguses ja rahu leian teel.

Õhtu sumiseb nõiduvalt… Ämaral pingis
istuvad mehed ja naised ringis.

Keelmata tooredgi sõnad sääl käivad —
salajad mõtted pilkudes näiwad.

Sinises taevas on säravad tähed
õrnuse hiilgel – kui üksinda lähed!

Kui kõigest elust lahti olemine
mul sügisene tunne südames.
Pää kohal kauge päike, taeva sine
ja rändav tuul, mis ohkab lehtedes.

Teed käin poolkoltund metsi, välju vahel.
Pool nurme valmist vilja rõugus ju,
kuid tööd on veel siin küllalt teha kahel,
kel jagada kõik pole võimatu.

Oh raske töö ja raske elumõte,
mis alla painutab mu uhke pää.
Mul tänamata iga ettevõte
niikaua kuni luule tõeks ei lää.

Kes tõusta võiks küll miljonite seas
ja muuta rasket mõtet, rasket tööd?
Näen, sinendavad ajad seisvad reas.
Mil tuled sa, ei tea päeva, ööd!

Ja ometi ükskord pannakse
sul käed risti rinnale
ja vaikib ühtlasi hirmus ja hää
su südame elu viis!

Ehk elu on sulle kui kõrbe, kui jää,
et raugedes viimati kaduda hää.
Ehk võitlusest kahju, kus võitu näib
ja lootus veel lõpmata kaugele käib.

Kui jääd’vad tähed taeva teel
on aated hinges elule veel.
Ja ometi ükskord pannakse
sul käed risti rinnale!

Keskhommik, hall udu kaob väljal, all orus.
Lehti langeb ju koltunud puilt.
Mets mõttes nii seisab kui nuheldud norus!
Meeles unistus minevalt suilt.

Kui tasa mu kõrvu kurb ohke sääl heljub:
maha närtsinud lill laseb pää!
Laul hääbuvast ilust mu tunnetes peljub:
ega igavest’ midagi jää!

Vaiksed, lagedad väljad täis rõukusid. Vilja
kõrs koltub. Maal rehtesid pekstakse hilja.
Musta, künnetud nurme pääl varesed käivad,
sääl maokesi mulla seest otsima näivad.

Mõni ilveslill üksikult valendab niidul.
Kuis hommiku päikene tuliseil piidul
koites tõuseb! Maa külmatand kõvaks kui raua
kurb, lumeta sügis, mis kestab ehk kaua.

Läheb soo maadelt suvele järele ikka
must kure parv reas all pilvi teed pikka
mere üle, maa üle, kus igavus asub,
kus okasmets kesktalve jäätuses kasub.

Kuidas sügise talve ju ootab,
metsa ääres on raagus puud,
ladvad udusse sirgunud üles.
Lume pilved – ei musta muud.

Jõu ta imes ju enese sisse,
suve unenäo varju viis
loodus koltunud ämaral õhtul.
Üksi tunneb hing ennast siis.

Ja ma uitan, ei teagi, kuhu?
Suvest unistust otsin teel.
Aga asjata! Kauge öö taha
luiged lauldes lähevad veel.

Mu aknal õitsvad lumelilled valged
ja akna taga raagus kase puu
on härmatanud, varjab täiskuu palget.
Lill laual – suvest saadik – sonib suu.

Ehk kusgi, kaugema planeedi pinnal
on kevade ja ilm on suur ja noor.
Siin sureb igatsuse lill maa rinnal
ja kostab kaeblik elu laulukoor.

Ma vaatan eemal põlevasse ahju,
söeks hõõguvaks on muutund kase puud.
Kuis kõigest kadumisest on mul kahju!
Lein leegis kirjadele annab suud.

Ma nutan nende mälestuste üle.
Öö on nii must kui minu minevik.
Mu tulevik – kuis avab oma süle?
Päev homne – valge, sinine ja pikk!

Sa mängi laulu ilma sõnadeta.
Ma kuulan kauge Aja helinaid.
Maailma päike särab külmal lumel.
Hing, lumivalge igatsuse said!

Tõeks lähevad kõik aimdused, mis sala
kui ootel südamesse sünnivad.
Kui püha vaikus, rahu suur kui taevas!
Kesk sinist õhku süütauses nad.

Oh, õnnistatud hingeline elu!
Kui lootus, igatsus on olemas.
Kui ärasalgav kannatus, suur valu
maad paradiisiks meile pühendas.

Sa mängi laulu ilma sõnadeta.
Ma kuulan kauge Aja helinaid.
Surm, armastus ja elu läheb mööda
Hing, lumivalge igatsuse said!

Läbi musta pilve see
vilgub sääl, kus linnutee
talvise öö hõbe vilus
üle härmas metsa ilus
üksik täht, kust päikene
helgib lumes ilmale.

Mitme virvendusega
kaaslane, sa, kauge maa?
Tühja ilmaruumi vahel
seob sind igaviku ahel
päiksega – sul hiilgav lend
lõpmata. – Arm seob nii end

Kuid ta on mu elu a’a —
kauge sihi tähena
ülendav kui kõrge vaade,
kättesaamata kui aade.
Armu luulet aiman ma
kaugel tähel üksinda.

Põhjas vilu öö. Hall taevas üle linna.
Veerand üks lõi Raatuses ju kell.
Tuled kustuvad. Kuu kõrgel paistab sinna,
kus on tema haud, – hing hääbuv, hell!

Nõrk planeedi paiste, – minu tuba pime,
akna varjud seinal raamides.
Ajad, lendvad valgused, – ei teed, ei nime!
Surev igatsus mu südames.

Muusika sääl kostab unistavalt ikka
Oh, maa lapse vaikiv naer ja nutt!
Siis kui tuleviku teadus tõuseb pikka —
sust ei kõnele ka muinasjutt.