Erik Tohvri - Ühe katuse all

„Tere!“ ütlesid mõlemad peaaegu korraga, aga siis tundus Helmarile, et peab end tutvustama. Liiatigi näis see naine välja kõigiti sümpaatne ja oli kindlasti palju noorem kui too, kellega ta tulles oli kohtunud.

„Kui teie ka olete selle maja elanik, siis mina olen teie uus naaber, Helmar Varimets on mu nimi. Ja ametilt olen… kirjanik,“ lisas mees mitte just kindlal toonil.

Karin oleks selle peale peaaegu kiljatanud. Tema oli ennast mõttes juba pikka aega veel sündimata kirjanikuvõsuks pidanud, aga näe – nüüd on ta täiesti ootamatult endale tõelise kirjaniku naabriks saanud!

„Mi…mina olen endine õpetaja, nüüd pensionär. Nimi on Karin,“ ütles ta ja kõhkles, kas mehele kätt ulatada. Kirjanik, aga huvitav, kes? Kirjanikud on ju enam-vähem nimepidi tuttavad. Mis ta ütleski, Varimets? Niisugust pole küll kuulnud! „Mina elan teie vastaskorteris, ka esimesel korrusel.“

„Tore! Loodan, et hakkame hästi läbi saama. Ja ma näen, et olete endale arvuti muretsenud? Väga hea, ka minul on arvuti, ilma selleta pole kirjatöö tegemine tänapäeval võimalik.“

„Te ütlesite, et olete kirjanik? Ja nimi on… Varimets? Häbi öelda, aga mina pole vist ühtegi teie raamatut lugenud.“ Karin oli isemoodi sundseisu sattunud – rumal oli juttu katkestades lahkuda, aga võõraga ei osanud ka millestki rääkida. Sellest tekkiski niisugune tobedavõitu ütlemine.

„Ja-jaa, seda ma usun! Mina olengi rohkem tõlkimisega tegelenud, ja… ja kirjanikuna kasutan varjunime.“

„Varimets kõlabki nagu varjunimi! Et tahate ise metsa varju jääda,“ muigas Karin. See Helmar Varimets tundus üldiselt sümpaatne, kuigi vastassoo habemekultus ei olnud talle kunagi meeldinud. Aga temale see kuigivõrd sobib, tõdes naine mehele kiirpilku heites. Huvitav, kui vana ta on? Aga… Valda ju ütles, millal ta on sündinud, oli see tõesti nelikümmend üheksa? Ja mina olen sündinud nelikümmend kaheksa! Taevake, me oleme peaaegu ühevanused!

Helmar Varimets uuris põgusalt trepile tõstetud pappkaste.

„Kui teil arvuti töölepanemiseks on abi vaja, siis öelge! Minul on sellega kogemusi, arvan, et saaksin aidata. Aga kõigepealt aitan teil need kastid tuppa viia.“

Trepikotta astudes võttis Karinit vastu kirbe suitsuhais.

„Mis siin juhtunud on? Eile oli õhk veel puhas,“ küsis naine seisatades ja lausa demonstratiivselt õhku nuusutades.

„Minu süü – tahtsin ahju kütta, aga unustasin siibri kinni,“ vabandas Helmar, ning senikaua, kui Karin oma korteri ukse lukust lahti keeras ja avas, oli Helmar suurema kasti trepilt sülle haaranud ja viis sisse. Ning seejärel ka teise. Vähemad kompsud jäid Karini hooleks.

Naine tänas ja sulges ukse. Keeras harjumuslikult võtit ja tardus hoolega kuulatama – mees läks ilmselt oma, otse vastas asuvasse korterisse, kas sealt hakkab mingit juttu kostma? On seal veel kedagi? Ei, midagi polnud kuulda, küllap ei võtnudki naist kaasa. Võibolla tuli vaid luurele., eks hiljem selgub, kes ja kuidas…

Karin ei jõudnud veel uksest eemalduda, kui kõlas kiire koputus ja suruti linki, muidugi tulutult, sest ta oli ukse instinktiivselt lukku keeranud, võõras inimene majas. Ning kui ta koputuse peale võtit pööras, vupsas sedamaid sisse Valda, erutatud ja elevil.

„Nägid? Meil on nüüd mees majas nagu siuhti! Ja tead – ta vist tuleb siia ilma naiseta! Ükski naine ei jätaks oma uut korterit üle vaatamata, aga tema tuli üksinda. Ja veel kirjanik teine, paistab igat kanti kultuuriinimene,“ seletas tulija ühe hingetõmbega. „Ega sa teda ennast veel ei näinud, aga eks autot nägid.“

„Nägin teda ka, tegime tuttavaks ja rääkisime tükk aega. Aitas mul pakidki tuppa tuua.“

„Aa…“ Valda oli ilmselt pettunud, aga kogus end kiiresti. „Meie rääkisime eile päris pikalt, kui ta tuli! Paistab, et ta on vist oma naisega riidu läinud, ei tahtnud naisest juttu teha. Võib-olla ongi ammu vaba mees, aga mis mina, vanaeit enam sellest… Mind ta nagunii ei vahi ja ega mina enam meestest hooli ka, mul sai juba Peetri eluajal tema tembutamisest kõrini! Näe, sa oled linnast suured karbid ostnud, mis need on?“

„Ah, niisama…“ tõrjus Karin. Hakka nüüd temale aru andma!

„Räägi-räägi, mille peale sa raha raiskasid!“ nõudis Valda omainimeselikult. Kui elatakse ühes majas ja ainult kolmekesi, tekib paratamatult omamoodi perekonnatunne ja teiste eest püütakse ainult kõige intiimsemaid saladusi varjata.

„Eks ma tahtsin seda juba ammu saada… Arvuti ostsin!“

„Aa, selle nuppudega, mille pealt mul koolimajas ei lubatud tolmu pühkida! Nagu televiisor, kus lapsed õhtuti neid värvilisi pilte vaatasid! See ongi see interneti-masin, eks?“

„Nojah… Kuule, Valda – ma pean nüüd tule ahju panema, täna on kuidagi eriti rõske, eks tulles hakkas jahe.“

„On sul kuurist puud toodud? Ma toon!“

„Ei ole vaja, puud on toas! Aitäh, küll ma saan hakkama.“

Valda oli tõesti kullatükk – alati abivalmis ja temaga lihtsalt ei saanud pahandada. Ning tema uudishimu ja kohatise lihtsameelsuse pidi talle andeks andma, muud head omadused kaalusid need kuhjaga üles.

Tuli ahju pandud, ei andnud linnast toodud korrektsed, värviliste kirjadega pappkastid Karinile rahu, vaid lausa nõudsid avamist. Veel koolitöö ajast seisis tal elutoa akna all väheldane kirjutuslaud; nüüd tegi ta sellel ruumi, ladus sinna jäänud raamatud jälle riiulisse ning asus kaste avama, sättides nendest võetud arvuti osad lauale ritta. Kastidest tuli välja ka mitmesuguseid juhtmeid, ilmselt selleks, et need osad kõik omavahel kokku ühendada, aga kuidas…? Karin muutus nõutuks – nende juppide liitmine üheks, pealegi veel töötavaks tervikuks ähvardas talle üle jõu käia, kui mõistuse rakendamise kohta üldse niimoodi öelda võibki.

„Kõik peaks ju seal brošüüris kirjas olema, mida ja kuhu ühendada,“ julgustas naine ennast, aga arvutiga kaasas olnud raamatukesest leidis ta omaarust liigagi palju üksteisele äärmiselt sarnaseid pilte ja skeeme. Teksti oli nende juures aga napilt, see ei seletanud talle midagi. Ilmselt oli see brüšüürike ikkagi spetsialistile mõeldud.

„Pole midagi teha, jääb homseks. Ega asjata öelda, et hommik on õhtust targem,“ otsustas Karin, tegi endale paar võileiba, keetis õhtuse tee ja köögilaua äärde istudes tundis korraga suurt tüdimust. Päev oli pikk ja väsitav olnud, ja teadmine, et nüüd on ta oma unistuse, nimelt arvuti kätte saanud, tekitas ühtaegu nii rahuldust kui tõi kummalise pettumuse, et see töö just enne valmissaamist pooleli jäi. Omal ajal oli ta jalgratta ostnud ja sellega polnud muud, kui kummid täis pumbata, sadu parajaks sättida ja sõida! Aga arvuti, see on midagi muud, sellega näeb vist veel välku, enne kui see kuigivõrd selgeks saab.

„Aga see… Varimets rääkis, et oskab, lubas ju aidata! Ja tuli siia Poolkoerale just õigel päeval, nagu oleks saatus ta just selleks siia saatnud,“ ütles Karin fatalistlikult ja puges voodisse teki alla. Arvutiga kaasas olnud brošüüri võttis kaasa, tahtis seda veel enne magamajäämist uurida, aga silmad hakkasid vägisi kinni vajuma. Karin pani raamatukese käest, ohkas ja kustutas tule.

Elsa Kitsnerit oli uue kaasomaniku ilmumine Poolkoerale ebameeldivalt puudutanud. Seni olid nad kolmekesi seda maja ühisomandiks, nagu päris omaks majaks pidanud – Bogomolovid ei tulnud arvesse, nemad tekkisid siia ainult paariks kuuks aastas. Nüüd aga oli selle korteri ostnud keegi meesterahvas, kes kõikide märkide järgi otsustades jääbki majja elama ja pole teada, kas ta ka oma naise või muud peret kaasa toob, kui tal neid üldse on… Elsale tundus lausa lubamatu, et nii Valda kui isegi Karin suhtusid tulnukasse varjamatu huvi ja poolehoiuga. Neist kolmest vanim, Valda, püüdis selle mehe heaks lausa pugejalikult palju ära teha, oli tema pärast oma logiseval jalgrattal poriselt pehmest teest hoolimata mitu korda külasse ja isegi Kiviallikale vändanud – esiteks, et pottseppa leida, kes Varimetsa lagunenud ahju ära parandaks, ja siis käinud talle veel metskonnas küttepuid kauplemas, mis üsna varsti toodigi traktorihaagisega kohale.

„Siinkandis võõras inimene, ega tema tea ega tunne kedagi! Küll ta pikkamisi harjub, siis saab ise hakkama,“ oli Valda vabandavalt seletanud, eks sai ise ka aru, et oli ülearu pingutanud.

Karin aga oli just sellesama Helmari abiga… huvitav, miks sellele mehele niisugune poolkirjaoskamatu nimi pandi, mitte Elmar nagu klassikaliselt olema peaks? – nojah, seesama Helmar oli Karini ostetud arvuti kokku monteerinud ja korda sättinud. Temal endal pidavat ka samasugune olema, eks nüüd need mõlemad seal allkorrusel muudkui arvutavad, pole neil aega teisi tähelegi panna… Eks nad tõenäoliselt omavahel ikka suhtlevad! Igatahes senine meeldivalt feminiinne õhkkond Poolkoeral on selle mehe tulekuga ära lõppenud ja tema, Elsa Kitsner, justkui senisest seltskonnast välja tõugatud, peaaegu et omaette jäetud. Kõik selle tont teab kust tulnud mehe, Helmar Varimetsa pärast!

Midagi vaenulikku oli ta majja tekkinud mehe kohta ka Valdale vihjanud. Et näe, nüüd tuli mees majja ja ajas nende ilusa ja rahuliku elu segi. Ja et nemad Valdaga, ülakorruse elanikud, on nüüd nagu kõrvale jäetud. Varem oli Karin alati nendega pundis, nüüd aga istub oma arvuti taga – ikka tolle Helmari pärast!

„Arvad, et tema süü või? Eks Karin oleks siis mujalt mõne teadja kutsunud, kes oleks selle riistapuu tööle pannud… Oota. Elsa – tule õige minu poole, teeme kohvi ja räägime juttu! Mul on pirukat ka, eile küpsetasin!“ oli Valda nagu alati varmas kutsuma ja kostitama. Selle, et ta allkorrusele oli kummalegi tüki pirukat viinud, jättis naine targu ütlemata, lihtsalt tunnetas, et Elsale ei oleks see vist meeldinud.

Nad olid juhuslikult trepikojas kokku saanud, Elsa tuli kuurist puusületäiega ja Valda tahtis just minna õue uksematti kloppima.

„Minul pole sulle pirukat pakkuda…“ venitas Elsa. Nagunii teadis, et kui oleks, ei saaks see Valda pirukale näolegi – see vanamutt oskas peale muu ka hästi küpsetada ja oli alati valmis midagi pakkuma.

„Tule-tule, ma panen kohe kohvi üles!“ Valda lükkas ukse lahti ja osutas Elsale koha elutoas diivanil, mille kulunud välimust kattis osavalt kokkuõmmeldud lapitekk. Tavaliselt oli niisuguseid istumisi kolmekesi peetud – kui kaks kokku said, kutsuti kindlasti kohe ka kolmas kohale. Seekord aga mitte, Valda pani lauale ainult kaks kohvitassi ja taldrikut, valas kohvi ja lõikas pirukast kummalegi paraja viilu. Seegi tõestas, et majas on midagi muutunud.

Hetke näksisid mõlemad vaikides, enne kui Valda jutu üles võttis.

„Tead, Elsa… Ma olen mitu korda tahtnud sinu käest küsida – kuidas sa oled saanud oma elu ilma meesteta ära elada? Justkui oleksid nende eest ära põgenenud või… Ise päris sileda välimusega inimene! Nüüd, näe, on meil mees majja tulnud ja sina kohe närvis!“

„Pole ma tema tühja pärast närvis midagi, eks mul tuleb harjuda, et nüüd on teistmoodi. Mina lihtsalt arvan, et enne oli meil kolmekesi parem, eks sa saad vist ise ka aru.“

„Ega maailmas ilma meesteta ikka läbi ei saa,“ arvas Valda leplikult ja lisas siis unistavalt: „Häid mehi on küll vähe loodud, aga kui naisterahvas mõne niisuguse kätte saab, on elu ilus küll!“

„Taevas hoidku, kas sina ikka veel meestest mõtled?“

Valda mugistas selle peale naerda, aga see kõlas kuidagi tehtult.

„Ega mõtlemine raha maksa. Ilma meesteta lihtsalt ei saa läbi, kui päriselt kedagi ei ole, siis tuleb lihtsalt mõelda mõni välja.“

„Peab unistama või? Rumal jutt, saab küll! Näe, mina olen saanud, pole mul häda midagi.“