Ado Reinvald - Willandi laulik

Niida sahkand sõbradele
Kallis Kalewide poega,
Kui n’ ad wara warju alla,
Kulda kukutanud kalmu,
Hauda haljast hõbedada,
Kuida Kalew’ poea laulus
Pikemalta paiatakse.
Pärast matmist pitseriga
Sõlminud ta sala sõnu,
Kõwemaid weel kinnituseks.
Kes neid ajus arwamaie,
Mõtes juhtub mõistemaie:
Pidi wara peremeheks
Õnne tunnil tõusemaie.

Nälja põlwe närtsimisel,
Orja ööde ohkamisel
Püüdsid mitu Eesti poega
Kallist hauda kaewaneda,
Wana wara wõteneda,
Kui neil eha helendusel
Ööde õlmas õilme karwa
Muru eide tütre maalid
Imeliku ilmutanud
Muiste aeg’sist mälestustest:
Mis seal mustas mulla rüpes,
Põrmu põues peitewala
Wõida olla warandusi,
Parem põlwe pärandusi.
Aga et ei sala sõnu
Sündin’d meestel mõtedessa,
Agarail ei arudessa:
Jäiwad waranduse warmed,
Haua kohad arwamata
Tulew põlwe tunnistuseks
Meie põlwe päewadeni.

Taara nõude nikutajad,
Targa tööde toimetajad,
Walitesid wanad targad
Hiljem ilma aegadella
Waba põlwe Eesti-walda.
Orja aeg’sid astmeid mööda
Mindi muistest otsimaie,
Kas ei Kalewide koolmest
Warjul pantud warandusest
Riismeid wõinud riisuneda.
Mõned ärksad mehe poead
Sõitsid suisa sala teeda
Õnne wara otsimaie:
Et kui armust neile antud
Wana wara wälja wõta
Teda päewa paistel tuua’.

Esimest neist õnne lapsist,
Kes taht’ wara kergitada;
Wõtnud Taara üless taewa
Puhke põlwe pidamaie,
Sest et mees siin küllalt tööda
Eesti tuluks toimetanud. –
Teised tema teede radal
Kõndin’d õnne katsumaie,
Kell’ ehk tuuled teadusida
Õhud toonud õiendusi:
Kuida kotka kulda kõned,
Kaarna hõbe kuulutused,
Wõitsa õnne wõinud tuua.

Üks neist õpind linnu keelta,
Tükikese Taara tarkust;
Nende abil astund argselt
Jaani ööl ta sala teele.
Tuli teinud ete tähte,
Walgus hauda awaldanud:
Kusa puhksid pärandused,
Wana laulu warandused.
Siisap märkan’d mehikene,
Wõtnud kolmi were wenda
Wiinud Wiru witsikusse
Tapnud Taara meelituseks.
Selle peale sala sõnu
Rääkin’d suula sõmerasse,
Kindlamaida kalmudessa.
Kesse ime ilmumista,
Armsamata awaldusta,
Wõimsamata wolidusta
Wõinud ilmas enne näha,
Kui seal haua kaewajale
Selle puhul silma juhtus?
Kui ta kalmust pisut mulda
Pealt sai ära pillutanud:
Paistis kallis wana wara,
Sigis silma nähtawale.

Muru eit oli mulla põues,
Alla ilmas aega wiites,
Pika põlwe päewadella:
Kulda lauluks korutanud,
Hõbet sõnaks sulatanud.
Kalewide kalli krooni,
Kuning-riigil korgemalla,
Mis weel jäänud muutemata,
Haljas auus audumata, –
Andis haua leidijale
Pähä pärja asemele.
Muru eite, üteldessa:
“Tunistuseks tulewile,
“Kinnituseks kõikidele:
“Et sa sõna-wara wanem,
“Kuulus laulude kuningas,
“Oled oma seisusele
“Taewa wäedest walitetud.
“Selle põlwe Eesti poead
“Sa so auu ei silmamaie,
“Waimu rikust waatamaie:
“Sest et nende waate silmad
“Pikast ööst on pimestatud,
“Raiskus ilmast räpastanud.
“Aga tulew’ aegadella,
“Pärast põlwe päewadella
“Saad sa ilmas hiilgamaie,
“Eesti piirel paistemaie
“Herrandlikul ilundusel,
“N’agu kuuke kumendama!
“Kül siis pist’wad Eesti poead
„Parwel laulu pardikusse,
“Waimu suure waarikusse,
“Kus so lilled kaswamaies,
“Õitsel haisu õhkumaks.“

Kus elu ja waimo laulu sees ‘pole,
Seal lauliku püüdmine luuletus wale.
Isa maa laulikud, paneme tähel:
Wahe suur, laulu ja Eesti laulu wahel.

Algmises linnud kül laulma kõik pandud:
Ööpiku, räästale ise wiis antud.
Suured me’e laulud, suur nende seadus,
Wõõras ja pisuke Eestlaste teadus. –

Mo musta kuube kanda
Ma tahan auuga
Ja kät see peale anda
Sull’ armas isa maa!

Mo isa isad käisid
Kõik musta kuue sees,
Sest jäägu uued wiisid:
Ma olen Eestimees.

Ja tahan mustas kuues
End ika ehtida,
Mis mulle ema luues
On jätnud pärida.

Kes mul annaks kotka kiiru,
Tuule tiiwad lendada?
Siis ma rutaks õnne wiiru
Taara kota otsima.

Kaugel jätaks selja taha
Õela oru aurama,
Kaugel jääks mult kurjus, paha –
Oh kui õnnis oleks ma.

Oh et wõiksin laewa leida,
Näha kaugel purjekest:
Mis mind lennul wõtaks wiia
Rahu randa tormidest.

Sealt ju põhja tuuled, külmad,
Elu mere mürinad.
Paljad puud ja talwe ilmad
Oru põhjas kuhawad.

Sealt ju lusti laulu healed,
Rõemu kandlid kõlawad,
Ingli kallid kiidu keeled
Igaweste heljuwad.

Oh mo süda, kauaks sõta
Weel siin tahad wiibida?
Jookse, lenna, jõua, tõta
Sinna, kus se rahu maa.

Eesti rahwas! ära sa
Kõigu iga tuulega!
Kus sa astud, waata ete
Oma selge silmaga;
Pööra ika kohe tõte
Teede aaru rändama.

Eesti rahwas! ära sa
Paapstil põlwi painuta!
Õpetusest – õigust wastu –
Talla julgest üle sa.
Lamba riidis kandwad paastu
Palju wale nimega.

Eesti rahwas! pese sa
Silmad puhtaks seebiga.
Tõsta kõrgel’ puhtad käed,
Waimu waate wärawa, –
Kül’ siis kõrge mäe pealt näed,
Hirmsad teed, kust tulid sa! –

Ära, armas isamaa!
Wõera naerul punasta. –
Kaua öö sind kinni katis,
Hirmsa pimedusega
Eha walgust so eest matis,
Kuis weel wõisid rutada! –

Ruta nüüd, mo rahwoke,
Orust üless mäele! –
Kuld’ne linn seal ees sull – tõta! –
Kinni pandud uksega,
Keda üksi lahti wõta
Wõid sa walgus’ wõtmega. –

Oh, et näeks sind, isa maa,
Juba seal ma olema!
Ehk kül kehwus weel sind keelab,
Siiski hüian: ruta sa!
Enne kui sind pime neelab:
Siis saad õhtul hõiskama!

Oh miks sa wiibid kaua?
Sind ootan himuga!
Mo mure musta haua
Sa wõid ju walgust’da.
Mo talwe waewa waibad –
So soojus sulatab,
Et kaduwad jää rünkad
Ja oead woolawad.

Sind ohkamisel ootan
Ma iga tunnike!
Ja pikisilmi waatan
So järel hellaste.
Kül tihti une näus
Sind rõõmul teretan,
Nii mõtes, sõnas, teus
Sind meele tuletan.

Ju õhtu jõuab käte,
Päew pilwi wärwimas,
Ju sini saali lake’
Ta kulda pillutas;
Mul tundmus angub põues
Rask’ musta murega,
Öö paks ja pime õues:
Oh walgus! Tule sa! –

Minu süda, ära
Jõgi ole sa,
Mis seal ika woolab
Mure mürina.

Minu süda, ära
Meri ole sa,
Mis seal kõrgis laenis
Kohab rahuta.

Minu süda, ole
Õhkaw lilleke,
Mis seal niidus, orgus,
Õitseb puhtaste.

Minu süda, ole
Waiklik metsa maa,
Mis seal ika seisab
Rahus riiuta.

Head ööd! weel päike hüiab
Pilwe piirel punades;
Ema hellalt kaisu hüiab:
Hinga waikse rahu sees
Head ööd!

Oh kuis pehmelt katab kinni
Lapsi musta kuuega,
Nutab elu raskust mõni
Trööstib neid ja hüiab ta:
Head ööd!

Õhtu taewas eha elin
Puna palgis sädendab,
Waikses rahus oja wulin
Tõsist hingust tõtendab,
Head ööd!

Kuldsed kiired kergelt saadab
Särades weel üle maa,
Mere peeglis uhkelt waatab
Oma ilu palget ta:
Head ööd!

Juba pulmad jõudwad pea
Käte tulla, oh mis hea!
Seda kena uhket palli
Saan seal jälle korra tralli,
Magust saksa saia süüa,
Paierist weel peale juua.

Juku juba ammo ootab
Anu kanake ka loodab:
Pitkisilmi seda päewa,
Mis neid otse wiib kui taewa,
Kolmatkümmend seda pidu –
Suhkru kohwi saia sadu!

Jõudke rutu mööda päewad:
Oh meil’ juba silmad näewad
Rahwast kenast laual istwad,
Wõid ja liha suhu pistwad,
Rõõmsad kannust õlut joowad
Saajad! saajad! laulu loowad.

Sepa Juku walssi mängib,
Tõistre Tõnis trummi töngib,
Rahwas woolab nii kui wesi –
Mehed, naesed segamisi,
Anud, Jukud ise ka
Wupsad, wupsad! hüpawad.

Rahwas waljust wäljas hõisk’wad,
Eesti laulu lausa luisk’wad,
Kellad hüüdwad killa kõlla,
Hood sõit’wad pilla palla:
Oh sa lust, ja oh sa kära,
Undi kõrtsi kuuluks ära! –

Nüüd kuulge, Eesti kohtumehed,
Teist tahan pisut rääkida,
Kül wõiksin mustaks mitmed lehed
Siin teha teie mudaga, –
Et aga auusaid küllalte,
Sest annan märku weidike.

Kui kohtumehi seatakse,
Siis mitu juba ihkawad
Kui lapsed kanni, rumalaste,
Kes neid ei kiida, wihkawad:
See pill on ilus, mõtlewad,
Kui käes, – oh, kuis n’ad mängiwad!

Ei tunne seadust, pea on rumal,
Sest lä’ äb kõik pitkalt lonkades,
Ei hooli sest, mis käskind Jumal,
Neil kurjad mõted südames!
Mis aitab tarkus pea sees,
Kui kurjus tuksub rindades? –

Kui õigust jõuad kõrwal saata
Siis oled rõõmus kiideldes –
Oh wilets hing! sa saad weel waat’ma
See peale ükskord – ohkades:
Kui õigust hauda matsid sa,
Siis – lendis taewa kaebama.

Oh wale auu, kus sinu koda,
Kus on so linn, mis rõõmu täis?
Kus tasub ükskord tule oda,
Kui kurjus teel so samu käis?
Ma kardan ehk sind petab siid,
Kui hinge hinnaks põrgu wiid! –

Et nende adra sa ei weaks,