Erik Tohvri - Ühe katuse all

Valda nendest vaidlustest üldiselt osa ei võtnud, sest mehed olid tema elus olulist osa etendanud. Aga tundes oma vähest sõnaosavust, oskas ta neist näiliselt kõrvale jääda, ega püüdnudki oma arvamisi teiste jutu vahele lükkida.

Karin Epsberg oli Vaariku koolis õpetanud humanitaarkallakuga aineid, kui selle kooli lõppstaadiumis – neljaklassilises algkoolis – oli üldse võimalik mingist kallakust kõnelda. Eesti keel, kodulugu, joonistamine ja käsitöö – igasugused paberivoltimised ja kleepimised, vahepeal ka laulmine, kui kutsega lauluõpetaja dekreetpuhkusele jäi. Või ka võimlemine, sest mingit eriharidusega treenerit siin maakolkas polnud kuskilt võtta – maakooli õpetaja on tõeline maa sool, kes peab praktiliselt iga asjaga hakkama saama.

Aga siis, kui Vaariku mõisas asunud kool lõplikult kinni pandi, jäi Karinil pensioniajani veel kolm aastat puudu. Ta pidi kuskile palgale saama, kunagisest kolhoosikeskusest Kiviallika alevikuks kasvanud lasteaias pakuti talle kasvataja kohta, ja Karin Epsberg nõustuski. Kuidagi lohutavalt mõjus seejuures teadmine, et lasteaiakasvatajaid oli nüüd hakatud samuti õpetajateks nimetama, nimetus ja amet sisuliselt selle kohavahetusega ei muutunudki. Tööks oli ikkagi lastega tegelemine, kuigi ta tundis end ametiredelil järjekindlalt allapoole astuvana: kõigepealt õpetaja põhikoolis, siis algkoolis, lõpuks lasteaias… Kas edasi järgneksid lastesõim ja sünnitusmaja? tuli tahtmatult muigamapanev küsimus. Aga siis, kui pensioniiga oli täitunud ja talle pakuti võimalust lasteaias edasi töötada, Karin siiski keeldus. Põhjus tundus küllalt veenev: igapäevane töölkäimine tähendas Poolkoeralt bussipeatuseni paar kilomeetrit kõmpimist, siis kaheksa kilomeetrit bussisõitu ja paraku polnud need linnabussid, mis iga veerandtunni järel käivad. Suvel sõitis ta tööle jalgrattaga, siis polnud liiklusega probleemi, aga rohkem kui pool aastat oli võimalik ainult bussiga tööle pääseda.

„Mis sa seal Poolkoeral tegema hakkad, ise veel igati hakkaja ja terve inimene?“ küsis nii mõnigi tuttav, ja õigustatult – Karin nägi oma vanuse kohta kõigiti hea ja prink välja, oli nooremas eas tervisejooksu harrastanud ja aastate lisandudes üle läinud kepikõnnile – tegi paar korda nädalas nelja-viiekilomeetrise tiiru, mis aitas tal sportlikku rühti ja head enesetunnet säilitada. Otsene vastus jäi küsijal küll saamata, sest Karinil oli oma plaan, mida ta kiivalt ainult enda teada pidas. Kujutluses on ju lihtne endale ette manada mis tahes edukat tegevust, aga tihti lükkab tegelikkus liiga julged plaanid armutult ümber ja algsest õhinast jääb vaid pettumus. Sellepärast pidi see plaan kõigepealt oma eluõigust tõestama; alles siis võis temast rääkima hakata, sest kuulus nende hulka, mida peale teostumist ei saa vaka all hoida.

Sõbranna Elsale oli Karin siiski üht-teist vihjanud, seejuures detailidesse laskumata. Oli esialgu vaid öelnud, et siis hakkab ta oma ammust unistust teoks tegema.

„Mida sa mõtled?“ oli Elsa varmas pärima. Tema kuulus nende inimeste hulka, kes tahavad kõike teada ja peavad ennast sellepärast teistest targemaks. Sellest näis tulenevat ka Elsa vahel loomulikuna tunduv õigus oma arvamine mis tahes teemal ainuõige tõena välja ütelda; Karin teadis liigagi hästi, et talle ei tohi oma veel pooltoorest ja tõestamata eluõigusega plaani halvustamiseks pakkuda. Mõned kogemused meenutasid, et Elsa püüaks kõigepealt leida selles kõike negatiivset, ja parimal juhul jõuaks alles jutu lõpul möönduseni, et noh, võib-olla sul on natuke õigus…

„Ah, niisama… Igasugused mõtted käivad peas ringi, muud midagi. Kui me oma riigi tagasi saime, siis mõtlesin, et hakkan kindlasti mööda maailma reisima, aga näe – ainult Soomes ja Rootsis olengi käinud. Õpetaja palk oli ju nii pisike, tead isegi,“ püüdis Karin uut teemat leida, ise hirmuga meenutades, et oli peaaegu olnud valmis Elsale oma plaani avama.

„Ja nüüd hakkad siis pensioni eest reisima, just nagu sakslased ja teised Euroopa valged inimesed?“ küsis Elsa varjamatu irooniaga.

„Mitte ainult valged, Euroopa mustad reisivad samuti palju rohkem kui meiesugused. Ei, mina ei reisi kuskile, mina olen realist. Aga niipalju mul hinge taga raha on, et ostan endale arvuti ja lasen interneti sisse panna.“

Elsa jäi rääkijat kahtlevalt silmitsema.

„Mina arvasin, et sul on puberteet ammu möödas, aga näe – ikka need twitterid ja facebookid ei anna rahu,“ arvas ta siis halvasti peidetud üleolekuga.

„Kas just need, aga koolis sai ju lastele arvuti algtõdesid õpetatud! Eks sealt jäi teadmine külge, et internetist saab kõik kätte, mis vaja. Ning pealeselle saab arvutit ka kirjutusmasinana kasutada.“

„Just-just, siis pead ka printeri ostma, jälle sada eurot läinud! Ma ei teadnudki, et mul nii jõukas sõbranna on… Ja mida sa siis kirjutama hakkad, kui küsida tohib?“

Karin surus suu kokku ja kirus ennast, et oli üldse arvutist rääkinud. Sest midagi muud peale tõe polnud sellele küsimusele vastata, aga see tõde oli veel liiga toores ja kogu plaani eluõigus tõestamata. Praegu Elsale öelda, et ta tahaks hakata lasteraamatut kirjutama, ning kui õnnestub, isegi mitme raamatu autoriks, päris lastekirjanikuks saada – ei, paljas ettekujutus, missuguse näo sõbranna selle peale teeks, hakkas vastu. See jääb saladuseks, vähemalt senikauaks, kuni see lasteraamat kaante vahele jõuab. Kui üldse jõuab, kogu see kirjastustega asjaajamine on ju täiesti tundmatu maa…

„Kõigepealt hakkan internetis suhtlema! Otsin oma vanad kooliõed üles, paljud on kindlasti endale arvutid soetanud, ja elu läheb korraga palju huvitavamaks.“

„Käsitsi sa ei viitsi enam kirju kirjutada, eks?“

„Nüüd kirjutatakse ja saadetakse kirju teistmoodi, pole vaja marki ega ümbrikku, pole isegi vaja postkasti vahet joosta. Tahaks ka hakata tänapäevaselt elama, muud midagi,“ seletas Karin veidi nipsakalt ja Elsa jäi selle peale vait. Nähtavasti taipas, et Karinil on tõesti mingi laiem plaan, aga ta ei kavatsegi end rohkem avada.

Valdaga polnud põhjust niisugustel teemadel rääkida, temaga kõneldi rohkem maalähedastest ja igapäevastest asjadest. Kuigivõrd oli selle põhjuseks muidugi erinev haridustase, aga Valda auks peab ütlema, et tänu raadiole ja televiisorile oli ta maailmaeluga üllatavalt hästi kursis. Karin oli korduvalt mõtisklenud, et näe – kõrgkoolis õpitu kipub ajapikku ununema, aga elukoolis omandatud teadmised jäävad palju kindlamini külge, ja Valda oli selle tõestuseks üsna hea näide. Füüsilise tööga harjunud inimesena oli tema Poolkoera elanikest ainus, kes ei väsinud oma peenramaalapil tegutsemast, oli sinna isegi väikese kilekasvuhoone püsti pannud ja suve lõpupoole jagas sealt nii Elsale kui Karinile punavaid läikivakoorelisi tomateid.

„Võta-võta, mul neid seal küllalt!“

Valda kasvatas sellel tillukesel maalapil endale isegi talvekartuli ja tegi seda eriskummalisel meetodil, mis bioloogiat õppinud Karini küll kahtlevalt õlgu kehitama pani, aga justkui kõikide üldtunnustatud tõdede vastaselt edukalt toimis. Tuttav põllumees tõi oma traktoriga igal sügisel peenramaa nurgale põhupalli, see seisis seal kevadeni, mil Valda kartuli maha pani ja selle järel põllu tihedalt põhuga kinni kattis.

„See on väetise eest, kust mul seda sõnnikut võtta… Ja on paremgi kui sõnnik, ei haise ega määri,“ seletas ta Karinile, kui too kahtles, et põhul vist ikka pole vajalikku väetamisvõimet. Ning sügisepoole selgus, et Valdal oli tuline õigus – kartulid kasvasid nagu imeväel mehe rusika suuruseks ja neid sai palju. Valda poeg, kes kauges pealinnas elas ja paar korda aastas ema vaatamas käis, sai neid sügiseti paar tublit kotitäit auto pagasiruumis kaasagi võtta, ja kui sõbrannadel oli talvekartul veel ostmata, jagas Valda lahkesti ka neile mõne keedu jagu mugulaid.

„Palju mul endal neid vaja, minule kotist-poolteisest kevadeni piisab! Ja teie peate hakkama neid tühje poest kiloviisi ostma!“

Karini meeldetuletus, et jagajale jäävad tihti vaid näpud, pani Valda kulmu kortsutama.

„Loll jutt! Mina olen elus näinud, et see, mis teisele antakse, tuleb mujalt teistmoodi tagasi. Jumala tõsi!“ väitis ta, triikis aeg-ajalt valusaks tõmbuvat puusa ja läks jälle peenramaale toimetama. Ning oli kogu oma olekuga nagu elus märk sellest, et paremat elu ta ei oskaks tahtagi.

Kord, kui nad kolmekesi Valda juures ühises kohvilauas istusid, küsis Elsa veidi kiuslikult nagu see tal üsna tihti moeks oli:

„Valda, kas sa oleksid õnnelik, kui loteriiga mõne suurema summa raha võidaksid?“

„Ah…?“ Valda vaatas silmi pilgutades küsija poole. „Kellel siis raha vastu midagi, aga mina võita ei saa, mina loteriid ei mängi.“

„Võiksid ju mõne pileti muretseda! Mõtle, kui sa võidad, mis sa kõik endale osta saaksid ja poleks sul vaja selle peenramaaga jännata! Elaksid nagu proua kunagi,“ jätkas Elsa õrritamist, aga Valda tegi hoopis nõutu näo.

„Siis ma läheksin vist lolliks! Eluaeg harjunud tööd tegema… Ja ma tean, et minul loosiõnne nagunii ei ole, mina olen kõik ainult oma kümne küünega ja vaevaga kokku kraapinud. Minule aitab, mulle ei ole palju vaja!“

Karin koges jälle, et kolmekesi koos olles on neil raske pikemat arutlust tekitavat ühist jututeemat, veel vähem aga selle arutamisel ühist keelt leida. Kuigivõrd õnnestus see ainult poliitikast kõneldes; paarkümmend aastat tagasi ajaloo kolikambrisse saadetud Nõukogude võimu suhtes olid kõik enam-vähem ühtemoodi taunival seisukohal. Aga siiski söandas Valda mõnikord meelde tuletada, et mõned asjad olid ka selle vastikul punasel ajal paremini korraldatud.

„Lihtsal inimesel oli parem abi saada! Kui ikka tõsine häda käes või muidu liiga tehti, läksid valla partorgi juurde kaebama, see pani asjad jälle paika,“ väitis ta teadjalt.

„Siis polnud vald, oli külanõukogu,“ õiendas Elsa. Tema tahtis pisiasjades alati täpne olla.

„Tohoh, mis sina partorgi juurde tikkusid? Ega sina ju parteilane ei olnud,“ imestas Karin.

„Ei olnud jah, aga see poolvenelane Antonov aitas kõiki, partei võimu ju kardeti. Kui me Peetriga veel koolimaja juures mõisa aednikumajas elasime, hakkas mu vanamees üle aisa lööma, tikkus selle Poe-Asta juures käima, sihuke suurte tissidega tüdruk oli, eks mäletate vist teist küll… Ei võtnud aru pähe, tee mis tahad, kodus oli üks pahandus teise otsa! Siis ma läksin Antonovi jutule ja tema tegi asja korraga klaariks, kutsus Asta enda juurde ja ütles, et laseb ta päevapealt poest lahti, kui ta oma litsikombeid ei jäta. Aitas! Mu vanamees, rahu tema põrmule, oli küll tige ja porises mitu päeva, aga siis läks vist kihu üle, jäi rahulikuks ja leppisime ära!“

„Oota-oota – see Asta oli ju Tallinnast siia saadetudki, kui tuli seadus, et kõik prostituudid pealinnast vähemalt saja kilomeetri kaugusele! See oli vist enne olümpiat, jah? Pealinna õhk sai puhtamaks, aga eks linnameestel oli kurvastamist!“ teadis Elsa lisada. „Eks siis saadeti ka meie külanõukogusse korraldus, et võtta see linnalinnuke luubi alla, mis muud.“

„Kaua sa nüüd oled lesepõlve pidanud?“ küsis Karin Valdalt. Tema arvates kiskus jututeema sinnakanti, kus neist kolmest keegi poleks osanud midagi paikapanevat öelda – üks lesk, üks vanatüdruk ja üks ammu lahutatud naine, nimelt tema ise. Justkui läbilõige naisinimeste loendist, keda elu on läbi raputanud ja lõpuks üksikuks jätnud.

„Seitseteist aastat saab täis. Ja jumala eest, olin omajagu loll, et Peetrist küünte ja hammastega kinni hoidsin – tema oleks võinud tõesti oma Asta juurde jääda, mina oleks varem rahu saanud! Sest tema oli elu lõpuni täkku täis ja mina pidin tema tahtmist täitma. Aga kui vähk ta ära viis, oli korraga suur rahu majas… Ja eks mul oli ikka siis kahju ka!“