Erik Tohvri - Ühe katuse all

Valda vaatas rääkijat uurivalt, pea pisut viltu.

„Ütle ausalt, kas sina tõesti ei ole kunagi ühegi mehega kõhud vastamisi olnud? Ega ma kellelegi ei räägi, võid öelda küll.“

Elsa luksatas. Niisugust otsest küsimust poleks ta Valdalt hoopiski oodanud. Lõpuks oli nende vahel ikkagi mingi seisuslik distants, mis pidanuks vähemalt sellised teemad välistama.

„Mis lollusi sa ajad?“ küsis ta solvunult.

„Mina seda lolluseks ei pea, nüüd ju räägitakse kõigest avalikult! Ja ma ei salgagi, et oli see minu Peeter mis oli, aga voodirõõmu ta oskas pakkuda. Eks me sellepärast nii kaua koos elasimegi, aga näe, vähk viis ta ära.“

„Miks sa siis uut meest ei otsinud, kui… kui nii väga sügeleb?“ ütles Elsa tigedalt, lükkas kohvitassi eemale ja tegi põlastava näo. Oli valmis püsti tõusma ja ära minema.

„Mis ma enam otsisin, kuuekümne sees inimene… Ja keda siin külakohas oleks võtta olnudki? Niisuguseid mehi nagu nüüd see Helmar, pole siin varem liikunud,“ arvas Valda rahulikult. „Kui ta oma naist siia ei too, eks siis Karin rabab ta endale, küll sa näed.“

„Rabagu, mis minul sellest…“ torises Elsa Kitsner, aga tundis jälle, et kogu senine elu Poolkoeral on tõesti segamini löödud. Praegu Valdaga riidu minna tähendaks veelgi suuremat kaost ja päriselt üksi jäämist. Vähemalt nemad peavad kokku hoidma, kui Karin tõesti sellest Helmarist huvitub ja hakkab… Siit edasi mõeldes tundis Elsa üpris ebameeldivat iiveldust, midagi hakkas talle väga vastu.

„Olgu, ma lähen koju! Aitäh piruka ja kohvi eest!“

Elsa Kitsner tõusis kiirustades lauast nagu oleks tal tõesti paha hakanud, läks oma korterisse ja vajus pehmesse tugitooli. Selle oli ta pärast pensionile jäämist ostnud, väites, et inimene peab ka mugavuste peale mõtlema. See oli tõesti mugav tool, selles istumine sisendas talle alati kummaliselt õdusa turvatunde, ja nüüd oleks ta sinna vajudes tahtnud tõesti kaugele põgeneda kõige selle eest, mis Valda jutt oli temas äratanud.

Mõelda vaid, kuidas küsis – kas ma olen olnud mehega kõhud vastamisi… Mitte keegi pole minult niiviisi küsinud!

Midagi hakkas Elsa sügavas sisimas kriipima. Ammu maetud mälestused polnud kuskile kadunud, vaid ainult sügavas unes olnud. Ning mis talle hetkel kõige halvem tundus – seni alati kindlat ja vääramatut turvatunnet pakkunud pehme tugitool oleks selle võime nagu kaotanud. Elsa ei saanud teisiti, kui pidi tõusma ja rahunemiseks toas ringi kõndima, jäädes lõpuks akna alla seisma ja välja vaatama. Aga sealgi polnud märgata midagi lohutavat, millele pilku kinnitada – sügis oli lehtpuud halastamatult lahti riietanud, okstel lipendas vaid mõni üksik kollane leheräbal. Ainult üle põllunurga paistev kõrge männimets oli endine – küll samuti sügiseselt sünge, aga tema ei läinud kiirelt vahetuva ilmamoega kaasa, temal oli kindlust iseendaks jääda. Õnneks oli mitu päeva piserdanud vihm lakanud ning Elsal tekkis äkki vastupandamatu vajadus õue minna. Tundus, et väljas, vabas õhus saab ta vabaneda sellest minevikupainest, mis teda pärast Valda juurest tulekut oli saatma jäänud.

Naine riietus kiiresti – jalga valge triibuga dressipüksid, selga soe tumesinine jope, pähe sonimütsi meenutav nokats… Ja jalga muidugi helehallid kummikud, maainimese sügisene jalavari. Kindad torkas ta igaks juhuks jopetaskusse, lukustas ukse ja kõndis trepist alla. Ning välisust avades põrkas ta peaaegu kokku uue majaelanikuga – Helmar Varimets oli just tahtnud majja astuda.

„Oi, vabandust… Tere! Andke andeks, ma ei märganud…“ kohmetus mees ja astus tagasi välistrepile, et Elsa saaks välja astuda.

„Pole viga, ma jäin ellu,“ heitis naine vastu. Tegelikult nad teineteist ei puutunudki, kohkumine oli rohkem visuaalne.

„Kas… teil on kaugele minek?“ küsis mees, ja see pani Elsa tõrjuvalt pead raputama. Ena mul pärimist, mis see tema asi on!

„Ei! Siiasamasse,“ ütles naine mehe poole vaatamata.

„Ma sellepärast, et sõidan varsti Kiviallikale poodi! Kui teil ka sinnapoole asja, võiksin teid auto peale võtta.“

„Ei-ei, pole vaja,“ tõrjus Elsa ja astus trepist alla õuele. Kaugenes tagasi vaatamata, kulm kurjalt kipras.

Näed, kuidas hakkab kohe külge kleepima! Ega ta ikka üks õige mees ei ole, et võhivõõrale niimoodi ligi tikub, me pole ju rohkem kohtunudki kui siis, kui ta suitsumürgitust tahtis korraldada, mõtles naine tigedalt ja suundus mööda põlluäärset teerada metsatuka poole.

Jah, Poolkoeral peab õppima nüüd teisiti elama. Varem oli kogu maja naiste päralt, suvel sai lausa pesuväel isegi õues käidud, oli ju teada, et siin võõraid ei liigu. Nüüd on see Helmar… taevas küll, missugune nimi! – on nagu politsei majas, et kõik peab kombekas ja korrektne olema…

Elsa kohendas instinktiivselt oma jopet, mis oli keskelt vööga kokku tõmmatud. Lükkas voldid külgedele, seadis mütsi parajasti kergelt viltu, sest peeglisse heidetud pilk oli kinnitanud, et nii on šikim. Aga edasi kõndides ja metsa alla jõudes naine tundis, et täna ta ei tahagi pikalt jalutada. Liiatigi hakkas tagantpoolt tume pilv taevasse tõusma, mis niigi nappi päevavalgust veelgi ähmastas.

Jah, Helmar nimeks küll, aga muidu tundub see mees üsna viisakas inimene olevat. Rääkis kuidagi vabandava tooniga, võib-olla ei tahtnudki ligi tükkida, et sõitma kutsus… arutas Elsa sammu aeglustades. Ega mina maailma muuta saa, et siia on loodud nii mehed kui naised. Eks inimesi on igasuguseid – neid, kes koos elavad, nimetatakse abieluinimesteks, aga pärast abielu on nad kas lahutatud või lesed. Ja on neidki, kes üldse ei tahagi abielluda, vanapoisid ja… ja vanatüdrukud, nagu mina…

Jälle haaras Elsat see ängistus, mis oli ta tugitoolist tõusma sundinud. Pärast Helmar Varimetsaga uksel kohtumist oli see tunne justkui kadunud, aga nüüd tuli jälle, tuli juba mingi tobeda kinnismõttena, mida polnud nii lihtne maha raputada. See mõte kõndis lihtsalt temaga kaasa ja lausa sundis jälle kord analüüsima, miks ja kuidas oli see kõik olnud.

Pärast mõne suurema unistuse täitumist valdab inimest tihti pettumus, seda isegi siis, kui see unistuse objekt temale pandud lootusi ja ootusi kõigiti täidab. Suurte unistuste täitumist oodatakse lausa pikisilmi, see ootus saab inimese alateadvuse igapäevaseks oluliseks osaks, ja kui unistus lõpuks täitub, tunnetatakse selle ootuse äralangemist justkui kaotusena. Sellepärast, et alateadvusse tekib tühik, mis ei tee küll otseselt õnnetuks, aga ometi mõjub kummalise puudujäägina.

Niisugune lugu oli ka Karin Epsbergiga juhtunud. Oma arvutist oli naine juba aastaid unistanud ja selle lõpuks südant kõvaks tehes ära ostnud. Teadmine, et edaspidine sissetulek koosneb ainult üsna nigelast pensionist, sundis enne niisuguse summa väljaandmist tulevikus vajaminevaid väljaminekuid mitut pidi üle rehkendama – kui tööl käies oli võimalik mõne suurema ostu jaoks tuttavalt lisa laenata, siis enam seda võimalust ei olnud. Lihtsalt sellepärast, et napist pensionist võla tagasi maksmine oleks kui mitte just päris võimatu olnud, vaid äärmist kokkuhoidu nõudnud. Ning mõistliku inimesena ei tulnud talle kunagi mõttessegi, et võiks oma tulevikku mõne laialt propageeritud kiirlaenuga siduda.

Tõele au andes peab tunnistama, et küllap oli Karinil mõttes vilksatanud ka ähmane lootus, et kui tal tõesti midagi seni sahtlisse kirjutatust trükki toimetada õnnestub, küllap siis selle eest midagi ka makstakse. Muidugi mitte palju, kirjanike honoraride suurust oli ta tasapisi uurinud ja nende tühisuse üle isegi imestanud, aga veidike ikkagi.

Karin ei hakanudki katsetama ise arvutit kokku panna, kuigi kaasas olnud brošüüris oli mitmeid skeeme, kuhu missugune juhe ühendada. Aga arvutit uurides paistis võimalikke juhtmete ühendamise kohti palju rohkem olevat ja hirm, et kallis aparaat võiks mõnest valesti tehtud ühendusest hoopiski rikki minna, sundis teda niisugusest isetegemisest loobuma. Ning ostupäevale järgnenud keskhommiku ära oodanud, koputas Karin ettevaatlikult vastaskorteri uksele. Algul aralt, mis seespool kostva raadiomuusika taustal ilmselt kuulmata jäi, siis aga kõvemini, mille peale muusika vaikis ja uks lahti tehti.

„Oi, teie… Tere hommikut!“ tervitas mees esimesena Esinduslik ta just välja ei näinud – mingi vormitu kampsun seljas, lontis dressipüksid jalas, juuksedki kammimata… Karin aga tegi omamoodi muigamapaneva tähelepaneku – habet kandvatel meestel pole vaja iga päev oma põski üle suristada, lõuakarvade päeva- või kahene juurdekasv ei paista ju lihtsalt välja!

„Vabandan varase tülitamise pärast…“

„Pole ju vara, kell saab varsti üksteist!“ ütles Helmar Varimets vahele, ise kergelt hämmingus. Nähtavasti taipas, et ta oma välimuse poolest hetkel eriti muljetavaldavalt välja ei näe.

„Andke andeks, aga ma võtsin teie juttu tõsiselt, et võib-olla saaksite mind arvuti kokkupanemisel aidata! Uurisin küll seda brošüüri, aga andsin alla, minu mõistus selle tehnikani ei küüni,“ seletas Karin ringieksleva pilgu saatel. „Et lepiks kokku, millal teil on aega, siis ma tean… Ma pean täna korraks ära käima, võib-olla lõunase bussiga,“ lisas naine äkilise mõtteimpulsi ajel. Selline väljamõeldud põhjendus tundus talle äkki oluline, et mitte pealetükkivana tunduda.

„Minupärast võib seda kohe teha, kui teil praegu on aega! See peaks veerandtunniga tehtud saama… ei, natuke ikka rohkem, eks seal on ka programmid installeerida. Mina võin viie minuti pärast tulla!“

„Minule sobiks see küll… Aitäh!“

Karin taandus oma korterisse ja üsna varsti oligi uus naaber kohal – juba kammitud ja viigipükstes, aga ikka selles veninud kampsunis, mille sobimatust ta ilmselt ka ise tunnetas.

„Teil on siin mõnusalt soe, minul pole veel puid, et kütta, sellepärast käin seal nagu hernehirmutis,“ vabandas tulija juba uksel. „Kus teie lapsuke siis on? Arvuti, ma mõtlen!“

Karin juhatas tulija tuppa. Oli just jõudnud kohvimasina üles panna ja paar võileiba teha, meistrit tuleb ju kostitada. Ning siis jälgis ta huviga, kuidas Helmar Varimets tegutsema hakkas. Tõepoolest, juba esimestest liigutustest oli näha, et seda aparatuuri mees tunneb – valis eksimatult vajalikud juhtmed, harutas need lahti, torkas pistikud pesadesse…

„Nii! See suur kast pannakse tavaliselt laua alla riiulile, aga teil niisugust kohta seal ei ole, siis jätame laua peale, eks? Ja kui te lubate, siis nüüd ma olen valmis selle riistapuu sisse lülitama.“

„Ja-jaa, muidugi,“ pomises Karin. Tõepoolest, kui tead, mis ja kuhu torgata, pole see ühendamine üldse keeruline!

Sinakas ekraan lõi ühtäkki helendama, Helmar heitis sellele vaid ükskõikse kõrvalpilgu ja leidis arvuti kastist veel üht-teist, mis teda hetkel rohkem huvitas. Küsis siis uurivalt:

„Mida te arvutiga kõigepealt tegema hakkate – kas hakkate midagi kirjutama? Või tahate mänge mängida? Või katsume kõigepealt interneti sisse seada, ma näen, et teil on ka netipulk ostetud?“

Karin oskas iga küsimuse peale ainult noogutada. See mees oli tõesti temale justkui taeva poolt saadetud – mida oleks tema osanud ilma uue naabrita peale hakata? Mitte midagi!

Helmar Varimets taipas, et perenaise poolt pole talle mingeid näpunäiteid oodata ja hakkas arvuti klahve klõbistades manama ekraanile igasuguseid tekste ja tabeleid. Nõjatus siis toolikorjule ja jälgis, kuidas see imemasin hakkas omapead tegutsema.

„Nüüd läheb natuke aega, kui ta need programmid endale sisse installeerib…“

„Siis on teil mahti tassike kohvi juua, eks?“