Erik Tohvri - Ühe katuse all

Üks on selge – tänapäeval saab elada igal pool. Eriti muidugi siis, kui on olemas auto, millega asju ajada ja poes käia. Ja internet peab olema, et maailmaga sidet pidada või mis tahes teadmisi juurde saada. Ka tõlketööd tänapäeval enam ilma arvutita ei saa teha – interneti kaudu on kõik sõnaraamatud imelihtsalt kättesaadavad. Aga mis mulle seal metsakolkas kõige tähtsam tundus: rahu! Hingerahu… Ei enam mingit tegemist naistega, keda elukaaslasteks kutsutakse, kes oma tahtmist peale sundima hakkavad, vahel isegi otsesõnu välja öeldes, et nende igale teenele peab eelnema ja järgnema minupoolne vastuteene. Niiviisi on mind terve teadliku elu jooksul valitsetud, naistega ja nende tahtmistega olen ma alati arvestama pidanud… Kõigepealt Elvi, siis Leili, siis Astrid. Elvi oli muidugi kõigist etem, tema oli vähenõudlik, temaga oleks ma edasi elanud, kas või surmani! Aga ei saanud – see tema töökaaslane, see alati naeratav ja lipsustatud Anton, ajas lõpuks naise pea segi ja siis polnud enam midagi parandada. Elvi küll nuttis ja palus andeks, aga läks ikkagi. Ja minul polnud raha talle poolt elamist kinni maksta! Jäingi justkui kodutuks, korter sai temale. Nii me siis oma varandust jagasime, mina sain auto ja lagunenud maamaja, mille me kunagi suvilaks ostsime, aga mille kordategijat minust ei olnud. Selle müüsin maha, remondi teha laskmine oleks hiigelsumma maksma läinud… Ja kelle jaoks ma seda olekski lasknud remontida?

Aga auto on alles, nüüd küll juba viisteist aastat vana, aga veel üsna tubli. Viib sinna, kuhu vaja ja pole seni eriti kallist remonti tahtnud.

„Viib sinna, kuhu vaja…“ kordas Helmar nagu alles nüüd taibates, et sellel lausel on ka sügavam sisu. Et sõidusihi ja vajaduse määrab ikkagi see, kes auto rooli taga istub, see sõit aga just praegu aga viib täiesti tundmatusse kohta ja vastu hoopiski tundmatule tulevikule. Ning alles nüüd jõudis meheni teadmine, et on veel ootamatult palju praktilisi asju, millele ta polegi mõelnud. Näiteks külmik, kus toitu hoida – Elviga elades olid nad niisuguse vajaliku kapi koos ostnud, aga millel see juba oli! Teistel, nii Leilil kui Astridil olid külmikud muidugi juba enne olemas… Või siis pesumasin – tänapäeval on ju mõeldamatu, et hakkaks pesu käte vahel pesema, meesterahvas pealegi, nagu ta on… Või triikraud – kuidas muidu pükstele viisakamat välimust anda, et kuskile toimetusse sisse astuda?

Niisugused mõtted panid Helmar Varimetsa kulmu kortsutama. Tema oli kogu elu praktilise poole jätnud naiste otsustada, oli alati väitnud, et on boheemlane, kes hõljub maapinnast kõrgemal ja tegeleb ebamaiste asjadega: tõlgib võõrastest keeltest ajaleheartikleid ja lühemaid väljaandeid, vahel luuletab või saadab mõnele ajalehele artiklikese, mida enamasti ei avaldata. Või siis avaldatakse kirjade rubriigis, mille eest honorari ei maksta… Eks siit tuligi Astridile põhjus teda parasiidiks sõimata!

Vahel küll natuke näkkab – ka sellesama maakorteri sinna metsanurka ostis ta ühe tõlketöö honorari eest, mida oli ligi pool aastat teinud. See paksemat sorti brošüür käsitles antiikskulptuuri ja oli temalt rohkesti peamurdmist nõudnud.

„Näed, ma ei ole parasiit, aga enam ei saa keegi keelata mul boheemlane olla!“ ütles mees võidukalt ja peatas auto teeservas. Ta oli just Tammistu valla piiritähiseni jõudnud ja hakkas kaasa võetud kaarti uurima, et Vaariku külla viiva tee otsa üles leida. Eelmine, seni ainsaks jäänud siiasõit oli toimunud korterimüüjate juhtimisel.

Valda Arbusel oli juba tavaks saanud iga päev oma peenramaal mingit rohkem või vähem vajalikku tegevust otsida, tööga harjunud käed ei osanud niisama istumisest rahuldust leida. Kuigi oktoobrikuu oli juba poolest saadik ära kulunud ja saagikoristusel alati viimaseks jäävad kapsapeadki endale keldris koha leidnud, oskas naine ikka leida midagi, mis vajas kohendamist, korrastamist või lihtsalt ülevaatamist. Peenramaad tee poolt varjav sirelihekk oli veel roheline, sirelipõõsad sügisel ei kolletugi, aga õunapuud olid suurema osa oma lehtedest juba sügistuultele loovutanud. Ja nagu Valda ärritamiseks olid kõrgetel ladvaokstel paljastunud mõned punapõsksed õunad, mida ta saaki korjates polnud ulatunud alla võtma.

„Lohakuse märk… Aga olgu, jäägu lindudele,“ otsustas Valda ja hakkas puude alt lehti kokku riisuma. Ning just siis tabas tema kõrv heli, mida Poolkoera läheduses eriti tihti ei kostnud.

„Auto tuleb! Ega siis Arvi jälle…“

Ei, poeg oli alles paari nädala eest käinud, tema see ei saanud olla. Ja tema oleks kindlasti ette teatanud, sest ka Valdal oli mobiiltelefon olemas, nagu ka teistel Poolkoera elanikel. Aga lähenev auto see oli, selles oli Valda kindel ja uudishimu sai võitu – naine otsis sirelihekis hõredama koha ja küünitas teele vaatama.

Väike auto… Punane! Niisugust pole siin varem nähtud, tegi ta otsuse, ning alles siis taipas, et…

„Eks need ongi need uued, kes Bogomolovite asemele tulevad!“

Valda Arbus kiirustas tagasi oma õunapuude alla, kus lehtede riisumine pooleli jäi, aga töötahe oli rikutud. Pani reha puu najale seisma ja jalutas viivitades maja poole. Poolkoera trepini oli tema aiamaalt sadakond meetrit, parajasti niipalju, et tulijatega nagu juhuslikult otse trepi ees kokku saada. Uudishimul on äraarvamatult suur jõud.

Valda oskas samme niimoodi seada, et punane auto, mis üsna pikkamööda liikus, jõudis parajasti enne teda trepi ette. Ning siis oli naisel aega silmitseda, kes autost välja astuma hakkab ja mismoodi tulijad välja näevad. Esmamulje on igasuguste tutvumiste puhul olulise tähtsusega.

Esmalt astus autost välja mees. Pani käed puusa ja ringutas, oli pikast sõidust nähtavasti kangeks jäänud. Mehe kohta veidi lühikest kasvu, aga soliidse välimusega. Hall lühike habe, sama värvi juuksed. Igatahes mitte kiilaspea, need polnud Valdale eluaeg meeldinud. Ka kadunud Peetril olid juuksed peas, nooremalt isegi natuke lokkis, aga vanas eas polnud seda enam märgata.

Aga naine…? Miks tema välja ei tule? Või polegi teda kaasas, mees tahab enne elamise sisse seada?

Valda pidi lähenedes vahepeal seisatama, et mitte enneaegu liiga lähedale jõuda. Tema tahtis mõlemast tulijast enne mingi pildi saada, aga mehe kaaslast autost ei ilmunudki. Ning siis märkas tulija lähemale astuvat Valdat.

„Tere! Kas teie olete selle maja perenaine?“ hõikas ta eemalt.

Imelikult küsis – perenaine!

„Tere jah, aga pole siin mingit perenaist. Selle maja elanik olen küll, aga rohkem midagi,“ ütles Valda, sammu veelgi aeglustades. Autost peab ju ometi veel keegi välja tulema!

Mees aga astus kiire sammuga talle vastu ja sirutas käe.

„Tere, saame tuttavaks – ka mina olen nüüdsest selle maja elanik! Helmar Varimets on minu nimi.

„Mul käsi must, tulin just peenramaalt,“ vabandas naine ja pühkis käe jopehõlma, enne kui mehele vastu ulatas. „Et hakkate siis ka siin elama? Kas kohe aastaringi, talvel ka?“

„Eks ikka! Minul pole raha, et talveks kuskile soojale maale sõita. Mõned jõukad inimesed teevad nii.“

„Küll on hea, et teie siia jääte! Mina saan siis ometi oma korteris talvel sooja!“ ütles Valda kergendusega, aga ise piilus ikka veel auto poole. „Kas teil abikaasat polegi kaasas, jäi veel linna?“

Selle küsimuse lasi Helmar Varimets kõrvust mööda, tal oli kuuldust miski arusaamatuks jäänud.

„Kuidas siis teie soe minust oleneb, ma ei saa aru…“

„Noh, need Bogomolovid, kellelt teie korteri ostsite, käisid siin ainult suvel! Talvel nad oma korterit ei kütnud, ja mina elan nende… nüüd siis teie peal. Põrandad olid mul alati hullumoodi külmad, eks nüüd hakkab ometi sooja saama. Teie ju hakkate oma korterit kütma!“

Helmar Varimets vaatas rääkijat hetke vältel arusaamatul ilmel ja ütles siis taibates pettunult:

„Ah et siin keskkütet ei olegi…“

Mehe ehmunult pettunud nägu ajas Valda hetkega naerma. Seda, et üks täiskasvanud, veel enamgi – juba pensionieas mees nii lapsikult esineda saab, nägi ta esimest korda. Lihtsalt linnainimene, kes on harjunud, et tuba on alati iseenesest soe ja kraanist tuleb sooja vett… Mees nagu anekdoot!

„Taevas hoidku, kus te küll siiamaani elanud olete! Mis ametit te üldse peate?“ küsis ta, pealetikkuvat naeru vaevaga taltsutades.

„Mina olen… vabakutseline!“ Ning nähes naise ilmest, et see talle midagi ei ütle, lisas: „Ma olen tõlkija ja luuletaja… Ajakirjanik ja… kirjanik!“ pani mees omaarust trumbi mängu. Ärgu arvaku, et mõni lihtne kohalik tema üle siin kolkas niisama lihtlabaselt irvitada võib!

„Aga teie… proua?“ tuletas Valda meelde. „Tema tuleb hiljem?“ Taevas hoidku, ega siis proua saa nii ohmu olla kui see pealtnäha üsna ontlik meesterahvas! Välimus on tõesti petlik, mõtles ta salamisi puusa triikides. Imelik kondivalu tikkus viimasel ajal tal ootamatult külas käima.

„Proua… Jah, eks tema tuleb hiljem! Võib-olla…“ lisas Helmar taibates, et siin pole arukas päris lahtiste kaartidega mängima hakata. Ning äsjakuuldud tõsiasi, millele ta polnud üldse osanud tähelepanu pöörata, pani mehe täiendavalt küsima: „Nii et teie kütate siin oma elamist ahjuga? Puudega muidugi?“

„Eks ahju saab ka briketiga kütta, kui on raha seda osta. Aga mis seisus see Bogomolovite ahi võib olla, seda mina küll ei tea! Seda pole vist kümme aastat köetud. Pliidi alla nad tuld küll tegid, kui oma moose vaaritasid, aga suvel ajas see ka suitsu sisse, lõõrid oli algul külmad. Pärast hakkas tõmbama küll, kui suits oli läbi käinud.“

Helmari jaoks jäi kuuldust suur osa arusaamatuks. Süvenes vaid teadmine, et ta on lausa pea ees hüpanud tundmatusse, lausa arhailisse olukorda, kus tuleb mingil moel hakkama saada, ja hetkel toetas teda vaid kuskilt alateadvusest immitsev meenutus, et vanasti nii elatigi – köeti ahju ja süüa tehti puuküttega pliidil… Õudne mõelda, kui primitiivne elu! Aga näe – hakkama said, inimkond mugavuse puudusest välja ei surnud!

„Nojah, eks peab harjuma,“ ühmas mees, otsis taskust võtmed ja sisenes majja, jättes Valda talle imestunult järele vaatama. Naine tundis, et oleks nagu mõnelt teiselt planeedilt pärit tulnukaga kohtunud.

Helmar Varimets ei leidnud esmapilgul oma uues elupaigas ringi vaadates eriti palju rõõmustavat. Muidugi oli lähenev hilissügis see peamine põhjus, miks kogu maailm hall ja sünge välja nägi, aga oma korterit lähemalt uurides ei leidnud mees sealtki midagi lohutavat. Lihtne mööbel oli vana, kulunud ja logisev, kohati tappidest lahti lagunenud, ning polnud ime, et Bogomolovid sellest ei hoolinud. Kõige rohkem aga kirus mees iseennast sellepärast, et polnud osanudki siinsete kütteprobleemide peale mõelda. Kogu oma teadliku elu oli ta linnas korrusmajades elanud, kus tundus loomulik, et korter on iseenesest aastaringselt soe. Jah, igakuisel üüriarvel oli küll märgitud ka küttekulu, aga see pidigi ju iga korteri kulude hulka kuuluma, selle peale polnud vajagi mõelda.

Helmar Varimetsal läks niiviisi mõeldes tuju õige hapuks. Tuli tunne, nagu ta oleks pimesi kuskile auku hüpanud, kust enam välja ei pääse, ja mees urises enda peale tigedalt:

„Kuradi boheemlane oled! Sa ei tea tegelikust elust midag!“

Jah, kuskilt õige kaugest lapsepõlvest tuli nüüd küll kuigivõrd meelde, et Siberi külatares oli ema naabritega vaheldumisi talveajal ahju kütnud ja temal pisipõnnina oli ülal alati soojaleige ahju seljas istudes mõnus mängida olnud. Aga see oli nii ammu, et kuulus samamoodi lapsepõlvemälestuste juurde nagu meenutuspilt, kus ta põrandal seistes ei ulatanud laualt leivatükki võtma…