Friedebert Tuglas - Väike Illimar

Illimar jälgis teda kogu aeg silmadega, ja talle enesele tähelepanematult hakkasid ta jaladki kure suuna kohaselt liikuma. See kadus küll hetkeks puude varju, kuid just samal hetkel kuulis Illimar lähedalt inimeste hääli ja nende hulgas üllataval kombel ka oma isa häält. Jah, isa pidi ühes meestega viinakeldri juures olema! Ning neid oligi kurg Joosep üle järve näinud.

Viinakelder oli juba siinsamas, paari põõsa taga. Õieti oli see mõisa suur kiviait, mille üks ots oli pööratud järve poole. Ja sealt otsast viiski sissekäik viinakeldrisse aida all.

Kui Illimar pärale jõudis, oli seal suur tegevus käimas. Keldri lähedal seisis paar plaanvankrit, kärbeste käes trampivail hobustel kaeratorbikud peas. Keldri mõlemad uksepooled olid pärani ja must võlvialune lahti vaatamiseks. Mehed pusklesid seal hämaruses, ähkisid ja ohkisid. Niipalju kui Illimar neid nägi, olid nad kõik tema tuttavad ja sõbrad. Sealsamas oli ka ta isa ja juhatas asja käiku. Kuid kirjutaja istus ukse lähedal kastil ja märkis oma raamatusse, mis tal märkida oli. Aeg-ajalt ilmusid nad aga kõik jumala päikese alla, pühkisid higi, tõmbasid hinge ja rääkisid ühtteist, mis töösse ei puutunud. Sest töö viinakeldris oli ikkagi midagi muud kui harilik töö.

„Noh, poiss, sina ka siin!” ütles isa Illimari nähes. Rohkem ta ei öelnud, kuid sellestki jatkus. See polnud igatahes mitte keeld. Kuid kui isa ei keelanud, siis ei vajanud ka ema enam mingit aruannet. See oli juba kord nii. Sest isa käis üle kõige.

Samal hetkel lõi isa pilgu silla poole, ja ta nägu läks naerule. Sealt lähenes Joosep ja silmitses teraselt keldri ees seisvat salka. Ta ei peatanud ega kiirustanud sammu. Ta tahtis vaid kõigepealt näha, kes need seal õieti on. Ja ta näis rahule jäävat: kõik puha oma rahvas. Kui ta juba õieti lähedal oli, pööras isa selja ja tegi, nagu ei näekski ta võõrast. Kuid see ei lasknud end petta. Ta lähenes isale selja tagant, pistis noka ta kuue taskusse ja tõmbas sealt leivatüki välja. Ta teadis nii kindlasti, et seal seda just tema jaoks hoitigi. Ja kõik naersid. Joosep aga astus niisama aeglaselt randa, kastis palukese vette ja sõi selle. Ta klõbistas nokka: see oli siiski midagi muud kui köögitüdrukute narritembud! Ja siis tuli ta jälle ukse juurde.

Töö keldris algas uuesti. Illimar seisis ühel pool, Joosep teisel pool ukse kõrval. Nii piilusid nad võlvialuste hämarusse. Aina vaadid ja vaadid, suured ja väikesed, mida ühest teise veeretati ning üksteise peale kuhjati. Seal ähkisid mehed ja sealt hüüdis isa kirjutajale numbreid. Oleks tahtnud kogu seda toimetust lähemalt näha. Kuid oli midagi, mis peletas nii Illimari kui Joosepit. See oli keldri lõhn, midagi jahedat ja imalat, kanget ning vänget. Seesugust polnud kuskil mujal, isegi mitte viinavabrikus eneses. Ta voolas pilvena uksest ja levis isegi ümbrusse. Ja Illimar oli kuulnud, et juba paljas see lõhngi purju paneb. Ning need seal sees polnudki enam täitsa kained. Oli midagi isesugust nende käitumises, isegi isa omas, kes ometi kunagi ei joonud. Ja Illimar nuusutas keldri lõhna ning mõtles: kas peaks see väljaski mõjuma? See mõte hirmutas, kuid oli ka veidralt veetlev. Ta vaatas Joosepit: see seisis harkis jalu, õlaga vastu seina, nokk pisut lahti, silmad suletud…

Äkki hüüdis Saaremaa Riidu lävele astudes:

„Meile tuleb veel teisigi võõraid!”

„Kesse?” küsiti keldrist.

„Eks ikke va Hull-Juhan.”

„No siis saab jällegi nalja!”

Sealt ta lähenesid, see uus võõras. See oli pikk, kõhetu mees, uhke otsaesisega. Kuid sellest hoolimata oli ta nimi Hull-Juhan, ja temast arvati, et ta enam rumalamaks ega targemaks ei lähe. Pidi juba selle mõistuse-piskuga läbi ajama, mis talle kord oli antud. Ja seda polnud palju, nagu taipas Illimar, taipas, võib olla, isegi kurg Joosep. Ta polnud enam noor, ta meelekohad hakkasid juba halliks minema. Ainult ta kongis nina näis veel kasvavat ja ikka rohkem ta härrandlikku sünnipära avaldavat. Nii arvati nimelt mõisas. Sest ta ema oli olnud toatüdruk, aga isast ei teatud midagi. Ja mõisas teda peeti, nagu oleks ta igavesti siia kuulunud.

Ta ei teinud kellelegi paha, kui teda ei ärritatud. Kuid tal olid omad kombed, oma jonnakus ja isegi oma uhkus. Ta ei kannatanud nimelt kübaraid ja saapaid, ei mingit peakatet ega jalatsit. Need näisid talle otse kehalist valu tegevat. Oli see suvel või talvel, ta käis palja päi ja palja jalu. Kübarat ei pannud ta vabatahtlikult kunagi pähe. Ja ainult suurima pakasega nõustus ta kottasid kandma. Kuid seda peeti siis ka külma mõõdupuuks. „Nii käre, et Hull-Juhangi juba saapaid kannab,” öeldi mõisas. Kuid seda mööda polnud ka ta jalad enam kellegi inimese jalad, vaid pigemini kabjad. Nad olid kõvad ja mustad nagu malmist.

Ta suurimaks kireks oli viin. Seda sai ta harva, ainult mõni kord aastas ja peamiselt just viinakeldri juures. Ning sellepärast passis ta ka peale, et õigel ajal kohal olla. Kuid siin olid selle saamisega jälle omad sekeldused.

Nii ta nüüd tuli. Ta must ülikond polnud just tema jaoks õmmeldud. Sest selle varrukad ulatusid poolde käsivarde ja püksisääred vaevalt üle põlvede. Nagu ikka, oli ta nüüdki palja päi ja palja jalu. Kuid ühe kaenla all oli tal luitunud silinder-kübar, teise all kummidega kamassid, pikast east lömmis nagu lootsikud. Need esemed näisid teda isegi kaenla all vaevavat, kuid nad olid viina saamisel vajalikud.

Te peatus meeste ees, vaatas neile altkulmu ja kähistas üheainsa sõna:

„Viina!”

„Kas sa viina-seadust ei tunne?” käratas vana Hirm vastuseks. „See on keisri käsk: viina peab joodama, müts peas ja saapad jalas, nagu mehine mees! Paljasjalgsete jaoks ei ole viina – see on seadus!”

Seda seadust tundis Juhan isegi. Ta nägu kiskus virilaks. Seistes kordamisi ühel jalal nagu kurg tõmbas ta kamassid jalga. Ja siis tõstis ta silindri pea kohale, seda ometi pähe laskmata.

„Mis mood see on?” põrutas Saaremaa Riidu. „Kütsakad kübara küljest!”

Juhan laskis silindri pähe. Ja nüüd oli ta oma viinavõtmise mundris. Kuid ta oli selles õuduseni veider: veel pikem kui muidu, rind eest nabani lahti, sääred kamasside ja püksiotsade vahel vaksa võrra paljad. Suured kamassi-kõrvad tõlgendasid ees ja taga. Ning Juhan näis otse vabisevat vastikusest.

Siis ulatas Illimari isa talle viinakortli.

Ja siis see sündiski, milleks kogu see komet oli korraldatud. Juhan kahmas ühe käega kortli ja kummutas suu kohale. Samal ajal rabas ta teise käega silindri ja kamasside järele. Ning veel enne, kui kortel tühi, olid ka Juhanil need vastikud värgid juba kaenla all. Kuidas see sündis, seda ei suutnud keegi näha ega seletada. See oli imetegu.

„Pea, pea!” karjusid kõik läbisegi. „Keda sa petad! Kes lubas sul kübarata juua!”

Kuid Hull-Juhan jooksis juba läkastades ja võikalt naerdes eemale. Läkastades sellepärast, et kortlis oli puhas piiritus olnud, mis talle aga just meeldiski. Ja naerdes sellepärast, et ta oli neid omal kombel ometi tüssanud. Ei, ega ta nii rumal olnudki, nagu arvati. Enda jaoks oli tal mõistust küllalt. Katsugu aga teised omaga läbi tulla!

Illimar oli esialgu nii Juhanit kui meeste kärkivaid hääli kartnud. Kogu ses toimingus oli olnud midagi ähvardav-tõsist. Kuid siis märkas ta naerukübet meeste silmanurkades. Ei, see oli siiski paljas nali vaese Hull-Juhani arvel. See oli pärit veel sellest ajast, mil Juhanit oli püütud valjusega sundida inimese kombel elama. Ja lõpuks polnud kellelegi kurja tehtud ega ähvardanud mingi hädaoht. Juhanit oli küll pisut pinnitud, kuid ta oli oma napsi saanud ja pidas end koguni võitjaks. Seal ta läks juba sillal, ühes oma silindri ja saabastega, et panna neid järgmise napsikorrani paigale.

Kõik naersid, naersid nii, et pisarad silmi tulid. Naeris ka Illimar, tammudes ühelt jalalt teisele. Ja isegi kurg Joosep võttis üldisest rõõmust osa. Ta keksis meeste keskel, plagistas nokaga ja vehkis tiivakontsudega. Tea, mis tema kogu sest asjast arvas!

Hirmu Juhan pani oma kange tubaka tossama. Selle hõng oli veelgi vägevam kui viinakeldri oma.

Sel hetkel hakkas aida ees platsil söögikell lööma. Killadi-kõlladi! rõkkas see rõõmsalt. Kellapostide all seisis kupja naine, varrukad üles kääritud ja punavöödiline seelik ümber, ning sikutas kellanööre. Ta käsivarred käisid nagu kurikad heledas päikesepaistes.

Juba lõuna! Selle vastu polnud neil kellelgi midagi. Kirjutaja lõi oma raamatu kinni, mehed tõmbasid pintsakud selga ja Illimari isa lukustas keldriukse tohutusuure võtmega.

„Noh, vanapoiss, kas läheme?” küsis Saaremaa Riidu kurg Joosepilt.

„Jah, vanapoiss, mis muud, kui lähme,” noogutas kurg Joosep vastuseks.

Ja nad läksidki koos.

Lõunaks tuli kogu perekond koju. Tuli isa ühes Illimariga, tuli tädi Liisa ja tuli vend Karla. Liisa oli mõisaaias tööl olnud ja Karla juba hommikul saadetud mingis asjas alatare manu. Muidugi, ta oli seal pool päeva olnud, mõtlematagi kojutulekule. Sest kui ta kord juba väljas oli, siis ei saanud teda ka keegi enam kätte. Nii rändas ta omapead ringi, nägi igatlaadi inimesi ja võttis igasuguseist asjust osa. Ning Illimari meelest oli tema vabadus otse kadestamisväärt. Kuid ta oligi Illimarist poole vanem ja käis talvel juba koolis.

Nüüd ei paistnud päike enam otsejoones tuppa. Kuid õu akna ees oli heledalt valgustatud ja lõi oma vastuhelgi seintelegi. Söögilaud oli otse akna all ja kaetud omakord veel valge linaga. Nii et paistis laual iga leivapuru, mis sa sinna poetasid, ja iga tilk, mis sa sinna loksutasid. Ning sedagi juhtus tihtipeale, otsekui Illimari kiusuks.

Kolm täiskasvanut olid Illimari meelest väga suured, nagu hiiglased istusid nad seal laua ümber. Eriti ei võinud kedagi teist isaga võrrelda. Tõsi, Illimar oli näinud küll veel suuremaidki mehi, kuid ega nad isast ikkagi suuremad olnud. Siin otsustas juba lihtsalt asjaolu, et ta oli isa. Tal oli suur punakaks tuuldunud nägu, mustad jõhvtugevad juuksed ja vahakad vurrud. Kuid eriti suured ja tugevad olid ta käed. Nendega võttis ta iga söömaaja alguses leivapätsi ja lõikas pika noaga igaühele sirged ning ühepaksused viilukad. See sündis nii täpselt ja mõõdetult, nagu võis nõuda ainult meistermehe kätelt. Kuid Illimar taipas ses toimingus ka midagi pidulikku ja pühalikku. Sest leivalõikamise hetkel istusid kõik vaikselt ja liikumatult. Hiljem võis juba igaüks ise oma tarvidust mööda lisa lõigata. Ainult leivapätsi ei tohtinud iial seliti panna, ja kui paluke maha kukkus, siis pidi sellele üles tõstes suud andma. Sest isa mäletas oma noorusest aegu, mil oli leiba veel väga vähe olnud. Ja seda nimetati veel nüüdki „jumalaanniks”, olgugi et isa seda teenis ning ema küpsetas.

Ema ja tädi olid võrdlemisi ühesugused, ainult ema juuksed olid heledamad ja ta ise natuke tüsedam. Isa oli küll perekonnapea ja teda kardeti, kuid tõeliselt tegi ta perekonnaelu pisiasjadega vähe tegemist. Ta isegi ei tõrelnud palju lastega, veel vähem oleks nende peale kätt tõstnud. Kui juhtus, vaatas vaid kurjalt – ja sellestki jatkus juba. Ema aga oli ema. Temalt tuli vallatuse puhul kergesti laksak põsele, kuid temaga ka jonniti, tema ebameeldivaist käskudest hiiliti mööda – ja teda armastati. Lauaski oli tema see, kes pidi kõigi eest hoolitsema, ja Illimar sõi pooleteramehena ikka veel tema taldrikult. See oli nagu iseenesestki mõistetav.

Tädi Liisa oli alati perekonnas olnud, nii kaugele kui Illimar mäletas. Ta oli küll juba mitmesuguseid tädisid näinud, aga tädi Liisa oli õigupoolest alles päris noor tüdruk. Ta oli kitsukene, tasase iseloomuga, käbedate töökatega, kuid omad noore tüdruku kombed ja huvid ei puudunud temalgi. Ikka vahel sekka käis temagi mõte ilusama hilbu ja lustlikuma silmapilgu poole. Ning heas tujus olles ajas isa temaga kiusujutte poistest. Illimarile jäid need jutud küll tumedaks, kuid nende laad oli talle nii tädi vastuvaidluse ja punastamise kui teiste naeru põhjal selge. Ja temagi naeris omaette kaasa.