Friedebert Tuglas - Väike Illimar

„Vai naiseh, vai naiseh! Mes naist sul viil vajah! Vai viil sellestki veidüh, vai viil vastset vajah! Sedä ma mõtle, no sedä ma mõtle!”

Samal hetkel ajas ka Sami enese esijalgadele, kuklakarvad turris ja silmis vastik läige.

Illimar arvas, et nüüd on õige aeg minna. Kuid veel eeskottagi kostis talle Hirmu Juhani perekonnaõnne vägev vastukaja. Ja nii kuidas ta oligi mees, ta ei osanud end ometi teise mehe seisukohale asetada.

Järgmine päev oli pühapäev.

Kuid Illimari isal polnud pea kunagi vaba aega, olgu päev milline tahes. Ta kandis küll aidamehe nime, kuid sellega kaasas käis terve rida muidki ameteid. Kui ta polnud aida juures, siis oli ta lauda juures, ja kui ta polnud viinakojas, siis oli ta piimakojas. Kui teda aga ühestki neist kohtadest ei leitud, siis pidi otsima veel viiendalt või kuuendalt tööalalt. Pühapäeval pani ta küll kõik muud ametid maha, aga kari jäi, sest loomad söövad ka pühapäeviti, just nagu inimesedki. Veel enam, lehmad lüpsavad suurimailgi pühadel, kuna inimestest nende puhkepäevil pole õieti mingit kasu. Aga mõisa majapidamine sihtis ikka kasu poole.

Ometi oli isal pühapäeviti rohkem aega. Ta magas hommikupoolel paar ülemäärast tundi ja oli õhtupoolikul rohkem kodus või käis oma huvi pärast siin-seal ringi. Aga eriti kauneil suveõhtuil läks ta ühes kogu oma perekonnaga jalutama. Seda juhtus küll harva, ainult mõni kord aastas, kuid sellepärast olidki need otse erakordsed sündmused.

Siis pani isa maniski ette ja krae ning lipsu kaela, sest seesugused asjad olid tal juba ammusest ajast. Siin maakohas ei jälgitud küll väga täpselt aega, ja sellepärast ei vastanud ka isa härrasrõivad vahest moe viimseile uudiseile. Kuid Illimari meelest eraldas see rõivastis ta isa ometi tunduvalt kõigist kaelarätiku-meestest. Ja ega neid kraekandjaid siin peale tema palju olnudki – ainult veel kaks-kolm meest. Päris-saksad elasid mõisas niikuinii ainult ajuti.

Täna oli just sääraseid erandlikke pühapäevi.

Neid jalutuskäikusid ei plaanitsetud küll kaua ette ega olnud neist õieti juttugi, enne kui juba minek lahti. Aga vähemalt Illimar tundis juba hommikust peale, et täna see tuleb või ei tule mitte. See tundmus oli otsekui õhus eneses.

„Kui teeks täna õieti suurema ringi,” ütles isa nagu möödaminnes. „Läheks Soevariku ja Härravariku kaudu. Ei ole ammu enam metsapuud ligidalt näinud.”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.