Friedebert Tuglas - Väike Illimar

Magamisruumis oli veel kolmaski pilt, väikese kapi kohal. Selle poolitas kaheks ühest pildi servast teiseni ulatuv raudvõre-aed. Ülemisel poolel oli sündinud midagi ebatavalist: seal oli segamini inimesi, hobuseid ja sõidukeid, kuid nende kohal õhus lendles niisama inimeste ning sõidukite osi. Pildi alumisel poolel, lume ja jääpankade vahel, seisis kaks tumedat inimkogu, käed ehmatusest üles tõstetud, ühel veel luudki käes. Kuna eelmised pildid kujutasid midagi väga liikumatut, nagu igavesti kohale tardunut, siis oldi siin kesk liikumist ennast. Oli juhtunud mingi õnnetus! Sellestki pildist poetas isa vahel mõne sõna, aga ta alandas hääle siis ikka peagu sosinaks. „Seal tõllas sõitis keiser,” ütles ta. „Kuid mõisnikud tapsid tema, et ta ei saaks rahvale head teha.” Ja isa vaatas seda öeldes ringi, nagu oleks keegi soovimatu võinud ta sosinatki kuulda. Illimarile jäi aga lugu hämaraks ja ta ei kaalunudki palju selle kallal. Teda huvitas pildil kõige rohkem mees, kes oli käe ühes luuaga õhku tõstnud. Selle ehmatuses oli midagi naljakat.

Illimar sirutas end soojas voodis.

Nende piltide vaatlemine pakkus talle ikka rohkesti ajaviidet. Kui ümber midagi ei sündinud ja olemine läks igavaks, siis võis mõte neil peatuda. Ta ei suutnud neid küll edasi arendada nagu truubikirju, kuid nad olid iseenesest palju huvitavamad.

Niiviisi vaadeldes ja mõteldes tundis Illimar äkki majas valitsevat vaikust. Kord kostis nagu eemalt maanteelt vankriloginat, siis laulis nagu kuskil kukk ja haugatas koer, kuid maja ise jäi vaikseks. Näis, nagu oleks vana kellgi oma pikaldases käigus peatunud. Ei kuuldunud midagi ei eestoast, ei eeskojast ega maja lähemast ümbrusestki. Mida rohkem Illimar kuulatas, seda vaiksemaks näis jäävat, nii et lõpuks ta kõrvades tinisema hakkas. Ja see täitis ta südame äkilise hirmuga.

„Ema!” kisendas ta. „Ema-a-a!”

Kuid keegi ei vastanud. Kõik olid nähtavasti kodust läinud. Illimar tundis äkki süüa tahtvat ja ühe erilise asja pärast oli tal veel eriline rutt. Mis pidi ta nüüd üksi peale hakkama? Ema oli teda hommikul tõustes ikka aidanud, kas või ka ainult sõnadega, kuid ta oli lähedal olnud. Nüüd aga oli temagi välja läinud ja ta siia unustanud!

Selle pettumuse pärast oleks Illimar peaaegu nutma puhkenud. Sest ta oli alles väike, väga väike poiss. Ta tõmbaski juba suu virilaks ja tegi paar nuukset. Kuid sellestki ei tulnud suuremat välja. Liiatigi teadis ta juba, et jonnist pole palju kasu, kui seda keegi ei näe. Ja nii ei jäänud lõpuks ikkagi muud üle, kui katsuda omapead tõusta. Oli vähemalt seegi hea, et nii valge oli. Muidu poleks ta suutnud üksindushirmule vastu panna.

Ta lükkas õhukese triibulise tekikese pealt ja ajas enese üle voodi ääre põrandale. Seal ta seisis, väike tüsedavõitu poisikene, tõmmud juuksed sassis, särgi-natukene põlvini, jalad pisut mustad. Teda oli küll veel õhtul järvele aetud jalgu pesema, kuid siis oli asi ununenud ja ta niisama voodi pääsenud. Nüüd nägi ta kahe kapi vahelt heledat akent, selle taga teed, tee taga pleekaeda ja seal kedagi pesu nöörile laotavat. Ta nägi küll ainult, kuidas lai lina õhku tõusis ja üle nööri viskus. Hetkeks liikusid ka kaks punast kätt mööda palaka serva. Kuid igatahes pidi kõige selle taga inimenegi olema. Ja nii polnud Illimar siiski täitsa üksi maailmas – ning see teadmine rahustas teda kohe.

Ta leidis voodi jalutsist oma püksid ja ajas need ühe käega voodi servale toetudes ning ise ähkides jalga. Püksid olid tumesinisest riidest, põlvede ja tagumiku kohalt juba küllaltki kulunud. Neid hoidsid ülal üle õla ulatuvad laiad paelad ja nende tagapool käis nööpidega kinni. Illimar sai küll jalad püksisäärtesse ja traksipaelad üle õlgade, kuid kahel pool küljel olevate nööpidega ei saanud ta ometi hakkama. Ja ta arvaski selle vaeva olevat ilmaaegse. Nii lahkus ta magamisruumist, püksi tagapool ripakil ja särgisaba väljas.

Tal polnud mahti nii taga- kui eestoas muud märgata, kui et neis kedagi polnud. Hele päikesevalgus lõi tagasi seintelt, laua linalt, tädi voodilt ja sööginõudelt pliidil. Siin polnud midagi karta, olgugi et oli nii vaikne ja üksik. Alles välisuksel muutus Illimar ettevaatlikumaks, praotas ukse ja piilus välja. Kuid ka päratu suur eeskoda oli tühi ja vaikne. Selle katuseroovide alt ja kaugemaist nurkadest ei kadunud küll kunagi hämarus. Kuid õueukse mõlemad pooled olid praegu pärani ja sealt langes lai valgustee kuni toa läveni. Ning Illimar läbis selle ikka pisut kohutava ruumi ilma suurema hädata. Ta paljad jalad ainult tundsid kivipõranda külmust.

Vaevalt oli Illimar pea välja pistnud, kui ta ka ema nägi. See istus ukse kõrval pingikesel ja lõpetas parajasti kartulite koorimist. Ta ühel pool oli korv koorimata, teisel pool kauss kooritud kartulitega, põlvede ees aga madal kast koortega. Sel hetkel, kui Illimar nähtavale tuli, õiendas ta tööst kangestunud selga, ja nägi teda.

„Sa oled juba üles tõusnud?” imestas ema ja naeratas kohe, nähes Illimari lahtist püksitagumikku. „Kuidas sa said –?”

Kuid Illimar ei vastanud midagi. Ta rõõmustas küll, et ema oli ikkagi siinsamas lähedal, kuid mossitas esimesel hetkel ka üksijätmise pärast. Ja õigupoolest ei oodanudki ema mingit vastust. Ta tõusis, kohendas riideid, võttis siis maast koortekasti ja hakkas sellega maja otsa taha seasulu poole astuma. Ning sinnapoole oli ka Illimaril asja.

Hetk hiljem oli ta aga juba kõik oma jonni unustanud, eriti kui kuulis sulust sea kärsitut ruigamist. Ta ruttas sinna, asetus sulu lävele ema kõrvale, peaga vastu selle seelikut. Ema oli kartulikoored moldi visanud ja vaatas nüüd, kuidas siga neid aplalt õgis. Ning see oli ka Illimarile alati huvitavaks etenduseks.

See oli alles noor siga, roosaka keha ja hoopis roosade kõrvadega. Kartulikoor lõi ta kärsa ümber, kärss väänles erkalt ja väledalt, eriti selle ülemine serv. See oli suurepärane, see sea isu ja heameel. Ta ruigas süües kogu aeg, otsekui mingit tänulaulu lauldes. Isegi ta saba näis ärevuse pärast vahel rohkem keerdu kiskuvat, vahel loiumaks laskuvat. Ta oli kõigiti huvitav ja ilus.

Ainult ta ei lõhnanud hästi. Ja ta jalad olid virtsast rusked.

„Vaata, ta ei pese oma jalgu,” ütles ema ja vaatas Illimari jalgadele.

See polnud ema poolt jällegi hea. Kuid et ta selle juures ometi ise naeratas, siis unustas ka Illimar etteheite kohe. Ja kui ema ta püksid oli kinni nööpinud, läksid nad koos tuppa. Ning seal toimus näopeseminegi ilma suurema tülita.

Selle järel asetas ema piimakruusi ja leiva lauanurgale ning Illimar asus nende kallale. Ta ulatus parajasti laual olevast kruusist jooma. Nii sõi ja jõi ta vaikides, ühtlasi kogu aeg välja vahtides. Suur pikkade koibadega putukas läks väljaspool põiki üle aknaruudu. Siis lonkis akendest mööda Sami, see koer ja Illimari verivaenlane. Ta näis olevat morn ja pahas tujus. Jah, nüüd on ta kindlasti eeskojas ega ole hea temaga kokku puutuda. Ta on ikka seesama, pruunikas-hall, segatõugu, iga toll täis tigedust. Ja nad ei kannatanud kumbki teineteist.

Illimar kuulis, kuis ema kogu aeg ta selja taga toas talitas. Ta tõstis astjaid, kallas vett, süütas tuld. Tohikud ja kuivad kuuseokkad põlesid särinal. See pilt huvitas jälle Illimari ja ta pöördus pliidi poole. Seal jooksis tulekeel hagudes.

Ema näis aga ikka veel Illimari omapead ülestõusmisele mõtlevat.

„Kas sa midagi unes nägid?” küsis ta.

„Ei-jaa.”

„Mis sa siis nägid?”

„Ei mäleta.”

„Kuidas ei mäleta?”

„Oli kuri koer.”

„Ja muud ei midagi?”

„Ei-jaa.”

„Mis siis veel?”

„Vihma hakkas sadama.”

„Ja mis veel?”

„Midagi.”

Unedega oli ikka nii, et nende korralikust jutustamisest kunagi õiget asja ei saanud. Vahel oli hommikul ärgates kõik ununenud, vahel kippusid vägisi omalt poolt juurde lisama, vahel jälle ei teadnud, kas olid seda sel või mõnel eelmisel ööl näinud. Uni – see oli ikka mingi väga segane asi.

Nüüdki hakkas Illimar kahtlema oma äsja-jutustatud unes. Ta läks tädi voodi juurde nurka ja istus seal jalapingile. Siin hämaras oli küllalt rahulik mõtelda. Koer ja vihmasadu? Kas oli ta neid tõesti näinud? Ei, küllap meenutas talle Sami nägemine koera ja ema veekallamine vihma. Ja siit oleks nüüd hea edasi mõtelda, nii palju kui aga süda soovib.

Ta jookseb kurja koera eest silla alla pakku. Siis hakkab vihma sadama, müristab ja lööb välku. Kui hea, et siia varju sai! Kuid siis näeb ta, kuis teisest sillaotsast koer niisama sisse roomab – niisama vihma eest pakku. Ja nii nad lömitavad seal truubis vastamisi – hirmul teineteise ja välgu ning müristamise pärast. Huu, kui kole!

Ja seda oleks võinud veelgi edasi mõtelda, ükskõik kuhupoole, kui aga enesel liiga kole ei hakka. Kuid Illimar tundiski juba hirmu oma kujutluse ees. See oli nagu midagi iseenesest olevat, väljaspool ta enda tahet, ja vaevaga suutis ta mõtted mujale juhtida.

Tuba oli endiselt täis päikesevalgust ja rahu. Ema juuresolek ja katla sumisemine ainult suurendasid seda mõnusat tunnet. Ema paistis siit madalast veelgi suuremana kui ta juba muidugi oli. Ta tõstis trumleid, padasid, kausse ja taldrikuid, pühkis puru pliidilt ning risu pliidi eest. Ema talitas ja töötas ikka. Ta võttis kruusiga vett ja kastis kolme fuksiapotti aknal ning kõhetu kummipuu pütti akna kõrval. Siis tegi ta venna voodi üles ja tõmbas tädi sängi kohalt ämblikuvõrku. Illimar imestas ikka, et emal iga töö jaoks just parasjagu aega jatkus, nii et kohe õigel ajal teise juurde jõuda. Nii jõudis ta nüüdki just selleks pliidi manu, et katlakaant üles tõsta, kui selle alt vaht hakkas särinal rauale tilkuma.

Siis aga istus ema hetkeks toolile, ja kohe olid tal sukavardad käes. Katel podises omaette, vardad klõbisesid tasakesi, ema kõigutas end edasi-tagasi ja ümistas mingit kirikulaulu. Ta mõtted näisid äkki väga kaugel olevat…

Illimaril hakkas igav ja ta ütles:

„Ema, ma lähen välja.”

„Kuhu?” küsis see otsekui ärgates.

„Pleekaeda.”

See oli koht, mida võisid alati mainida, ükskõik kuhu siis lõpuks läksid. See oli küll peagu nagu oma õu, kuid temast algasid ka pikemadki teekonnad. Neid aga ei võinud kunagi ette aimata, ja pleekaeda sai luba ikka kõige kergemini.

Alles teist korda väljudes nägi Illimar, kui kaunis ilm tõeliselt oli. Päike seisis kõrgel-kõrgel taevas, ja taevas oli peagu pilvelage. Ta sinas ääretuna üle maa, ja kõik ta all oli otse pidulikult valgustatud. Illimar tundis rõõmu sest helgusest, kuigi poleks suutnud seda sõnadega seletada. See väljendus rohkem ta liigutusis ja näoilmes.

Ta ei läinud ometi kohe pleekaeda. Sest vaevalt oli ta teele jõudnud, mis eraldas maja aiast, kui talle seasulg paistma hakkas ja siga ta meelde tuli. Ning ilma pikema kaalutluseta pöördus ta sinna.

Ta möödus oma korteri akendest, mille ees kasvasid madala pistandi taga mõned päevalilled, pojengid ja neitsikummelid. Päevalillede õierattad olid alles väikesed ja rohelised. Kartulikoobast maja otsa juures katsid suured maltsheinad ja pujud. Ning koopa kõrval, ühe küljega vastu maja seina, oligi seasulg. See oli lapitud mitmesugusest materjalist, kuid uks ta ees oli korralikest laudadest.

Illimar laskus otseti vastu ust ja püüdis sisse piiluda. Kuid ta ei näinud midagi peale rokase molliotsa ja kollase põhuhunniku. Siga ise püsis nägematuna. Vahel häälitses ta laisalt, otsekui ajaviiteks: röh, röh, röh! Ta on nüüd söönud ja sellepärast rahulik, mõtles Illimar. Ta raputas sulu-ust, ja siis kostis seest äge protest: noh-noh! mis seal lahti on? Kuid sellest hoolimata ei tulnud loom nähtavale. Ja omapead sulu-ust avada oli keelatud. Sest välja pääsedes läheb siga ära, läheb kindlasti ära, nii oli öeldud. Just nagu oleks tal kuskil oma pärismaa ja päriskodu, mille poole ta kipub.