Ado Reinvald - Willandi laulik

Siin, kus enne helisenud
Taaralaiste laulu heal,
Wanemuine sõrmi pannud
Kalli kuulja kandli peal’;

Siin, kus wõidu laulu kõla
Tuuleõhku elustand,
Keda hiljem pilwe õla
Auule tarkus’ taewa kand;

Siin, kus Taara mäe peal tõtas
Kuulma kuldseid kudusi,
Tõstab tamme metsa nukas
Arglik laulik lugusi:

Kelle heale eemalt mat’wad
Tuule maru mürinad,
Kellel’ siit ja sealtpoolt tõtwad
Ehmatajad, koledad. –

Kuule siis mo häält, oh kuule,
Eesti rahwas, isa maa!
Süda hõiskab laulab, sulle
Läbi metsa kohina.

Mo armas Eesti isamaa!
So auu ma tahan kuulut’da,
Sest sinus olen sündinud,
Ka suureks kaswan’d kõndinud;
Kui silmad eesmalt lahti tein’d,
Siis sinu taewa walgust näin’d.
Mo armas, kallis isamaa.

Mo armas Eesti isamaa!
Kuis wõib üks laps sind unust’da
So armo olen joonud ma
Ju sisse ema piimaga;
Kui noore põlwe elu teel –
Nii rõõmustad mind täna weel.
Mo armas, kallis isamaa.

Mo armas, kallis isamaa,
Kül ilus, kaunis oled sa!
So lehtis metsad kuhawad,
So aasud haljad ilusad,
So päike paistab heledast,
So linnud laulwad ilusast,
Mo armas, kallis isamaa.

Sa armas kallis isamaa
Ei lapsi saalis kaswata,
So tütred siiski ilusad,
Kui puna roosid õitsewad!
So poead prisked, tugewad,
Ehk rasked tööd kül tegewad,
Mo armas kallis isamaa.

Mo armas kallis isamaa,
Nüüd elad rahu randas sa!
Sind warjab Wene kotka tiiw,
Sul kaitsejaid kui mere liiw:
Sest kaugel jääb sult waenuga
Kõik sõa mürin kurnaga
Mo armas, kallis isamaa.

Oh hõiska, hõiska, isamaa!
Auu „ Aleksandril” lõpmata!
Ta suured tükid, tugew raud
Kül liimiwad kõik riigi praud.
Et waenlane ei sisse saa
Meil kallist rahu rikuma,
Mo armas kallis isamaa.

Ei armsamat, kui isamaa
Ma taewa alt sa leidama!
Sa kannad, katad, toidad mind,
Mul hauda teeb ka sinu pind.
So põrmust ilma sündsin ma,
So põrmu poen ma puhkama,
Mo armas kallis isamaa.

Oh armas Eesti piireke,
Kui taewa koidu wiireke!
Mul paista elu õhtul weel,
Kui paistsid wara kätki teel.
Siis kata, kallis Maarja maa,
Mind oma pehme mullaga,
Mo armas, kallis isamaa.

Paista mulle, lahke päike!
Ööilm warjab waarikuid.
Lahuta neid pilwe käike,
Mis siin külmendawad suid.

Sõua põrgu wärawalta –
Kallis Kalew, koeu sa!
Ammu sind ju wangi maalta
Ootab ohkel isamaa.

Sinu armsat õnne aega
Leinab suur ja weikene!
Aeg, kus sind sai wiidud taewa,
Lõpetas meil priiuse.

Wana isa, ise tarka,
Taara, taewast kuule sa!
Anna Manal seda märka:
“Peasta Kalew kütkesta.“

Ma seisin unes kõrgel mäel,
Sealt waatsin taewa piiredel;
Seal paistis meres kaareke,
Kui roheline saareke.

Seal saarel ’polnud sarwikuid,
Ei mingi kisk’jaid elajaid.
Ma leidsin Mammutide luid,
Sest tundsin, – wanast olnud neid.

Seal kuld’sed kägud kukusid,
Lõid hõbe linnud lugusid,
Seal haljendasid tamme puud,
Seal rõõm ja rikus andsid suud.

Seal jooksid klaasist allikad
Ja niisutasid lille maad,
Sest kaswid kuller kõllakad
Ja eller pärlid ilusad.

Ei kuulnud ma seal riisujaid
Ei mure nutu kahinaid,
Sest õigus walitses kui mõek
Arm, heldus põles nii kui leek.

Kes on siin saarel kuningas,
Sell’ ilusal maal isandaks?
Mul anti nõnda seletus:
“Meil Kalewala walitsus.“

Seal mäe peal seisin kaua ma
Ja nutsin raskest salaja:
Et selle armsa riigi a’al
Ju olen unustuse maal.

Tere, Soome sugu wennad!
Kalewide kallid kännud,
Lapsukesed laente langul,
Poead Põhja piiri kaldal;
Südamesta sügawasta
Armu meelest awarasta,
Igatsused heljuwalla,
Rõõmud tõeste tõusewalla:
Kui Teid tulen tutwustama
Üle silla Soome-maale.

Siin ap leian seda paika,
Kus meil õitsid õnne lilled
Wanaaeg’ se wainudella,
Ennemuistse ilmadella,
Kus me’e õnne kuldsel rajal:
Rõõmu, rahu rikal ajal
Isa koeas kaswasime,
Eide kätkis kiikusime –
Kunni kurjad kurnatused,
Kõu pilwe kärgatused,
Rahu põlwe pelletasid,
Kodu paika kolestasid.
Siis ap’, langud, lahku jäime
Ilma laande ikemaie,
Waewa nurme nuutsumaie.

Siin ma leian seda paika,
Kust meid kandis Kalewala
Wahwa wõidu walinates
Taewa piire taplemaie.
Wõera maale wõitlemaie:
Et ei pääsend pealta päewe,
Alta ilmast habenikud –
Meie muru muljumaie,
Waba wendi waewamaie.

Siin ma leian seda paika,
Kus me’e isad enne käinud,
Emad, wennad wõerusella,
Piigad lusti pidudella.
Kus na’d kannud koku löönud,
Kuningriigi terwist joonud;
N’agu meie muistsed laulud
Pidupõlwest paiatawad:
“Nägin soo suitsewada,
“Nägin aru aurawada,
“Soo teil sulas oluta,
“Aru auras annikata.“

Siin ma leian seda paika,
Kus weel tõus’wad tänapäewa
Wennad wiirmaliste walgel,
Õed roosi puna palgel
Nagu tammed taewa poole,
Pihlak-puuda pilwedeni.
Meie wennad Wirulased,
Suure Soome sugulased
Uuest alles uimasella
Piina põlwest põduralla;
Waenu haawad walutawad,
Waimu walgust waigistawad.
Hirmsas öödes, hellad welled!
Seitse aega – suigusime:
Ei meil paistnud päike pilwest,
Kuu ei annud öösel kuma
Ega tähed walgus tera.
Pime musta paksu pilwid
Wälgud üksnes walgustasid.

Põhja tormi puhumisel
Hakkas taewas haljendama,
Koidu piire tumendama,
Walu tuuled waikimaies,
Päike paistab pilwe pilust;
Silmad siiski wälja jäänud,
Näe ei enam nii kui enne.
Ihu tuikab haawadesta,
Isamaa aurab udusta. –
Lootus jääb mul liikumata,
Soomes sõbrust sobidada,
Isa pinda istutada:
Kalewala kasusida –
Kalliuse kaskesida,
Armastuse aabasida,
Wana waimu wahterida.
Tõusku, tõusku taewaani,
Pikaks peale pilwedeni
Meie kodu kaswamaie,
Kalewide kalju linna! –
Panen laulu lõpeteles
Kandle Soome kalju peale,
Ootma aega uuendusi,
Kalju linna kosundusi.

Miks, põhja kannel kõlised.
Sull keeled kurwad, talwised,
Kas laulad küünla kuule sa,
Ehk tahad suwe ärat’da?

Mul undas kaugelt helinad,
Ehk pulma lood ju oliwad:
Ei sure arm meil wahe teel,
Oh mõrsja, mõrsja! oota weel.

Mul süda truu ja õiglane
Sull’ tuikab wastu, neiuke!
Sind lunastan ma põue lind,
Ehk maksaksid sa were hind’.

Ei rikust meil kül puuduwal,
Ei kangust kalju künka all:
Miks wiibid sa, mo kallike?
Ah lähed leeri sügise! –

Kül kiies kuhab õhtu a’al
Üks hõbejõgi põhja maal;
Ta kumin kuuluks kaugele,
Wee läige tõuseb taewase.

Ta laentel kiigub kuld’ne paat,
Seal püüab kalu wana taat:
Taat? – Oh ei usu minu meel!
Ta sõidab lusti Woksa weel.

Kuuwalgel aga kiwi peal,
On kaldal kuulda leina heal;
Seal laulab näki neitsike,
Üht lugu lõune piigale.

Oh tuleks taat sel paadiga
Ka Lääne merde mängima!
Ma waataks waiksel walgel ööl,
Kuis käib ta kena taewa tööl.

Waat wiirmalised wuhawad,
Ka mere laened kuhawad:
Taat esimeste juures töös
Ja näkineitsi kalaku’us.

Kül wõin ma kaua oota sealt,
Ei äima paati, laulu healt!
Sest wiirmalised, – maru heal,
On näitus kurja ilma peal.

Ei ole meie a’ane
Neist – ühte ainukest,
Kes kuduks isamaale
Auu-pärga lilledest.

Mis wõerad linnnd kannud,
On kidur kewade,
Mis nemad sulle annud
Nii kibe, kihwtine.

Oh tere, Eesti ööpik,
Tark Taara taewa lind!
Kus käsi sul on töönik –
Seal kiidab tegu sind.

Noor’ koidu päewa paiste eel
Uus lilleõhk eeskewadel,
Kus lootus lugud lauluks loob:
Seal suwi tõeste wilja toob.

Erk Eesti waim on sinu sees,
Sull põlew arm ka südames,
Kes Simsoni wõib siduda,
Ehk temal wõrku kududa:

Nii kaua kui ei armu palk
Tal langen’d wõimu hiukse salk?
Jah waba tiiwul tahan sind
Ma kiita, kaunis künni lind!

Kui teised luusil Taara mäel
Ehk rändamas on eksi teel:
Siis istub „ööpik“ lepikus,
Kus kuld ja hõbe temal suus.

Kuis käib sul kuldne päike,
Mo armas isamaa?
Kes muiste õnne läike
Sull’ süttas särama?

Ta tõuseb Taara koeas
Kül end’se iluga,
Ja näeb et sinu maeas
Õnn läinud puhkama.

Oh, et üks taewa wägi
Sind wõtaks ärat’da:
Kül siis so õnne mägi
Lä’äks uuest särama.

Jää Jumalaga, Epu, siis –
Mo kõige kallim paradiis!
Mo kuldne läikiw lusti-linn
Kus hilja alles mängisin.

Oh paistku päew sull’ palawast
Sealt armu taewast läikijast!
Mul warjab ööilm waarikuid,
Sest ohkan taga ilu suid.

Mul igatsuse rõemu a’ad
Ju õhtu taewas hingawad!
Mis weerul punab üle maa,
Sa, päike, neid ei paistma saa! –

Näki neitsi, noorukene!
Liuge Lääne laenetesta
Muist’ se kihla kiwi peale
Siidi hiuksid silitama
Koidu kulla karwaliseks.
Õhtu eha iluduseks!
Laula minu meele maalid
Õilmetesse õitsemaie!
Siis ma liblik, lusti lindu,
Tallan tuulta salamahti –
Kui ma laulu kuningale,
Sõna eie seadijale
Lähän kulda kukumaie.
Hõbe läiket hõiskamaie.
Meie kallis Kalew’ poega,
Taewa tõusnud taimekene,
Enne õnnetuma õhtu.
Kui ta läinud lahingissa
Raudalasi rookimaie:
Matnud kuningliku kulla.
Rika Eesti riigi wara
Põrmu põue peitewale,
Kust ei waras käpamaie,
Ega rööwel riisumaie
Warandust wõin’d wähendama.
“Õitseb ükskord õnne aega,
Paestab parem päewukene:
Wõtame siis wara wangist,
Kulla koormad künka alta.“