Friedebert Tuglas - Väike Illimar

„Naised on ikka naised!” arvas vend Karla neil puhkudel halvakspanevalt. See oli muidugi mujalt kuuldud lause, sest ta endagi mehisus polnud veel kesteab kui pikk. Ta oli küll suure kasvuga poiss, kõhetu, tedretäheline, püsti harjasjuustega, suurte kõrvadega. Ja ta oli rahutu, plaanitseja, valmis igasuguseiks seiklusiks. Nendega ei läinud tal igakord kaugeltki hästi ja vahel tuli väga alandavaid arvepidamisi. Aga ta oli siiski vanem ega hoolinud Illimari seltsist palju, kui seda ta ettevõtmistel just hädapärast vaja polnud. Muidu aga võis ta Illimari hullutada igasuguste juttudega, millel polnud mingit põhja, mida aga Illimar alles hiljem taipas.

Nii istus perekond lauas, nagu oli ikka istunud. Neile oli ühine päevitunud näonahk, ühel rohkem, teisel vähem tedretähti, kõigil aga kõrged põsenukid. Illimar polnud veel mõttele tulnud, kas nad olid just ilusad või mitte, aga millegi poolest erinesid nad teistest temagi meelest. Nad olid nimelt kõik m e i e.

Lõuna oli algupoolel ikka igav, nagu mingi tüütu kohusetäitmine. Vaikiti ja söödi. Kuid sedamööda, kuidas täisealiste tööväsimus ja söögiisu vähenes, muutus asi lõbusamaks. Siis hakati nimelt rääkima, juttu ajama. Illimar ei saanud selle juures küll mingit osa etendada ja Karlagi jutuhoole pandi harilikult pärss kohe peale. Kuid nad kuulsid, mis vanemad rääkisid, ja said mitmesuguseid asju teada. See oli nagu aruandmine sellest, mis oli igaühega täna huvitavat juhtunud või mis teiste käest kuuldud, ja siis ühine arupidamine, kas sellest head või halba arvata. Ning vahel kaldus jutt sootuks kaugele sellest, millest ta algas.

Harilikult alustas kõnelemise isa. Ta sõi siis juba loiumalt, peatustega, ja ta näost oli juba näha, et ta midagi ütelda mõtles. Kui see oli lõbus, siis muheles ta omaette, kui aga halb, siis läksid ta näojooned valjuks. Täna aga paistis, et ta jutt polnud ei seda ega teist, vaid sealt vahepealt.

„Kuidas vahel ka vanadki asjad päevavalgele tulevad,” algas ta, ja kõik vaatasid küsivalt tema otsa. „Olime täna viinakeldris,” jatkas siis isa, „on seal ümbermõõtmisi ja ümberkorraldamisi. Seal päras, kõige koli taga oli üks vana vaat, mida pole enam mitukümmend aastat tarvitatud. Tõmbasime ta välja, aga oli nii kõdunud ja kuivanud, et kohe lauahunnikuks kokku vajus. Ja mis te mõtlete: iga laud seestpoolt otsekui karuäke, ikka paar tolli vahet ja jälle peenike pulk sisse taotud. Pealt pole midagi näha, aga seest nagu siil.”

„Kes siis seda on teinud?” imestas ema.

„Kesse? Eks ikka teomehed, endised viinavedajad. Sai neid ju ka omal ajal nähtud, kui noormees olin ja vooriga Riias ning Tallinnas käisin. Öösine aeg, valgust nii palju kui lumi annab, voor aga pikk, mitukümmend rege. Kes neid seal valvata sai! Konutasid aga vaatidel kasukate all röötsakil, ajasid joru. Aga enestel pisukesed oherdid kaasas, muudkui puurivad aukusid läbi tammelaudade, siis õlekõrs sisse ja kaanivad selget piiritust, nii palju kui süda kutsub. Siis jälle tapp ette – olid selleks valmisvoolitud pulgadki kaasas – ja pealt pigiga mustaks ning siledaks. Seespool ulatusid pulgad küll pikalt välja, aga kes seda nägi. Nähti ainult, et mehed on vahel liiga lõbusad, aga mine võta kinni, millest. Naersid: hakkavat niisama pähe, kui pea liiga vaadi lähedal hoiad! Ja nii igal ööl ja igal peatuskohal, ning teed olid tol ajal pikad. Sellestki vaadist oli näha, palju teda neil reisidel tikatud. Ei jõudnud ära lugedagi!”

„Ega sinul sellepärast midagi halba tule?” hoolitses kohe ema.

„Mis minul sellest! Juba väga vana asi, ammu enne mind juhtunud. Ei olnud mina varem vooride valvaja ega ole nüüd. Ja mis need vooridki enam endistega võrreldes – ainult mõnikümmend versta oma linna. Nüüd raudteed ja kõik muugi seda mööda. Aga teisiti oli lugu ennevanast. Tea, kus nüüd tookordsed viinavedajad isegi on? Eks ikka ammugi juba mulla all, puhkavad oma peatäisi!”

Näis, nagu oleks isale päris lõbu teinud, et mõisat kord tüssati. See aga ei puutunud temasse. Peaasi, et praegu tema hoolde usaldatud asjad korras oleksid!

Ja siis jutustas isa tänasest Hull-Juhani napsilkäimisest. Seesuguseid lugusid oli küll varemgi kuuldud, aga omajagu lõbu pakkus seegi. Ainult ema jäi pikapeale tõsisemaks ja, kui isa oli lõpetanud, lausus ta vaikselt:

„Sõtse käis hommikupoolel siin.”

Isa kortsutas kulme ja küsis, olgugi et näis vastust isegi teadvat:

„Missugune sõtse?”

„See – see hull, kes siis muu,” vastas ema.

Kõik jäid vait, nagu oleks midagi rasket nende üle langenud. Jah, see oli kurb lugu! Isal oli nimelt õde, kes elas ajuti päris mõistlikult, kuid sattus siis äkki märatsemishoogu. Siis ilmus ta metsatagusest külast nähtavale, jooksis läbi kõik tuttavad ja sugulased ning tegi, mis aga mõttesse tuli. Ta oli siis kohutav ja tal oli mitme mehe jõud. Illimar oli seni küll ainult kord näinud ta hullumeelseid silmi ja süsimusti pulstunud juukseid. Aga temagi teadis, mis tähendas hull-sõtse külaskäik. Selle eest oleks kesteab kuhu põgenenud. Ja täna oligi ta juba siin käinud, just siis, kui ta oli linnumaja või viinakeldri juures.

„Noh – ja kuidas?” küsis isa pikkamisi.

„Midagi,” vastas ema. „Näis päris selge olevat. Kartsin küll, et tea, mis teeb, aga midagi. Istus paar silmapilku, puhkas jalgu ja ajas mõne sõna juttu. Ainult ära minnes ähvardas äkki, et maksab kõigile oma vaenlasile kätte – kui jälle haigeks jääb.”

„Imelik, et ta seda ise teab,” arvas tädi.

Kuid keegi ei vastanud talle. Ega tulnud ka muust jutuajamisest enam midagi. Isa tõusis lauast ja ühes temaga teisedki.

Pärast lõunat heitis isa ikka puhkama. Tal oli küll ainult pool tundi aega, kuid talle jatkus sellestki päris korralikuks magamiseks. Ta läks tagatuppa, võttis kuue seljast ja heitis sängi. See oli nagu märguandeks teistelegi. Ema õiendas veel pisut eestoas, kuid varsti oli temagi kappide taga isa kõrval. Tal olid küll jälle sukavardad näppude vahel, aga need liikusid veel väga uniselt, ainult nagu moe pärast. Tädi kraamis laua ja siis heitis temagi pikali ning laotas pearätiku üle näo, kaitseks valguse ja kärbeste eest. Seal ta lamas oma kuldpaberist inglipiltide all, ainult rätik ta suu kohal liikus pisut. Illimar vaatas ümber: Karlagi oli juba läinud. Ta oli veel silmapilgu eest siin olnud, aga siis kadunud nagu vits vette. Ja Illimar leidis enese äkki täitsa üksi olevat.

Ta istus hetkeks akna juurde. Väljas paistis ikka päike ja tuba oli endiselt valge. Ainult maja vari õues oli pisut pikemaks veninud. Oli hääletu ja igav. Illimar kuulatas lamajate hingamist, – kas nad magavad juba? Emast ja tädist ei saanud ses suhtes kunagi täit selgust, kuid isagi hingas nii, nagu oleks alles ärkvel olnud. Küllap ta mõtleb veel, kas veidrale vaadile või hull-sõtsele. Mälestus neist polnud Illimariski kustunud. Imelik küll, ta oli nii kodus kui viinakeldris olnud, kuid need asjad olid temast siiski mööda läinud. Maailmas sünnib palju asju, mõtles ta, aga üks inimene näeb ainult üht ja teine teist. Ning kui sa neid just ootama hakkad, siis ei sünni tõeliselt midagi. Jääd ainult uniseks. Illimar haigutaski juba korra nii, et oleks võinud oma rusika suhu pista.

Äkki aga kuulis ta, kuis isa norskama hakkas. See algas mõne katkendliku tõmbega, paisus vilistamiseks ja vuhistamiseks ning prantsatas siis suure raginaga alla nagu puuriit, kui halud hakkavad omapead veerema. Ja siis otsast peale ikka jälle seesama lugu, ainult mõne vähema keerutuse ja kudrutuse, vuhina ning prantsatuse teises järjekorras esitamisega.

Nüüd magati siin täie tõega. Ja Illimar hiilis toast välja.

Otse Illimari vanemate korteri ukse kõrval oli eeskojas pumpkaev. Pump nagu pump ikka, tõmmuks tõmbunud veetoruga ja haljaks hõõrutud raudvaltaga, mille alumine ots keeras rõngasse nagu koera händ ja lõppes veel suure pommiga. Ainus iseäraldus, et see pump asetses majas, katuse all, mida Illimar polnud mujal näinud.

Kuid ega seda eeskodagi võinud hariliku majaruumiga võrrelda. Ta ulatus läbi kogu vana õllekoja keskosa, välisseinast välisseinani. Tal polnud lage peal, vaid kõrgel üleval paistis kohe katus, selle põikpalgid, röövikud, õletuustid ja nende peal kivid. Siit-sealt vilkus isegi päevavalgust sisse, ja talvisel ajal ei võinud siin erilisest soojusest kõnelda. Oli peagu nagu õu, olgugi et seinad ümber ja telliskivipõrand all. Kaevu ümber tekkis ikka jäämägi, välisukse lähedale lumehunnikud ja rentslitel võis liugu lasta. Mõlemad maja soojad otsad olid omaette, otsekui iseseisvad ehitised, mida ühendasid vaid välisseinad ja katus. Nende otsade lahtised pööningud oma koli-saladustega vahtisid vastamisi ja olid veelgi hämaramad kui eeskoja enese katusealune.

Samuti elasid ka Illimari vanemad ja Hirmud vastamisi. Kuid selleks, et ühe juurest teise juurde jõuda, pidi minema põiki läbi kogu eeskoja. Nii olid nad küll naabrid, kuid ometi mitte väga lähedased. Ja nad kohtusid enamasti ikka ainult eeskoja välisuksel.

Ometi, sel hetkel, mil Illimar oma toast väljus, seisis vana Hirm parajasti pumba juures ja asus täislöödud veeämbrit konksu otsast maha võtma. Ta oli vestiväel ja kõigiti juba koduses olekus. Sest tema pärisametiks oli ööd vahtida; selle eest tegi ta muud tööd ainult pool päeva. Ja nüüd oli tal just kogu õhtupoolik vaba.

„Noh, Illi-poju,” ütles ta kohe, „kas tuled jälle minu poole heeringa hända sööma? See mul praegu laua peal. Ja napsi saame kah!”

Eriti see „kah!” oli öeldud täismehe rõhuga, nagu endiste ühislõbude meeldetuletuseks. Ja nii oli Illimar asetatud kohe suure kiusatuse ette. Sest Hirmu Juhan oli ta suurimaid sõpru, ega võinud midagi võrrelda nende koosviibimistega, mis oli neil omavahel olnud. Ja seda isegi sellest hoolimata, et Juhanil oli tige koer Sami ning mitte vähem tige naine Ane. Juba paljas jutt Juhaniga maksis midagi, sest seal tulid läbivõtmisele kõik maailma asjad, ja nende arvamused klappisid enamasti hästi. Sihukest juttu ei saanud Illimar kodus kellegagi ajada. Ja teiseks oli see heeringa sabagi väga veetlev asi. Ei võinud ju küll öelda, et Hirmu Juhani majapidamine oleks olnud kesteab kui peen või ta söömalaud erakordselt rikas. Aga Illimaril oli eriline kirg heeringa saba vastu ja just sellisena, nagu see tuli Hirmu Juhani lauale. Küsimuses olid nimelt need viimsed sabalülid ühes oimudega, – marusoolased, pisut tulitanud, nagu roostes, – otse laualt sõrmedega võtta ja suhu pista. Sedagi mõnu ei saanud kodus või ei maitsenud see seal kunagi nõnda. Ja nii oli igapidi põhjust ühes Juhaniga minna.

Oli ainult üks häda: need pidud, olgu pikad või lühikesed, lõppesid alati tüli ja nutuga. Sest Hirmu Juhanil oli imehalb komme: kui juba kõik söömised söödud ja rääkimised räägitud, siis peatus ta nagu järelemõtlemiseks, toetus istme seljatoele, vaatas hetkeks Illimari otsa ja ohkas raskelt: „Nii jah, Illi-pojukene, siin me nüüd oleme, täna sööme ja joome, homme sureme ära!” Ja siis ei vajatudki rohkem, et Illimar kohe üles hüppas ja nutma pistis: „Ei taha, ei taha! Ei taha enam su heeringa hända ega taha ka surra!” Sest surm, kuigi Illimar sellest vähe teadis, oli ometi midagi säärast, millest halvemat ei võinud enam kujutellagi. Ja nii läkski ta oma vana sõbra juurest alati suure nutuga ega võinud kuidagi kindel olla, et see järgmisel korral just niisama ei kordu.

„Noh, kas tuled?” küsis Juhan, veeämbrit käe otsa võttes.

Muidugi, Illimar läks jällegi, hoolimata kõigest. Ja nii astusid nad kõrvu läbi eeskoja, mööda kõigist neist kolmjalgadest, mõhkedest, uhmreist ning muust kolist, mis siin seinaäärtel peeti.