Friedebert Tuglas - Väike Illimar

Hirmudel oli üksainuke tuba ja seegi väike. Sel oli telliskivipõrand, määrdunud seinad ja lubjast lapiline poola lagi. Ukse lähedal oli punane ahi, tagaseinas säng õlgedega, selle kõrval kirstulogu ja varnas vana Hirmu tuhandest kandist lapitud öövahi-kasukas. See ajas enese alt turri nagu rukkihakk ja kobises üksigi olles. Ühe otsaga vastu seina oli akna all laud, söömiseks ja igaks muuks sedalaadi tegevuseks. Teab, vahest oli ta kord ka värvitud olnud, aga seda ei mäletatud enam, peale jalgade. Nüüd valgustas teda päike kõige oma heldusega. Ja see valgus tuli just neist vikerkaarevärvi ruutudest maja tagant ning oli ometi peagu niisama klaar kui iga muugi valgus. Hirmude korteri iseäralduseks oligi see, et siia just õhtupooliku päike paistis. Ja see oli päris hästi korraldatud, sest vana Hirm magas enamasti hommikupoolel ega vajanud siis tõeliselt mingit valgust.

Illimaril oli siia tulles ikka pisut halb tundmus. Olgugi vana Juhan ise ta sõber, kuid siin ootasid ees ka Sami ja Ane. Nüüdki vaatas ta sisse astudes kohe ukse taha nurka. Jah, seal lamaski Sami, tagapool kõveraks tõmmatud ja pea käppadele asetatud. Ta tundis seisukorda ega tõstnud vana Hirmu juuresolekul mingit lärmi. Ta ei kergitanud nende tulekul isegi mitte pead, lükkas ainult silmalaud kõrgele üles, nii et otsaesine kortsu läks ja ta punakad silmad täitsa nähtavale tulid. Siis laskis ta laud alla ja tegi näo, nagu oleks talle ükskõik. Kuid ta hingas ometi sügavamalt, liigutas musti sõõrmeid ja haudus kurje mõtteid.

Ane aga istus sängi äärel ja laskis parajasti oma kümne küünega läbi hallide juuksekahlude. Ta oli üldiselt vana ja vihane, välimuselt ikka rohkem Juhani ema kui ta naine. Ta käis kohma-kohma, rätikukolmnurk kaugele üle silmade tõmmatud, ja ta sõnad, kui neid tarvis tuli, otse hammustasid. Eriti asjata oli teda veel ähvardada või hirmutada. „Ärgita no ärgita,” ütles ta siis, „kedä me no pelgäh, me no esi Hirmu oleki!” Seesugust keelt kõneles ta sellepärast, et oli pärit kuskilt Läti- või mõne teise maa piirilt. Ja Hirm oli tõesti nende nimi, selle vastu ei saanud vaielda.

Kuid vanast Hirmust enesest jatkus ometi nii oma naise ja koera taltsutamiseks kui ka südamliku sõpruse pidamiseks.

„Noh, Illi-poju, istu nüüd siia,” ütles ta. „Näe, heering vahibki sulle vastu. Ega ta veel tea, et me ta ära sööme. Ja seda hoiamegi esialgu saladuses. Tea, mis veel muidu teeb!”

Sellest piisas mängu alguseks. Illimar kobis laua äärde lugadest põhjaga toolile. Ta lõug ulatus ikkagi üle laua veere, ja ta nägi ka heeringat. See lamas põiki laual, paljana nagu oli sündinud, nii-öelda ihualasti. Ei olnud tal mingit taldrikut all ega paberitki ümber. Ainult pruun prussakas pidas ta juures vahti. Aga seegi laskis Illimari lähenemisel jalga, nagu halva südametunnistuse pärast.

Juhan võttis piiritusepudeli, mille oli saanud töölõpetamisel viinakeldris, ja kallas sellest poole kardtoopi. Siis tempis ta seda kaevuveega ja lõi toobi kolksti lauale nagu kõrtsiletile. Ning selle järel pöördus ta Illimari poole:

„Eks kulu sullegi pool hunti? Ega sinugi suu ole seinapragu!”

Ka ses mänguosas oli juba nagu kokku lepitud. Illimar noogutas peaga. Ja Juhan täitis väikese kortli veega ning lõi selle samasuguse mehise kolksatusega Illimari ette. Siis istus ta isegi teisele poole laua taha.

Ta kääris särgivarrukad üles, nagu oleks valmistunud kesteab millisele lahkamistööle. Ta võttis suure taskuväitse välja, kiskus selle lahti ja tõmbas teraga paar korda üle saapatalla. Siis aga peitis ta noa pihku, nii et seda vaevalt oli nähagi, tegi sõbraliku näo ja sirutas teise käe ettevaatlikult heeringa poole:

„No tule, tule, kalakene, ära karda, ega me sulle midagi ei tee!”

Kuid siis langes ta suur käsi väledalt heeringale ja samal hoobil välgatas nuga ning kala saba oligi juba lõigatud. Juhan ise aga lohutas oma ohvrit:

„Ära karda, ma ju ütlesin, et me sulle muud ei tee, kui ainult ära sööme!”

Sellele naljale naersid mõlemad, nii vana Hirm kui Illimar. Ja nad võtsid esimesed napsid ning esimesed suutäied selle peale. Mõlemad puristasid viina kanguse pärast, tõmbasid näod krimpsu ja haukasid kähku heeringa küljest.

Illimar vahtis üle laua vana Hirmu näkku. See oli nii tõsine, aga silmade ümber käisid ikka viguri-jooned. Ja nii väga vana ta ka polnud, kuigi teda kõik just vanaks kutsusid. Ta vurrud olid veel rusked ja hallikiuline habe kaardus lõua ümber nii ilusalt, otsad kõik üles pööratud, nagu lokitud. Tema vanadus peituski rohkem ta kõneviisis ja öövahi-kasukas.

„Ja-jah, Illi-pojukene!” õhkas ta. „Ega see maailma elu kerge ole. Kui ikka kavalust ei tarvita, siis ka leivatükki kätte ei saa. Või kui saadki, ega siis kinni ei pea. Või arvad sa, et see kala ilma kavaluseta veel meie pihus oleks? Oh-oh, ammugi mitte! Kõik läheb käest või kistakse käest. Ainult mis hammaste taga, see on oma. Seda olen ma elus näinud ja sellele teadmisele ööd vahtides tulnud.”

„Mis sa sest ööst vahid?” küsis Illimar.

„Jah, et mis ma tast vahin?” hakkas Hirm naerma. „Noh, seal on küllalt vahtimist. Nii ühest kui teisest kandist. Valvad, et puud ja rohi ööselgi kasvaksid. Hoolitsed, et kassid ja öökullid magama ei jääks. Ja pead vahti, et majad kohast ära ei läheks.”

„Kas nad siis lähevad?” ajas Illimar silmad pärani.

„Muidugi lähevad! Jalga lasevad, kui aga saavad! Või mis siis sina arvad? Oi, vennas, sellega alles seda muret ongi. Pea vahti, nii et silm sinine. Kas sa siis pole tunnud, et vahel öösel magades säng nagu minema valmistaks, ikka hõljub ja hoogu võtab?”

„Olen küll.”

„No vaata! Seal siis passigu mina aga peale ja jõudku jaole, kui kõik see krempel liikuma läheb. See pole naljaasi. Tead sa, vanasti oli Lokuta moonaküla otse mõisa kõrval. Kõik käe-jala juures ja hea tööl käia. Aga vaata, öövaht olnud va tossikene, jäänud tukkuma. Ja moonamajad kohe jalad selga ning padavai minema! Ei peatanudki enne, kui kolm versta eemal. Ja ole nüüd hea ning kõmbi igal hommikul ja õhtul seda vahet. Eks ole hull lugu?”

Illimar vahtis hirmunult Juhani tõsisesse näkku. Kuid siis hakkas ta naerma. Ei, küllap see oli jälle neid vana Hirmu lugusid. Aga hea lugu see oli, ajas judinad selga ega tarvitse siiski sõna-sõnalt uskuda.

Hirmu Juhan võttis vahepeal jälle mõned lonksud ja hammustas tublid suutäied otse heeringa otsast. Ta kõnetuju näis selle järel aina kasvavat.

„Vaata,” ütles ta, „oled küll pisut noorem mees, aga oleks aeg sinulgi elu tõsisemalt võtta. See pole naljaasi. Kui veel üksi oled ja poissmehe-põlve pead, siis võib ju pisut lulli lüüa. Aga nagu naine majas, on nali kaugel. Oi poju, naistega oled alles plindris, seda olen omal nahal tunda saanud.”

„Messa sääl lörad latsele!” kostis äkki tagaseinast, nagu roostetunud lambaraudade ragin. See oli Ane, kes oma uinakust hetkeks ärganud.

„Kuuled sa?” tõmbas Juhan suu viltu ja tegi pöidlaga liigutuse üle õla voodi poole. „Kuuled? Sihuke on see naisemehe põli. Ja sellepärast pead enne kümme korda kaaluma, kuni naise majja tood. Kui kaugel nüüd need sinu peigmehe-lood on?”

Illimar tõmbas jalad häbelikult tooli all krõnksu ja vahtis kõrvale. Sel asjal oli ju pisut tõtt taga, aga rääkida sellest oli ikkagi piinlik, kas või niigi hea sõbraga nagu Juhan. Ei teadnud ka kunagi, kus see täiskasvanute tõsi lõpeb ja nali algab. Ei, parem oleks ta sellest üldse vaikinud.

„Ära häbene ühti,” jatkas Juhan. „Mees on mees ja peab selle tembu kord ikkagi tegema. Parem, kui kõik hästi plaanitsetud ja õigel ajal ette arvatud. Kas sa seda virtinat siis ikka võtta tahad?”

Illimar vaatas abitult ümber.

„Ta–han–küll,” kogeles ta.

„Ja kas ta sulle tahab tulla?”

„Tahab küll. Ütles, et tahab.”

„Kui vana su pruut siis on?”

Illimar mõtles jälle.

„Nelikümmend aastat, ta ise ütles.”

„Jaa, küpse iga, ega ole midagi öelda,” oli Juhan nõus. „Otse paslik sinule. Ja naisterahvas igapidi nagu maasikmari. On ikka kogu ja tegu, nii et puudust ei paista kuskilt kandist. Mis siis muud, kui aga kosja! Ning mida varem, seda parem!”

Juhan vaikis ja Illimar samuti.

„No kas lähed varsti?” küsis siis Juhan.

„E–ei.”

„No miks ei? See pole mehe mood, kui juba midagi otsustatud. Või tea, kas sa oledki päriselt mees?”

„Olen küll!” väitis nüüd Illimar kindlalt.

„Vaat’ mitte ei tea seda ega paista ka su tegudest välja. Juba nimigi sul nii imelik. Illimar – kas see kellegi mehe nimi? Illi – noh, tüdruku-põnnile see ju läheks, veel enam Mari – selge naise nimi. Nii nime kui kõige muu järgi oledki sa tüdruk!”

„Ei ole! Ei ole!”

„No miks sind siis nii on ristitud?”

„Ma ei tea.”

„Kas sa ei mäleta, kui sind ristiti?”

„Ei mäleta.”

„Kohe näha, et asjad pole klaarid. Ei sa mäleta, kuidas sind ristiti, ega ole keegi teine maailmas seesugust mehe nime kuulnud. Ja kõige lisaks ei söanda sa kosjagi minna, kui asjad juba kord on sedasi. Mis peab sinust sel kombel arvama? Mis muud, kui et sa polegi poiss, vaid päris selge tüdruk!”

„Ei ole! Ei ole!”

„Noh, egas sellepärast veel nutta maksa. See passib mehele veelgi vähem. Hea küll, hea küll, ütleme, et sa oled mees. Kuid kui sa sel kombel venitad, võivad asjad sootuks sassi minna. Vaata, pruut ootab ja ootab sind ning läheb viimaks teisele. Või kaua ta peabki säärasele unimütsile lootma? Ja lõpuks jääd sa vanapoisiks, nagu Pöta-Tõnis või Hull-Juhan. Ning seegi põli pole suurem asi, nagu neist isegi näed. Kosjas peab ikkagi ära käima. Siis on pruudil kindlam põhi all ja su enesegi olemine selgem. Eks või siis veel pulmadega viivitada, kui nii vaja. Seesugune on mehe viis. Või muidu ma ei tea, mis sinust arvata!”

Juhan näis seda öeldes päris tõsine ja murelik.

„Kuidas sinna kosja minnakse?” päris Illimar tasa, silmi pühkides.

„Noh, see on igakord ise küsimus,” elustus kohe Juhan. „Ikka igaühe seisuse ja kukru kohaselt. Võib väga toredalt, aga võib ka hoopis lihtsalt. Igatahes paned oma paremad hilbud selga, lööd enese igapidi üles, lähed kõigepealt pruudi poole, räägid loo ära, et vaata, nii ja naa, ära pane pahaks ega võta vihaks, sula armastus, aga sind ma ei jäta. Lased siis kõigepealt pruudil kosjaviina juua, kuid annad asjast ka sugulastele ja sõpradele teada ning lased neilgi lonksu võtta. Ja sellega ongi loril lõpp. Mis see mehe käes – kerge kui käkitegu!”

„Mis see kosjaviin on?”

„Ah see? Noh, viin nagu viin ikka. Jõukamal mehel pommerants, piparmünts, riia-palsam või mõni muu peenem sort, kui juhtub käepärast olema. Aga võib lasta ka just samasugusega, nagu meil siin praegu ees. See on sootuks lisna küsimus – hakka aga peale ja lase käia!”

Juhan võttis oma vägeva öövahi-piibu, käänas ja väänas seda, luristas ja laristas ning toppis siis tugevat pinutagust täis. Siis võttis ta tulevärgid, raius, nii et sädemed särtsusid, surus hõõguva taelatüki piibukolusse ja varsti tõusid paksud suitsupahvakud lae poole. Selle järel rüüpas Juhan toobi põhjast viimse lonksu, laskus seljatoele ja lausus aeglaselt:

„Ja-jah, Illi-pojukene, täna sööme ja joome, aga homme –”

Illimar hüppas üles, valmis põgenema, kuid Juhan lõpetaski teisiti:

„Homme aga võtame naise.”

See lause polnud igatahes halvasti mõeldud. Kuid just selle peale ärkas jälle Ane, ajas enese rogisevalt koikult püsti ja pistis kisama: