Ado Grenzstein - Mõttesalmid

Adwokaat aab õigust taga,
See on teada ammugi.
Selle juures märka aga,
Kuis lääb õigus kõwerdi:
Wargad, rööwlid, mõrtsukad –
Oi, kuis wooruslikud nad!

Ah sa oled „erapooletu“?
Ei, sa oled ainult hooletu.
Leiaksid sa endas südidust,
Erapool ei teeks sull’ tüdimust.

Ainult kõige paremad
Rahwa ette kõlbawad.
Teised tõusku nende najal,
Hüüdgu ühes nende kajal.

Ajaratas, alga sa
Hoopis uuest’ weerema:
Weere kord ka meie teljel,
Anna armu meie weljel,
Kelle kuklal küllalt sa
Saanud juba weereda.

Aju, mis wõtsime sündides kaasa.
Ei ole sugugi tabula rasa 1 1 Puhas tahwel. .
Paljugi headust ja halbdust ta sees.
Milledest kujuneb wälja kord mees.

Andku armu taewa wõlw:
Meil on werewaene põlw!
Kusgil pole prisket edu,
Kusgil õiget salaredu:
Awalikul turul ta
Kõsub kokku warjuna.
Küsin igat inimest:
Mis küll wälja tuleb sest?

Annan mõtte peost pihku.
Siisgi midagi ei nihku.
Kumbale see teeb küll häbi?
Sõber, seda katskem läbi.

Armas Eesti rahwa sugu!
Mis on sinu ajalugu?
Tunne tema tumedust,
Ehk saad sellest jumedust.

Astusiwad halba rada,
Tahtsiwad mind kukutada:
Ei ma saanud langejaks,
Katsugu, sain kangemaks.

Astu wäsimatal sammul,
See toob priskust sinu rammul’.

Eesti elust awalikust
Wõta osa, suguwend!
Siis wõid loota tulewikust,
Et ta sulle paranend.

Ega hunt ei seda kisu,
Kellest temal pole isu.
Isu inimestgi aab,
Nii et murdja hunt tast saab.

Ega härja sarw tee häbi,
Sarwe abil härg saab läbi:
Kasin aju sarwe juurel –
See teeb häbi weiksel’, suurel’.

Ega lont ei parwe pea,
Niit ei elewanti wea:
Parw lääb ühes londiga,
Niidikene tondiga.

Ega seda ei wõi laita,
Kui sul mõistust küllalta;
Siisgi see sind weel ei aita –
Teistel olgu teda ka.

Ei aatewaesed mehed
Wõi aateid kaswata.
Ei leiba anna lehed –
Kas sest ei aru saa?!

Ei inetumat pole muud,
Kui rumal sulub targa suud.

Ei kahepaikne kasu saa,
Et wees ja kuiwal elab ta:
Wees põlgwad teda päris-kalad,
Maal puuduwad tal jooksuks jalad.

Ei kaswa kulda Eesti raal,
Ei mirri-marju Maarjamaal:
Mis teda mulle armsaks teeb.
On puhas arm, mis rinnus keeb.
Kust puhast armu leiad sa,
Seal palweta, seal püha maa!

Ei kirjukuue kandijat
Me ikka näe müüdawat:
Ma tunnen kirjukuue meest,
Kes wendi kaupleb kasu eest.

Ei ma istu rõõmulauda
Ega astu alla hauda,
Enne kui ma kangelast
Näen meile tulemast.
Kes mu hella Eestia
Paneb jälle õitsema,
Kes mu rahwa wigadest
Peastab wabaks igawest.

Ei meestel sünni küsida:
Kas truuduswannet wandus ta?
Küll aga mehed küsiwad:
Kas truuduses nad püsiwad.?

Ei mäeltgi nähta kaugele,
Kui ilm on ummis udune.

Ei mägigi kuiwalt siis läbi saa,
Kui uputus ulatab üle maa.

Ei orja tule põlgada,
Kui täidab oma wõlga ta.
Mis siisgi seisgu põlgduses,
On orja hing ta rindades.

Ei puhast pilti peeglist saa,
Kui peegli pind on mudaga.
See wana lugu ilma sees,
Kui kaunid perlid sea ees.

Ei sa edenda siis headust,
Kui sa kaitsed lambapeadust.

Ei seda ilmas leia sa,
Et rahul oldaks sinuga.
Kui soowid rahu, sõbrake,
End lase kanda kalmule.

Ei seda redelit ma näind,
Mis ilma maata taewa läind.

Ei see tähenda wõi head:
Ninasarwik tõstab pead,
Pikakõrwa kõla kajab,
Paksnahk koonu sirgu ajab,
Kamel katsub küüruga
Monopoli mopsida,
Juba näha lambapead:
Ei see tähenda wõi head.

Ei sind hellitada taha waenlane,
Ei sind hellitada tohi sõbrake:
Tülis ja tules sa kaswatad jõudu.
Saad oma siibadel suuremat sõudu.

Ei sõbralt silma nõua ma.
Kui südame mul annab ta.
Silm sihib wahest eksiteel,
Kus süda, seal on teod, meel.

Ei talu mõisast mõnu saa,
Mõis mõtleb talust mõisana.

Ei tea, mis tulewik toob,
Kas paremaid päiwi ta loob?
Kui ise sa paremaks saad,
Ka tulewad paremad aad;
Kui aga sa endiseks jäed,
Siis endisi päiwi sa näed.

Ei totta kieltää saa –
Ei tõtt saa keelata?
Tõtt wõib just neelata!

Ei tunne ühtgi rahwast ma,
Kes elas ilma tormita.
Kes neist ei ole tormi näind,
Weel pole rahwa teedel käind.

Ei wõsast muidu metsa saa.
Kui lase kaua kaswada.

Eks inime seepärast ju
Ei ole suur ja määratu,
Et taewas, maa ja põrgu ka
On teda hakand püüdema.

Eks sa näe latre meest –
Kasi ära päikse eest!

Elada ja edeneda,
Sõber, küll sa soowid seda;
Kuid see nõuab sinult higi,
Muidu sinu soow ei sigi.

Elust hoopis eemal jääda,
Sõber, see on wõimata:
Sammud wõta siia sääda,
Kui sa saad ka sõimata.

Elu woolab wastu lainet –
Tahab elu sünnita’;
Surm meil näitab surma ainet –
Ujub ühes lainega.

Emajõgi, mine lahti,
Neela jandajate jahti.
Wii nad ära tühja randa,
Kus neid wõidaks mulda panda
Lase lained laksuda,
Peasta, peasta isamaa!

Enne ainult ülewelt
Kirikute tornidelt
Helistati rahu, rahu!
Nüüd ju iga mätta alt
Hüütaks rahu! magusalt,
Igal weskel rahu-jahu.
Miks küll rahu! hüütakse?
Warjusurma püütakse.

Ennemuistene Byzanz,
Täna käib weel sinu tants:
Ülespoole lakutakse,
Küüras sabarakutakse,
Alla poole, seal on jalg,
Iga inimese salg.

Et elu wõiks meil kosuda,
Seks uuekssündmist ootan ma.
Kes on, kes wana hauda wiiks,
Et elurammu saaks meil priiks?

Et Juudas wõtku wõitlemist
Ja sõbruskonna sõitlemist –
Müü sugujagu ära:
Nad teewad kohe kära!

Et mõnda haigust paranda,
Sa pead haiget haawama.

Et sind rahwas kätel kannaks,
Sulle au ja kiitust annaks,
See ei sünni mehele.
Mehel tuleb rahwast kanda,
Rahwal’ elurammu anda –
Ainult see on mehine.

Et sinu oma ojake
On pisut segasogane,
Sest ära mõtle, kallis Jaan,
Et segane on okean.

Et süda peast üle käib,
See otse wõimata mul näib.
Kust wõtab süda tarkuse,
Kui pea ei aita järele?

Europa armas haridus
On käimas rasket jalga:
Tal rasked tunnid tulemas –
Ei tohtrid seda salga –
Käib wahest üle ema jõu
Ja üle tohtri kunsti nõu
Mis raske tund saab tooma?
Saab kõik ta uueks looma?

Göthe õigest’ õpetab,
Otsimise lõpetab:
„Sõber, ära raiska higi,
Waata, hea on ikka ligi.“
Selle „tõttu“ leidsid sa
Õpemeistri – murina,
Kes sind kannab „ainetel“
Targutuste lainetel.
Kui sa nüüd ei targaks saa,
Ole rumal auuga.

Haugub koer mul aia taga,
Rahulist’ wõin olla waga.
Tuleb aga ta ja pureb,
Olgu rahul, kui ta sureb.

Hiiglapuu, su eluase,
Sinu ümbrus, muld ja maa,
Kui need sind ei kaswa lase:
Kängu jääd sa armuta.

„Hiilgust, hiilgust!“ hüütakse,
Kuulsust kätte püütakse.
Kui see hiilgaw omakasu
Ükskord halba neil ei tasu!

Hoitke kõrges kõrge aate lippu,
Et ei madalus te peale kippu!
Kõrges aates elab jumalus.
Madaluses toorus, rumalus.

Hull karjane, su kanikas
On iga tahes kadumas:
Nii kui ei aita petlik keel
Ta kaob wägiwalla teel.

Häda me tunneme ammugi,
Abiks ei astu me sammugi.
Alles ehk siis weel, kui pankrott ju majas,
Häda kõik härjad ju kaewusse ajas,
Kui ju on imemas kuklas meil kupp –
Siis wast ehk ütleme: Süüdlane nupp!

Hällilaulu laulsid nad
Kuni kooris magawad.
Härg ei jõua äratada,
Pikne üles käratada.
Ehk wõin hauarahust ma
Mõned üles ärata’:
Unistajad rahuga
Jääwad järjest magama.

Hõbe kuljus kuulutas:
Kuldsed päewad tulemas!
Kui nad kätte jõudsiwad,
Kulda – meilt nad nõudsiwad.

Igal asjal oma aru!
Hüüdis merel mässaw maru
Ning siis awas oma süle –
Laine uhtus laewast üle!
Nii ta oma aru näitis
Ning ta wiibimata täitis.

Igamees, kes selgest teab,
Mis ta tahab õieti,
Midagi ka korda seab,
Walab walmis midagi.