Erik Tohvri - Ühe katuse all

Aga kui nad emaga Siberist Eestisse tagasi said, oli ema osanud neile kuidagi kombineerida tillukese toa kuskil suure linnamaja ühiskorteris, ja seal oli muidugi keskküte. Õuenurgas seisis alati kivisöehunnik, seda valitses kuri kütjaonu, kes sütt jaokaupa keldrisse kärutas, ja tuba oli alati soe. Mitte nii, nagu siin metsakolkas, kus juba oktoobrikuus toas hambad plagisema hakkavad.

Helmar oli peale kohaliku vanatädiga tutvumist – Valda oli vist ta nimi – olukorda taibanud ja hakanud oma ahju uurima. Kunagi mustaks värvitud, nüüd kohati roostelaiguline siiruviirulise plekkkestaga soojaandja ei paistnud sugugi sõbralik, vaid oli külm ja igati võõras. Ning kui Helmar ettevaatlikult kahtlaselt kriuksatava malmukse avas, vajus see koos raamiga talle käte vahele – näis, nagu oleks ahi just seda hetke oodanudki, et oma tahtmatusest edasi teenida uuele peremehele teada anda. Helmar vaatas kohkunult tundmatut keeruka ehitusega asjandust siit ja sealt ning arvas, et küllap oli midagi kuskil juba ammu läbi roostetanud ja uks koos raamiga lihtsalt oma avasse tagasi torgatud. Lahtiselt ja kinnitamata.

Ahju ees kükitav mees libistas ootamatult raske malmist konstruktsiooni lihaseid pingutades ahju ette põrandale. Ometi tekitas enneolematu olukord oma tõsidusele vaatamata temas ootamatu lõbususe, ning ta konstateeris peaaegu rahuloluga: „Näe, nüüd tekkis mulle siis… kamin! Nüüd ma sain teada, kuidas kaminaid tehakse.“

Ta küünitas ahju sisse vaatama, ja nägi seal suurt ja vormitut prahihunnikut – venekeelsed ajalehed läbisegi papist piimapakkide ja mingite kilesse keeratud nutsakutega… Bogomolovid olid ahju prügikastina kasutanud, aga prügi millegipärast põletamata jätnud. Ilmselt polnud suviti sooja vaja.

„Kurat teab, mis seal hunnikus kõik võib olla… Pommi vast ei ole, aga mõni päris tavaline asi võib küll pauku teha, igasugune plastmass või…“ jäi Helmar nõutuks, aga õnneks meenus kohe, et tuletegemise võimalust tal ei olegi. Suitsetamise oli mees juba paarkümmend aastat tagasi maha jätnud, ja mittesuitsetajana polnud tal põhjust tikke, ammugi siis mitte tulemasinat kaasas kanda. Ometi tunnetas mees jällegi tüütut, teadmatusest tekkinud sundseisu. On ju vana tõde, et mis tahes pealesunnitud olukord ei saa kedagi rõõmustada.

Järgmisel hommikul külmas toas ärgates otsustas Helmar siiski, et plahvatusohtlikku kraami ahjus tõenäoliselt ei ole ja see prügihunnik tuleb lihtsalt põlema pista, nii saab sodist lahti ja ehk ka natuke sooja. Esimese öö oma uues elukohas oli ta eelmistest omanikest jäänud kriiksuva vedrumadratsiga kušetil küll kuidagi ära maganud, aga alles pärast seda, kui kõik kaasasolnud riidehilbud endale soojenduseks peale ladus.

„Jumala eest, ma olen siin nagu Robinson Crusoe üksikul saarel, mul pole pooli asjugi, mida vaja läheks! Aga kõigepealt tuleb alustada kütmisest ja selleks hankida – tikud!“ ütles ta otsustavalt, astus trepikotta ja koputas vastaskorteri uksele. Paraku tagajärjeta, sest ka korduvale koputamisele seespool keegi ei reageerinud.

„Pole kedagi kodus… Ehk siis üleval see vanatädi? Teda ma ju tunnen!“

Igaks juhuks avas Helmar välisukse ja heitis pilgu peenramaa poole – sealt oli see tädike eelmisel päeval ilmunud. Ja muidugi, Valda Arbus oligi seal ja liigutas usinalt reha, riisudes mingeid õlekõrsi hunnikusse.

„Tere! Ega teil juhuslikult tuletikke taskus ei ole?“ hüüdis mees juba eemalt, ja Valda kõndis talle vastu, ise midagi jopetaskust otsides. Ning tõesti, ta ulataski Helmarile sealt võetud tikutoosi.

„Kas hakkas külm? Tahtsin teile juba eile öelda, et peate kuskile tule alla tegema. Ja kui teil endal puid ei ole, ma võin laenata! Ahi on kindlasti kaua külm olnud, ei hakka tõmbama, aga kõigepealt peaksite pliidi alla tule tegema, saate rutem sooja,“ seletas naine osavõtlikult, ja Helmaril ei jäänud muud, kui tänada.

„Eks ma proovin, pole just harjunud nende ahjude ja pliitidega…“

Veidi kohmetult kükitas mees ahjusuu ette, tõmbas tiku põlema ja küünitas leegi ajalehenutsakat süütama. Oodatud rõõmsa tuleloidu asemel aga ei tahtnudki tuli vedu võtta, oli kuidagi ähmane ja uimane. Paber küll söestus, aga levimisega tuli ei kiirustanud.

„Põlev materjal peaks ju põlema…“ torises mees. Lõkke tegemisel tal kuigipalju kogemusi oli, aga see prügihunnik tema isiklikus ahjus ei allunud nendele seadustele, mis lõkke tegemisel kehtisid. Alles siis, kui mees oli köögist pliidi tagant ühe sašlõkivardataolise orgi leidnud ja sellega ahjus täitvat prügihunnikut kohendanud, hakkas tuli pikkamisi võimust võtma. Kohe aga ilmnes uus häda: lahtisest kütteavast hakkas välja immitsema suitsu, algul kitsa halli vinena, siis aga juba voogava lainena, mis kiiresti toa täitis. Prügi oli lõpuks suure leegiga põlema läinud, aga kogu suits tuli sisse, tegi silmad kibedaks ja pani mehe läkastama. Hirmutav lämbumistunne pani Helmari abitult ringi vahtima – mis nüüd saab, kas peab õue põgenema või…?

Siis koputati uksele. Õigemini – see polnud koputamine, vaid rohkem rusikahoobid, nagu oleks keegi tahtnud ust maha lüüa.

„Kas seal on keegi? Tulekahju, tehke kohe lahti!“ karjus hirmunud naisehääl ja see andis kramplikult kinni pigistatud silmadega mehele suuna kätte – uks ja pääsemine on sealpool… Ta leidis kobamisi ukselingi ja oli hetkega trepikojas, kus sai isegi silmi avada.

„Mis te ometi teete? Tahate maja maha põletada või?“ pragas kuivetunud näoga ja imelikult terava ninaga sirgejuukseline naisterahvas.

„Niisugust plaani mul küll ei olnud,“ Helmar püüdis end kiiresti koguda ja seletas leplikult: „Proovisin ahju kütta, muud midagi, aga nagu näete – mitte eriti edukalt.“

„Kas te siibri ikka tegite lahti?“ päris naine juba pisut leebemalt. „Mina elan seal üleval, kõik suits tuleb sinna minu juurde,“ viitas ta siis trepi ülaotsa poole.

Siibri lahti…? Jah, Helmar oli seda sõna kuulnud, aga hakata praegu seletama, et tal niisuguse seadeldise olemasolust aimugi polnud, tundus kohatu, see naine näis liiga iseteadev.

„Minge avage siis kõik aknad, muidu tuleb kogu suits majja sisse!“

See kõlas naise poolt korraldusena ja Helmar oli harjunud naiste korraldusi täitma. Sukeldus oma suitsu täis korterisse ja käsikaudu kobades õnnestus tal esimene aken avada. Siis ka teised. Ning aknalaual rinnutades ja puhast jahedat oktoobriõhku kopsudesse ahmides tuli tunne, et maal ellujäämiseks peab ta veel palju õppima.

Karin Epsberg oli pärastlõunase bussiga linna sõitnud, öö kunagise kooliõe juures veetnud ja kõndis mööda kauplusi, et oma ammust unistust teoks teha, endale arvuti osta. Ta oli pikalt kõhelnud, oma säästusid ja hädavajalikke väljaminekuid hoolega kalkuleerinud – halbade üllatuste vältimiseks peab inimesel alati mingi rahasumma hinge taga olema, mida rohkem, seda parem. Aga talvepuud ja kartulid olid sel aastal juba muretsetud, riietusest ja jalanõudest ka midagi otseselt puudu ei olnud, mööblit selles eas enam eriti ei vahetata… Jah, kui televiisor peaks üles ütlema, siis tuleks uus osta – räägivad, et elektroonika remont on pea sama kallis kui uue muretsemine, aga needki pildimasinad on viimasel ajal õnneks ainult odavamaks muutunud.

Igatahes pärast seda, kui Karin oli pool päeva mööda kauplusi kolanud, küsitlenud ja uurinud, ikka selleks, et lõplik valik kõige asjalikum ja soodsam saaks, sai oli see tegu lõpuks tehtud. Ning oma imestuseks ja rõõmuks oli Karin avastanud, et lauaarvuti on isegi odavam kui see portfellimoodi riistapuu, mida tähtsat nägu tegevad asjamehed endaga kõikjal kaasas kannavad.

„Seda laptoppi ma poleks ju tahtnudki! Mina ei kavatse hakata arvutiga ringi kõndima, mina hakkan kodus töötama,“ ütles ta rohkem iseendale ja lasi müüjal lauaarvuti koos vajalike lisanditega välja valida. Buss viis ta koos ostudega tagasi Kiviallikule, sealt Poolkoerale pääsemiseks tuli paratamatult leida mõni autoomanik, kes ta koos pakkidega koju viiks. Ning nagu tellitult kohtas ta poe ees endist kolleegi lasteaiast, kes just oma autost välja astus.

„Maila, sa oled mu päästeingel! Tee mulle suur heategu ja viska mind autoga Poolkoerale – näed, mul on need neli pakki koju viia… Maksan sulle taksohinna kinni!“

„Mine oma maksmisega kuu peale! Oota, ma käin poes ära, siis räägime,“ arvas Maila ja takseeris kirju kirjaga pappkaste. „Oled arvuti ostnud? Nojah, jõukas pensionär, mis sellest rääkida! Pane oma pakid auto tagaistmele.“

„Maila, sa oled ingel!“ ütles Karin liigutatult, aga teine sammus juba poeuksest sisse, oli auto ukse pärani jätnud. Ning kui nad kõrvuti autos istudes Poolkoera poole sõitsid, tundis Karin ühtaegu nii rahuldust kui süütunnet, juba ette teades, et Maila temalt selle sõidu eest raha ei küsi.

Igasuguse heategevuse juurde kuulub vaieldamatu ja kirjutamata nõue. et head tehes ei tohi kasusaajale oma vastutulekut rõhutada, ammugi siis midagi ette heita. Paraku ei teata või vahel isegi ei tunnetata seda piiri, ja nii tekitatakse teisele piinlikkust ja meelehärmi. Ka Maila, muidu alati sõbralik ja Karini arvates küllaltki erudeeritud sõbranna, ei suutnud Vaariku teele pöörates jätta ütlemata:

„On ikka porine tee teil! Nüüd pean jälle hakkama autot pesema.“

See oli tahtmatu, kuigi ikkagi solvavana tunduv ütlemine, mis Karini ühtäkki jäigaks muutis. Pea kinni, ma lähen jalgsi edasi, kas või lohistan oma uue arvuti kaste läbi pori järel… oleks ta tahtnud Mailale hüüda, aga hammustas huult ja vaikis. Mõtles, kuidas adekvaatselt ja ometi viisakalt reageerida ja ütles siis, vaevaga neutraalset tooni otsides:

„Ma tulen koos sinuga tagasi Kiviallikale ja pesen su auto puhtaks.“

„Ära räägi rumalusi, ma niisama…“ tuli roolihoidjalt mühatusena ja see kõlas igas mõttes tõrjuvalt. Niisugune oli Maila ka tööl olnud, kes tihti enne ütles ja alles siis mõtles, et kas oligi tarvis öelda. Ning tema kõrval Poolkoera poole sõites hakkas Karin juurdlema, kuidas oleks kõige parem Mailale tema ohvrimeelsus hüvitada. Võiks ehk talle mingi kingituse teha, aga millise nimelt? Nad polnud nii lähedased tuttavad, et teise südamesoove ja maitset teada; ilmselt kõlbaks midagi sellist, mida saaks süüa või muidu ära tarvitada… Bensiin…? Muidugi, bensiiniraha ta ehk võtaks!

Selle mõttelõnga katkestas Maila, kes oli eespool midagi märganud.

„Näe, teil juba üks auto ukse ees ootamas! Kelle see on?“

Nüüd nägi ka Karin väikest punast sõiduautot. Selline pilt oli Poolkoeral midagi uut ja enneolematut, keegi oli nähtavasti külla tulnud, aga kellele? Mõte hekseldas kiiresti kõik oma tuttavad läbi, aga tulutult. Neid ei olnud palju ja nemad oleksid tulekust enne märku andnud.

„Pole siin enne niisugust nähtud,“ pomises Karin. „Aga tead, minult pead sa sõidu eest kümneka vastu võtma! Bensiinirahaks!“

„Mine kuu peale oma kümnekaga…“ torises Maila, aga sugugi mitte tigedalt. Tee siia oli tõesti vastikult porine olnud, Kiviallika ümbruses oli igal pool asfalt. Oktoobrikuu, mis seal imestada!

„Bensiiniraha, saad aru! Ma pistan selle siia uksesahtlisse!“ teatas Karin mitte ilma kahjutundeta – pensionärile on kümme eurot suur raha –, aga Maila ei hakanudki vastu õiendama.

Karin tõstis oma pappkastidesse pakitud ostud autost välja ja asetas trepile. Ning just siis, kui endine töökaaslane oli kätt lehvitades oma sõiduriista ümber pööranud ja õuest välja teele sõitis, ilmus Poolkoera välisuksele hoopiski tundmatu inimene. Meesterahvas, ilmselt keegi, kel on seos selle punase autoga. Kas… kas tema ongi see Bogomolovite järeltulija, kellest Valda paar nädalat tagasi rääkis?