СтаВл Зосимов Премудрословски - PÄEVAL. Humoorikas tõde

– Ja kelle peal? – millele järgneb küsimus.

– Jah, mul on üks pool mu südamest, ta elab selles piirkonnas, ehkki on juba kuuekümne ühe aastane, selleks ei pea ta lapsi tegema, neid on juba kaheksa. Siin ma toidan neid ja haritud, kui isa mind kasvatas, ja isa isa ja isa – isa, tema ema, sest isadus oli. – Seryozha pistis oma ninasõõrme ringi, rullis kitse välja, vaatas seda ja sõi. – Ma armastan Chupa-chupsi, kuid see annab nutikaid mõtteid. Noh, mitte kaua aega tagasi ei leidnud keegi maja. Ta ronis sinna sisse, vaatas, kõigile oli piisavalt ruumi: tema naisele ja mulle ja lastele. Tõsi, vanemal on kahju, ta on kaksteist aastat vangis. Kuid ikkagi noor, loll, ainult nelikümmend koputas. Õpetasin teda, kuid ta ei uskunud minu kogemust. Noh, suvi on veel käes, nii et otsustasin majas euroremondi teha, ostsin juba kitt, värvi, harjad. Tõsi, mõned tädid tulid: «Mida sa teed?». – küsivad nad. «Remont». – Ma ütlen, aga sain kohe aru, et nad hilinesid, maja oli juba minu poolt hõivatud. – Serezha kollane lumi võttis voodi alt kreekeri, klõpsas prussakale, mis ei osanud joodist hüpata, määris seda kollase vedelikuga ja raputas seda laiali. Rusk lõhenes, kuid ei murdunud. Tšuktšid avasid aeglaselt oma silmad, vaadates, kuidas purustatud tuuleke purunes krakkimisest.

– Ooooooo!! ta urises ja hakkas peopesaga hambavalu soojendama…

Suvi on möödunud. Tšuktšid saabusid Fingalsiga, ilma esihammasteta. Tema peas oli hüübinud vere koljuluu.

– Mida tähistas Seryozha, majapidamine, oli pime, tuli kustus? – kodutud tegid nalja.

– Ei, need tädid selle maja omanikega saabusid, aga ma olin juba remondi lõpetanud, tahtsin perega minna. Nii et nad peksid mind klubidega. Koerad. Lõpp…

Päike paistis. Taevas oli selge ja patrioodid kodutud majahoidjad istusid majahoidjate tubades ja kudusid pappi, panid muid pudeleid ja veel teisi kortsutatud alumiiniumpurke kokteilide ja õlle jaoks. Ja kõik oleks hästi, kuid ühes majahoidja eluruumis oli kaks siniste tuletornidega UAZ-d ja uksest viisid «isad» käest kinni ja panid käeraudadesse naise ja kaks meest, kes olid riietunud majahoidja vestidesse, mida tavainimesed nimetasid «munakollasteks». Kohalikud elanikud ei mõistnud vahistamise põhjust ikka veel, sest see kolmik möllas põhjalikult prügimägedes ja koristas iga päev õue. Igal ühel oli oma inventar, millega ta käed olid juba harjunud, ja need olid igaüks tähistatud luuda, kühve ja kotiga. Need tööriistad ilmusid neile kui talisman või amulett, maja jaoks maja või suvila. Ja jumal hoidku, et keegi võtaks võõra. Kõik, surm. Garantii. Kuid ilmus selle kolmainsuse juurde varem enne juhtumit ja neljandaks proua Tumoriks. Ja ära me läheme.

Päev varem. Eelõhtul tõusis Madame Tumor kõigepealt üles ja otsustas näidata alternatiivi, teha kasulikku tööd ja koristada ala, samal ajal kui kõik magasid tormist märjukesega ehk perekonnas registreerimisega. Kõiki selle «jõugu» liikmeid ei mõistetud kunagi süüdi. Kuna tal ei olnud oma, võttis ta kellegi teise inventari, lootes, et nende sõnul on kõik tema oma?! Läheb, see pühib, kogub sigaretiotsad, eemaldab igasugused kommimähised ega põlga, vaatab midagi prügikastidesse ja kogub laiali laiali puistatud lahtede ja paakide ümber laiali prügi. Ta on juba territooriumi põranda puhtaks teinud ja äkki näeb, kuidas teisel pool teed mees ja naine kindlalt sorteerivad.

– Skandaal. – Mõtles, et proua Tumor ja asus edasi territooriumi puhastamisele. Tüli kuumenes ja juba kostis hääli, kui äkki naine daamil nii valju häälega hõiskas, et hoovides kostis kaja. Madame Tumor tõstis ta silmad ja nägi, et see mees lurjus moel lutsu daamil põskedel. Möödasõitjad ei pööra tähelepanu, küll aga kanade munade ja kana varasemalt põlenud vargusevargale, eriti suurtes suurustes, mille linnukasvanduse juhtkond lisas kahele munale, mille ta laadija-elukaaslase nõudmisel võttis, mille salvestas selle ettevõtte turvakaamera. Ma ei suutnud seda taluda ja asusin luuduga üle tee. Segaduses autod andsid talle tee, justkui hullumeelsed. Ta, pööranud tähelepanu välismaistele autodele, jooksis kõnniteele ja jooksis nagu taevas olev tuulelohe talupojale, piitsutades talle näkku passaga luuda, kust koera pask lendas külgedele. Daam punnis uskumatult silmi ja, kattes suu kätega, naeris raevukalt. Äkki kust seda võtta. Järsku ilmus eikusagilt välja kolm politseinikku ja nad hakkasid kohe Madame Tumori juurde lohistama. See karjus:

– See au, peksa daami!!

– Rahune, rahune! – küsis politseiseersant viisakalt. – Keegi ei peksnud kedagi. Vaata sinna. – Kauguses võis näha filmikaamerat ja koosseisulist filmimeeskonda.

– See film on komöödiadetektiivi lööklaine poolt! – lisas teine politseinik.

– He he he he!!! – laadis kolmanda. – Ja skandaali teesklus! Hu hu hu!!! Ja kaklus!

Kasvaja asus elama ja pomises midagi, karjus kunstnike poole, vaatas siis politseisse, võttis luuda ja läks rumalaks mööda Furshtatskaja tänavat.

Ja sel ajal candeykas, kus gopifirma oli varem ragistanud ja nüüd klaasipuhastid ärkasid pohmelusest, nägid nad, et üks inventar on puudu või puudu, kasvatasid ta jalad ja põgenesid, hakkasid ette valmistama maatükki, et varas või tema jalad paljastada. Möödunud nädalavahetusel järelejäänud pudelid üle andes võtsid nad lumehelbekese alla pesuvahendi ja lahustasid selle tualettruumiga veega ning kraani puudumise tõttu hakkasid torustiku parandamisega seoses aeglaselt jooma, söödes suupistejääke, mis eile prügikonteinerilt korjati. kutsuti – lahe ja väga hapu.

See lähenes keskpäevale. Madame Tumor, kes vilistas oma süüdimõistetud tüdruku laulu, naasis kandelina juurde, kandes ühes käes inventari ja teises kotti alumiiniumpurkide õlle ja pudelitega. Midagi mõtlemata või kahtlustamata avas naine ukse ja astus kandeikale, silmitsi oma saatusega…

Alguses kohtusid teda külg pilgud.

Noh, mis siis? – Alguses tegi õuduskontsert must lesk, kes tappis varem oma kolm abikaasat, alates 15-aastastest mõrvarite tsoonis istumisest ja nimega Kampuchea, ning rahvuse järgi – esihammasteta Kalmyk.

– mis? – ehmatas veidi ja hämmingus, küsis Madame Tumori käest ja pani inventari paika.

– mida, mida? – lisas kindlamini oma hahali hüüdnimega – avatud tuberkuloosivormiga Balamut. – Perses kurat, mitte kuum??

– Ma arvasin kokkupõrke põhjuse ära, ütles proua Tumor. – Puhastasin territooriumi.

– Ja kuidas? – küsis selle koomiksidraama kolmas tegelane, hüüdnimega Fox – Fox.

– kas kõik on puhas?! ütles ta.

– Ja kurat! – haugatud Kampuchea. – See pole teie töö, seda ei võta te ise, te ei assimileerinud seda ämbrisse, aga, lits??

Ja ära me läheme: algul peksti teda kohutavalt ja löödi jalgadesse ning rusikasse. Pärast sissepääsu läksid esemed: kolm termomeetrit, purunenud tema suuõõnes, kaks lööki kirve tagumikuga pisitüdrukule, tugevad lõikused roosiga katkise silma ja põse pudelist, seitse nuga haavas kehas, purustades temaga kaasa toodud õllepudelid haamriga, mis lükatud alustades rõvedatest läheduskohtadest. Ja samal ajal kui tal õnnestub laulda «lumehelvest» ja teha röstsaite. Lõpuks, pärast kägistamist, lohistati elutu keha lahte, kuid naaber kohtus ja kutsus salaja politsei ja kiirabi.

Kuni hommikuni arutasid nad rusikatega röövi põhjust ja viisid nad hommikul kohtueelsesse kinnipidamiskeskusesse ning arstid pistsid Madame Tumori välja. Nüüd kõnnib ta ringi Tšernõštševski metroopiirkonnas, vilistab, räägib jumalatega ja joob palju. Kindel osutus karmide majahoidjate sõbraks. Ja teises candeykas üldiselt koduse ema naise vägivaldse vägistamise eest karistasid tema pojad majahoidjaid haamrite ja nugadega nii, et nad vahtisid ühe silma alt välja ja panid teise sulgedele, ülejäänud pääsesid haamri löökidega pähe. Ja see juhtus aastavahetusel, kuid see on veel üks Soodoma ja Gomorra laul…

Selles armetus pommimajas, kodutute jaoks, Sinopskaja muldvallas 26, RBOO «Nochlezhka» nime all, elasid mitte ainult kurjategijad, märgid, tšuktšid ja kolm ukrainlast, see tähendab Donetski piirkonna elanikud. Ülejäänud ukrainlased on Bandera fašistid, kuid seal elas ka kaks õigeusu kiriku munka, kes olid juba jumala usku väsinud ja nad otsustasid võtta suvevaheaja kuulekuse lõunasöögist ja mõnede maiste kiusatuste keelustamisest, jälgides muidugi tsölibaadi peamist õhtusööki, antud koos tonsuuriga. Muidugi torkasid nad öösel salaja teiste juurest näpud üksteise sitapea sisse ja ilmselt ei pidanud nad seda õhtusööki tühistama, kuna mõned keha seisvad osad jäid kubeme piirkonda. Põgenenud Peterburi linna Aleksander Nevski Lavra kloostrist, unustasid nad teadlikult kõik seadusega ette nähtud seadused ja kuuletusid maailmalikule seadusetusele: suitsetasid, uurisid, vandusid ja lõpuks pärast magamaminekut kahetsesid oma isandale. Muidugi võis neid mõista, sest isa Seraphim oli juba munk olnud kakskümmend aastat, nõukogude ajast alates ja isegi istus tsoonis kurjategijate jaoks, usuliste veendumuste pärast. Kuid Fiona isa teenis pühal väljal vähem kui kaksteist aastat, kuid sai alles hiljuti selle ekstravagantse munga Seraphimi käest Kiievi Pecherski Lavrast, kust ta tagasi nõukogudesse istutati, ja ta hakkas ekslema kloostrite ja kirikute ümber. Nagu Seraphim on korduvalt öelnud, et tema hing on juba pikka aega taevas olnud, ei saa liha siiski rahuneda ega surra. Ja ta ootas seda tundi igal õhtul, palvetas enne magamaminekut. Nende Jumal mõistis ilmselt ka seda, et nad polnud raud, sest nad kummardasid tsölibaadi peamist õhtusööki, ei käivitanud seda ega pööranud üldiselt naiste tähelepanu intiimsusele. Ja nende raha kulutati ilma tööta ja kadusid just siis, kui nad tulid.

Nochlezhakas tegid nad kohe palju valesõpru, joogikaaslasi ja mungad said vangistuses mõnede parasiitide parasiitide omamoodi leivateenijaks, kes orjasid puuetega ja vanad inimesed nende põrandale, aga ka abituid vaeseid kaaslasi võrdsustati nendega, nende igapäevast altkäemaksu. Kuid mungad said järk-järgult selle vabakutselise enda kanda ja otsustasid muuta sõprade ringi ja ööbimispaika, pöördudes minuga ühenduse poole ja veetes öö Aleksander Nevski Lavra seminari ühiselamu keldris, kus Aleksashka Nevzorov oli kunagi õppinud. Ma polnud veel kaotanud tänavavõitluse oskusi ja kogemusi ning nautisin varaste seas erilist autoriteeti. Nad helistasid mulle ilma tornita ega julgenud vahel vaielda. Lühidalt, minuga ei võetud ühendust ja nõustusin heaperemehelikult pärast Seraphimi ja Fiona kuulamist, kes teadsid mu autoriteedist tõesti, mitte kuulujuttude, suhtluse ja tulude kohta. Põhimõte oli see, et ma olin omamoodi turvarahakott. Kasukasse riietatud nad läksid suvalisse poodi ja pakkusid eelmisel päeval väidetavalt oma sugulaste tervise eest palvetada, jättes mõned Pihkva koopad. Üks nimi oli jälle väärt, paarkümmend rubla. Raha kanti mulle üle ja Kaasani katedraalis võetud kviitungid põletati nende palveteenistuse all. Ma olin erinevalt neist riietatud tsiviilrõivastesse, kuid habemega. Seda tehti juhul, kui politseinikud meist kinni haaravad, siis olen vasakpoolne tüüp ja nende juuresolekul pole sentigi. Ja kõik sujus ideaalselt. Päeval, mil me «tükeldasime», st saime niisama, mitte igaüks tuhat rubla ja pärast tööd kõmpisime kõrtsides ringi, kus valasime sada grammi, jõudes sea väljanägemiseni purjuspäi. Ja nad rändasid päevast päeva oma kambrisse, seminari hostelisse, Aleksander Nevski Lavrasse, hästi toidetud ja purjus, õnnelikud ja väsinud, kuid kodutee oli nii ohtlik kui ka keeruline. Ärkasin erineval viisil, see juhtus võõrutuskeskuses. Ja jälle võetakse meid politseijaoskonda juba üsna purjuspäi. Fiona on täiesti tuim. Ta oli õhuke, väga lahke, hästi loetav ja naiivne. Tema nägu, eriti purjus, oli nagu kaldus silmadega nüri silmadega rambi nägu. Seerav oli vastupidi kaldus ja rasvane nagu siga, ahne ja kaval. Teda tuli pidevalt otsida kuni pärakuni, kus tavaliselt on peidus heroiin, kokaiin ja umbrohi. Tõsi, Fiona isa ronis pärakusse, ta oli ka kõigi otsimise algataja kordamööda, muidugi, välja arvatud minul, sest mul oli raha ja usalduse ja usu pärast oma sõnadesse sain seda lõigata nõlval või maksal, nii et nad uskusin alati minu eripära. Ja pärast rahatähtede avastamist parandas isa Seraphim meelt ja palus andestust, põlvili põlvili imestades, kuidas nad sinna sisse veeresid, mõlgutades: