Ado Grenzstein - Mõttesalmid

Iga sõbra kiidus
Tühi aja wiidus.
Kiidab waenlane –
Silmad wallale:
Sind ta sõbrana
Tahab tüssata.

Igat istet ilmas usku,
See toob sagedaste tusku.

Igatsed hoida sa kulukest,
Ära siis sütita tulukest.

Igawene hinge rahu,
See ei minu sisse mahu.
Igawene leegi loit,
See on hinge säraw koit.

Ikka waimuelu maadel
Walitsemas waimu-aadel;
Kõnetoolis lonkajad –
Kuulajateks närakad.

Imetaw ja imeja –
Muud ei tunnud Maarjamaa.

Inimene, kas sul aru:
Õhuteled tuult ja maru!
Ise märjal mere teel,
Kallas kaugel, kaugel weel!

Ise enesele sa
Auusammas ehita,
Küll siis kannetakse hoolt,
Et saad teise teiste poolt.

Ise mees, ise meheke,
Ise leht, ise leheke,
Ise puu, ise puuke
Nagu päike ja kuuke.

Isu ilma üles peab,
Teda sinna tänna weab.
Sõber, kas sa arwad nii?
Ehk on õige osaltgi?

Jumal, mehi ärata
Riigiisa teenima;
Aga anna südant ka
Neile, rahwast aidata.

Jõud magab peidus lõwina –
Kuis wõime teda ärata’?
Kes paneb kõrbe kuninga
Kord jälle mõnul möirama?
Oh taaralased taewa all,
Mul kostke kooril kohawal:
Ei seda tee siin keegi muu
Kui ainult oma sulg ja suu!

Kaasinimene neil küll kallis,
Kuid kallim sõbra hobu tallis:
Kui külaliseks tuleb see –
Linn, liiwaauk tal walmis tee!

Kadunud on orjapõli,
Süda, tuksu rõõmuga!
Sõbrad, otsigem nüüd õli,
Et ta haawu paranda’.

Kahe talu koerana
Küll ei kõlba elada:
Muudgu jõlgud, karwa ajad,
Rikud mõlemate rajad.

Ka liiwa külija
Wõib nisu lõigata.

Kaljuwald, kus kadund sa
Kõige kõrge aatega!
Sinu kaljukanged mehed
Kadunud kui puude lehed;
Waprus langend waremeks
Armsad aated rusudeks.

Kanged kaebamise kajad
Kostwad kaarest kaarele:
Auu ja raha taga ajad
Sina wilets inime’!
Aga siisgi kisendad:
Kisast auu nad otsiwad,
Turutrummil nende majad
Raha wälja trotsiwad.

Kartus kaswis juba ammu –
Asi läheb halwaste!
Nüüd on nähtud selge sammu,
Wõrgitseja wõllake:
Meie wend, me oma mees
Weab wõera wankri ees.

Kas ei taha, kas ei suuda
Asjast aru saada ta,
See ei lugu palju muuda –
Udu heljub uduna.

Kas kalew Sortsilt luba tõi,
Kui tema Sortsi maha lõi!

Kas mind raudne pael wangi weab?
Kiwimüür mind wangis kinni peab?
Kui mu rind ei ole wangikoda,
Ei mind köita wõi siis piik, ei oda.
Kellel kindlust pole rinnus leida,
Seda kiwist wangikotta heida.

Kas Saaremaalt ehk pärit sa?
Nii wõtad tölpsast küsida.
Oh küsi parem narrilt sa:
Kas Afrika su isamaa?

Kass ei küüsi wäljas kanna,
Kui ta tahab rõugeid panna.

Kas õnn ehk häda üle maa,
Lipp laske kõrgel lehwida!
Koit kumab teil siis kullalla
Ja mure magab mullalla.

Keda sina kätel kandsid,
Kellel südant, suud sa andsid –
Kas sa seda tunned ju?
Sõber, keda waljust wandsid.
Kellele sa keppi andsid –