Erik Tohvri - Ühe katuse all

„Lollid naised, kes ennast orjastada lasevad,“ torkas Elsa vahele tooniga, mis oleks vastupidise arvamise sedamaid ära tapnud. Ka Valda sai sellest aru, oleks küll tahtnud õigluse huvides lisada, et kõigest hoolimata polnud tema Peeter halb mees ja puhaku rahus, aga loobus. Ta kohendas vaagnale jäänud pirukalõike, sundis teisi sööma ja lisas tassidesse kohvi – kolmiku kokkusaamine toimus sedapuhku tema korteris.

Valda oligi see, kelle kaudu hoopiski ootamatu ja intrigeeriv uudis Poolkoera elanikeni jõudis. Ühel õhtul kutsus ta Karini ja Elsa enda juurde, põhjust nimetamata, omal salapärane nägu peas.

„Kõigepealt istuge, muidu kukute! Mul on põrutav uudis!“

Majakaaslaste reaktsioon sellele oli erinev nagu kutsutute iseloomgi – Elsa pilklikust naeratusest polnud raske välja lugeda üleolekut, Karin aga jälgis neid mõlemaid nagu peljates, et Elsa võiks alati avameelsele ja heatujulisele Valdale midagi solvavat öelda. Ega temagi uskunud, et lubatud uudis midagi olulist sisaldab, aga üle kõige hindas ta head läbisaamist.

„Eks Väljaotsa hall kass sai jälle pojad, mis muud…“ püüdiski Elsa kohemaid hakata teravmeelitsema. Tema arvates oli Valda puhevil olek õigustamatult väljakutsuv ja raske oli alla suruda tahtmist talle koht kätte näidata.

„Oota, Elsa, las ta räägib! Mina tahan küll uudist kuulda,“ vaigistas Karin. Tema oli selles seltskonnas alati katalüsaatori osa etendanud ja plahvatusi ära hoidnud. Paarikaupa omavahel kokku saades naiste vahel rivaalitsemist kunagi ei tekkinud, aga kolmekesi olles oli enamasti Elsa see, kes hea tooni piiril balansseerides püüdis ennast alati targemana ja sõnaosavamana näidata. Valda oli õnneks küllalt lihtsameelne ja heasüdamlik, et sellest mitte välja teha, aga praegu ta lihtsalt õhetas teadmisest, et tal on teistele midagi olulist öelda.

„Kas ma siis räägin uudist? Tahate kuulda?“ küsis ta õrritavalt, püüdes sõnumi ootuspinget veelgi kõrgemaks kruttida, aga see oli juba liiast. Elsa tõusis toolilt ja tegi sammu ukse poole.

„Ah, jäta rääkimata, kui ei taha. Niikuinii pole see midagi olulist.“

„Oota, see on meile kõigile tähtis jutt! Bogomolovid on oma korteri maha müünud!“ hüüdis Valda kiirustavalt, nagu kardaks, et tema uudis jäljetult kaob ning ta jääb oodatud hetkesensatsioonist ilma.

Vene nimega, aga tõmmuvõitu nahavärviga suveelanikud, need seene- ja marjakorjajad, kes omavahel alati mingis arusaamatus keeles vadistasid ja nende kolmega eriti ei tahtnudki seltsida… Müüsid oma Poolkoera korteri maha?

Elsa seisatas ja unustas suugi imestusest lahti. Karini näol peegeldus varjamata hämming – alles hiljuti olid nad kolmekesi omavahel arutanud, et näe, Eesti riik sai lõpuks ikkagi vabaks, aga nemad siin peavad elu lõpuni Bogomolovite kärarikast seltskonda taluma. Õnneks küll ainult suviti, aga nende kohalolek avaldub ka talvel, nimelt kütmata korteri kaudu, mis kogu maja külmaks muudab… Kas tõesti nüüd midagi muutub?

„Kust sa tead? Kes seda rääkis?“ küsis Elsa peaaegu prokuröritoonil.

„Käisin vallamajas, ikka seda pensioni tulumaksu õiendamas, see lubati ju maha võtta… Seal räägiti! Sekretär küsis otse, kuidas me oma uue majakaaslasega rahul oleme ja mina ei teadnud sellest midagi!“

„Kuidas nad siis niiviisi müüsid, et meie midagi ei tea? Ostja peab ju enne maja ja korteri üle vaatama ja… Aga siin pole ju kedagi käinud! Pärast septembrikuud pole siin keegi ka Bogomoloveid näinud, ja nüüd – korter maha müüdud! Kes see uus omanik on, ja kus ta on?“ lasi ka Karin pika imestustiraadi valla. Ning Elsa haaras sellest kohe kinni.

„Just! Kes ta niisugune on, kas sa küsisid?“

„Muidugi, kus ma siis sain küsimata jätta! Nimegi uurisin välja.“

„No-oh…? Jälle mõni võõramaalane või?“ küsisid Elsa ja Karin peaaegu ühest suust, aga Valda otsis oma käekotist mingi paberilipaka, pani prillid ette ja luges rõhutatult selge häälega:

„Varimets, Helmar… Meesterahvas, õhh-iga kirjutatakse! Sündinud neljakümne üheksandal kuskil Venemaal, vist Siberis…“

„Ise Varimets, aga Venemaal sündinud,“ imestas Elsa. „Siberi eestlastel niisuguseid nimesid ei ole, see on eestistatud nimi.“

„Oota-oota, neljakümne üheksandal oli ju see suur küüditamine! Võib-olla, et ta viidi ema kõhus sinna, ikka siitsamast Eestimaalt…“ arvas Karin. „Kas sa ta naise kohta ka küsisid, äkki saame oma kampa veel neljanda naishinge?“

„Kui nad üldse siia pärapõrgusse elama tulevad! Mis häda pärast peaksid terve mõistusega inimesed siin elada tahtma?“ See oli Elsa. Tema oli alati rõhutanud, et Poolkoeral elamine on tema jaoks sundseis ja õigele haritud ja erudeeritud inimesele kindlasti vastumeelt. Aga tal pole kuskilt raha võtta, et mujale elamist otsida ja tema ainuke vilets varandus on seesama korter siin Poolkoeral. Läheks siit lennates ja tagasi vaatamata, kui ainult saaks.

„Ega see vallasekretär ka midagi rohkem teadnud, ma ei osanudki enam küsida. Tema oli ainult ostulepingu registreerinud,“ seletas Valda juba taltunult. Uudis oli edasi antud ja ta tundis ennast korraga kuidagi tühja ja väsinuna. Niisugusel hetkel meenub, et on juba palju aastaid mööda maamuna ringi trambitud – asi, mis tegevuses olles ei tule meeldegi.

„Mina ikka ei usu, et see mees ostis korteri nagu põrsa kotis, et siin ei käinudki,“ arvas Karin. „Iseasi, kui oleks väga odavalt saanud, aga Bogomolovitest ma seda ei usu, nemad olid ihnsad! Mäletate, kui me välistreppi lasime parandada ja igale korterile tuli kaheksa eurot – nende käest tuli seda kolm korda küsimas käia.“

„Võib-olla käisid siis siin, kui meid kedagi kodus ei olnud,“ arvas Valda.

„Seda juhtub harva, et kedagi kodus ei ole,“ raputas Elsa veendunult pead. „Kas sa mäletad, millal me kõik korraga ära olime?“

„Mina mäletan! Siis, kui me kolmekesi seenel käisime, septembri alguses. Siis nad võisid ära käia küll, nii et meie ei näinud.“

„Kust nad teadsid just siis tulla, ega me kellelegi teatanud, et ära läheme,“ jäi Elsa kahtlema, aga teema oli ammendatud. Püüti veel siit-sealt arutlust üles võtta, aga kuuldu lihtsalt sundis omaette mõtisklema, mis nüüd Poolkoeral muutuma hakkab ja kuidas see edaspidist elu mõjutab.

Helmar Varimetsa maine varandus mahtus kõik väheldasse punasesse autosse, sest koosnes põhiliselt ainult riidekraamist – seljariided, natuke pesu, vooditekk, padi ja paar lina. Lõpuks kõndis mees veel korteri läbi, leidis riietekapi alt oma suvekingad ja torkas needki kilekotti.

„Need oleks küll ununenud! Ega saagi kõike meeles pidada, midagi jääb ikka maha, see on paratamatu. Asjad ja… mälestused!“ pomises mees pealetükkiva nostalgiaga võideldes. Astus siis kööki, võttis kapist mõned taldrikud, kausi ja paar kohvitassi ning haaras pärast väikest kõhklust laualt ka kohvimasina.

„Mina olin alati suurem kohvijooja kui Astrid…“ püüdis ta oma tegu õigustada. Lukustas korteri ukse, kukutas võtme postkasti ja viis viimaseks kokku korjatud esemed autosse.

„Nii, et see eluetapp on nüüd läbi…“ Helmar tegi südame kõvaks ja istus rooli taha. Ometi hoidus ta tagasi maja poole vaatamast, sest tundis äkki jälle seda nõrgakstegevat haledushoogu, mis paneb ettevõetud sammus kahtlema ja muud väljapääsu otsima. Inimese põhiloomus on ikkagi alalhoidlik ja iga põhjalik elumuutus paneb kahtlema, kas ettevõetud samm on õige.

„Astrid ütles enne puhkekodusse ärasõitu, et ma olen parasiit, kes elab teiste kulul, seda ma ei saa talle andestada!“ ütles mees valjult, nagu sellega ennast julgustades. Öeldu kõlas kui trump, mis peab… noh, kui mitte just sellel mänguetapil võidu tooma, siis ikkagi edaspidi toeks olema. Ja Helmar tundis, et sellest igapäevasest tulutust jahumisest ning Astridi etteheidete kuulamisest on tal juba ammu rohkem kui kõrini saanud.

Seitse aastat oli ta Astridiga elanud. Kaks aastat rohkem kui Leiliga… Ja Elviga elatud pika ajaga ei saa kumbagi viimast kooselu võrreldagi, Elviga sai hõbepulmgi ära peetud, enne kui tal selle neetud Antoniga romaan tekkis ja lahutust hakkas nõudma… Elviga oli meil kõigiti seaduslik ja korralik abielu, meenutas Helmar kahjutundega. Mitte nii, nagu need viimased, et lihtsalt hakkasime koos elama, algul justkui ajutiselt, nagu prooviks, et kas klapib. Et kui mitte, võin mina igasuguse südametunnistuse piinata uksest välja astuda ja jälle oma teed minna nagu vaba mees kunagi.

Oma teed…? Kuhu see viib, kas niisugust uut teeotsa enam ongi, kui ollakse juba kuuskümmend neli aastat vana? tuli Helmarile jälle kahtlusmõte, mis teda omatahtsi aeg-ajalt kiusamas käis. See isegi pani mehe käe roolil hetkeks värahtama, aga vilunud juhil ei tekkinud sellest probleemi. Auto juhtimine on ikkagi võrratult lihtsam kui ennast elu karide vahel laveerimine, sest autos sõites on enamasti näha, mis ees ootab. Elus seda ei näe, see on rohkem hea õnne peale minek, saatuse ja teiste inimeste usaldamine…

Ega mul pärast Elvist lahutamist pole oma kodu olnudki. Korteri, isegi majaga vabasid naisi leidub alati, ja mis kõige huvitavam – mida vanemaks saan, seda enam neid juurde tekib. Vanamehed kaovad neil lihtsalt kõrvalt ära, mõni laseb jalga, mõni sureb… Aga elu nõuab oma! Ja naisedki tahavad vaheldust proovida, on altid ust avama, nii sisse- kui ka… jah, ka väljapoole pääsemiseks, nagu minul praegu.

Aga nüüd on mul oma koht, kuhu minna, nüüd saab mul üle pikkade aastate olema jälle oma kodu. Enamgi veel – esimest korda on mul koht, kus ma saan olla ainumääraja. Koht, kus ma enam ei sõltu kellestki, kus keegi ei saa mind parasiidiks nimetada ega ette heita, et ma tema kulul elan. See oli Astridist ikkagi häbematu – ma olen alati väitnud, et mina olen vaimsete huvidega inimene, boheemlane, aga naised ei saa sellest aru! Minule pole muud vaja, kui vaikset ja rahulikku kohta, kus ma saaksin elada nii, nagu tahan. Kus saaksin rahus hakata oma tõlketöid tegema, või kui tahan, kas või maalima… Või siis mõne luuletuse kirjutada, kunagi ammu ma ju isegi luuletasin, kuigi kuulsaks ei saanud. Võiksin kõike teha, aga kui tuju ei ole, siis ei teeks mitte midagi!

Nüüd on mul niisugune koht, kõik tänu juhusele, et poolkogemata sattusin seda venekeelset lehte sirvima ja kuulutuse leidsin… Maja mingis metsakolkas, pealinnast kaugel, aga internet ulatub ka sinna. Mina saan kus tahes oma kirjatööd teha ja toimetustele saata, oleks ainult tellijaid…

Ligikaudu niiviisi võis Helmar Varimetsa mõte liikuda, kui ta oma Tammistu vallas asuva uue kodu poole sõitis. Vaariku küla, nii oli see aadress ajalehte pandud, kuigi lõppu lisatud kummaline sõna oli talle arusaamatuks jäänud: selo Vaariku, Polkora, oli kirillitsa tähtedega kirjutatud ja oma aastatepikkusest tõlkijakogemusest hoolimata ei suutnud Helmar seda viimast sõna maakeelde tagasi tõlkida. Polkora… Peaks ilmselt olema eestikeelne sõna, aga mis nimelt? Poolkera? Pulk-ora…? Kohanimeks ei kõlba kumbki! Ning selle korteri müüjatel oli asja vormistamisega sedavõrd kiire, et ei jõudnudki küsida, mis sõna see on. Nemad sõitsid Eestist päriselt minema, olid kuskil Bakuu lähedal onu käest suure päranduse saanud, peaaegu mõisa, nagu nad läbisegi rääkisid, ise suurest õnnest õhetades. Ja sellepärast olidki valmis oma suvekorterit selles üksikus maamajas nii odavalt, täiesti võileivahinna eest ära andma! Küsimise peale nimetasid vaid, et koht on rahulik, kogu majas elab vaid kolm inimest, kõik vanad üksikud naised. Eestlased, kes pole nendega erilist sõprust loonud. Ning oma viletsavõitu mööbli jätsid need korterimüüjad kõik sinna, soovitasid ära põletada, kui tarvitada ei kõlba… Justkui teadnuks, et minul pole hinge taga isegi mitte oma tooli, voodist või lauast rääkimata!