Teet Kallas - Jää hüvasti, mr. Shakespeare

Ning sinna ta pööraski. Tal olid mitme päeva ajalehed lugemata. Lehti ilmus palju ja ta ei jaksanud neid enam ammu osta, tellimisest rääkimata. Aga see polnud häbiasi, isegi suur Tammsaare oli käinud avalikus raamatukogus ajalehti lugemas.

Ajaliku elu kulg vääris murelikku jälgimist. Eesti asi edenes visalt ja vindunult. Ikka veel! Ometi oli kõik see möll ja närvisõda ju ammu möödas, enam ei käsutanud kodumaad ju võõrad, hoolimatud, umbkeelsed inimesed. Mõnikord kahtlustas Jaan Ploompuu põranda alla peitunud KGB salasepitsusi, mõnikord aga – ja see oli tõesti masendav tundmus – oma paljukannatanud isamaa järjekordsete juhtide liigkasinaid vaimuomadusi.

Aga enne raamatukokku jõudmist meenus talle jälle igavik. Kui igavik ja suvi on üks, kuhu lahkub sel juhul igavik, kui suvi otsa saab ja lehed tuulde langevad?

Sellele küsimusele jäi nõder inimene vastuse võlgu.

(Märkmeid sellel teemal)

Noppeid Eesti kirjanduse ajaloost. I–III köide, Tallinn, 1965–1969.

KRISTJAN JAAK PETERSON (1801–1882) …Progresseeruva tiisikusehaigena leidis P. lõpuks ulualust… kuid nüüd oli see kõik juba hilja. 4. aug. 1822 suri maarahva laulik 21-aastasena ja päris meile tundmatu haua Riia Jakobi surnuaial.

ROBERT FRIEDRICH FAEHLMANN (1798–1850) …Siis aeti läbi siirupiga magustatud veega ja pagarilt laenuks võetud leivaga, sest isegi heeringat võidi ainult harva endale lubada. …Suur töökoormus põhjustas üha sagenevaid tervisehäireid, mis kandsid ilmselt tuberkuloosset iseloomu. – 1850. aasta 22. aprilli südaööl lõigati läbi kõik F-i kavatsused ja unistused. Surm saabus verejooksu tagajärjel kopsust.

JOHANN VOLDEMAR JANNSEN (1819–1890) …Novembris 1880 J-t raske rabanduslöök, mille tagajärjeks oli mälu ja kõnevõime kaotus. Elanud kümme aastat masendavat varjuelu, suri J. 13. juulil 1890.

PHILIPP STAMM (1814–1871) …hiljem elas Peterburis, kus ta 1871. a. mõrvati. (S-i kui kirjamehe mõrvas tsensuur juba kümme aastat varem).

JUHAN WEIZENBERG (1838–1877) …osalt pärssisid loominguvõimet nõrk tervis ja pidevad haigused.

CARL ROBERT JAKOBSON (1841–1882) …Kestev ülekoormatus nõrgendas tugeva organismi vastupanu, nii et J. raske külmetumise tagajärjel haigestununa suri paarinädalase põdemise järel 19. märtsil 1882.

LYDIA KOIDULA (1843–1886) …Ja haigus tungis sammsammult peale. …pärast neljandat, surnult sündinud last ilmus tõbi uuesti. Kukkumisega lahtikäristatud haav keelas kauaks käe tarvitamise, ka kirjutamise.

MIHKEL VESKE (1843–1890) …Läbielatud raskused ja kestev ülepingutus murdsid enneaegselt V. tervise ja ta suri südamerabandusse 16. mail 1890 Kaasanis.

ADO REINVALD (1847–1922) …Liiatigi oli talupoeglikul kirjamehel ja eesrindlikul ühiskonnategelasel oma nõrkusi, sagenevaid viinavõtmisi… kauaaegne taluperemees oli korraga puupaljas. …perekondlikud kaotused vapustasid hinge. Vaevarikas elukäik lõppes 8. veebruaril 1922 Kulbilohus.

JUHAN KUNDER (1852–1888) …Ülepingutusel olid traagilised tagajärjed. K. haigestus tüüfusesse ning kurnatud organism ei pidanud haigusele vastu. Ta suri 24. aprillil Peterburis.

EDUARD BORNHÖHE (1862–1923) …sõidul Saaremaale sai B. laeval külmetada ja ennegi nõrgenenud organism ei suutnud tõvest jagu saada. Kirjanik suri 17. novembril.

ANDRES SAAL (1861–1931) …Tugevasti halvenes nägemine. (1923. a. Jaapanis maavärina tagajärjel). 1927. jäi ta täiesti pimedaks…

JAAK JÄRV (1852–1920) …saadeti kaheks aastaks välja… 1920. a. varakevadel, teekonnal Ufaa kubermangu hukkus ta Djoma jõel.

MAXIMILLIAN PÕDDER (1852–1905) …Alkoholi kurjasti pruukimise ja majandusliku kitsikuse tõttu katkesid 1876. P. ülikooliõpingud… P. suri 15. oktoobril 1905 südamerabandusse.

JAKOB KÕRV (1849–1916) …1912. lahkus jäädavalt Eestist ja suri unustatuna 6. septembril 1916 Šveitsis Waldau närvihaigete kliinikus.

CHRISTIAN KANNIKE (KRISTIAN MAUER) (1863– 1891) …Hingeliselt muserdatud noormehe raskest haigusest puretud tervis ütles päriselt üles. Suri 27-aastaselt.

KAAREL KRIMM (1863–1894) …ebakorrapärane eluviis ja kalduvus alkoholi pruukida soodustasid päritud tiisikuse arenemist. K. suri 30-aastaselt.

JAKOB MARTIN SOMMER (1860–1897) …võitlus leiva pärast murdis kirjamehe tervise enneaegselt. 1895. aastal jäi S. uuesti vaimuhaigeks ning paigutati haiglasse, kus ta haigushoos lõpetas oma elu 27. detsembril 1897.

PEETER JAKOBSON (1854–1899) …Hiljem asus J. Väike-Maarja lähedale Põdrangule vallakirjutajaks; seal suri ta kurgutiisikusse 23. juulil 1899.

ANDRES ALVER (1869–1903) …Ametikohuste täitmisel (oli arst) uppus A. Smiltene jõkke.

JAKOB TAMM (1861–1907) …juba tõsiselt haige. 26. juulil 1907 suri ta 46-aastase mehena südame- ja neeruhaiguse tagajärjel.

JUHAN LIIV (1864–1913) …neil aastatel halvenes kirjaniku tervis ikka enam. Elu lõpuosa kannatas ta suurusluulu all, rääkides oma kuninglikust päritolust. Ühtlasi pidas ta ennast Poola troonipärijaks. Ühel katsel piletita Varssavisse sõita tõukasid konduktorid L-i rongist sohu, kus ta sai rängasti külmetada. 1913. a. 1. dets. suri kirjanik Koosal tiisikusse.

ERNST ENNO (1875–1934) …ei pidanud vastu E. lapsest saadik nõrgad kopsud. 1934. a. algul haigestus ta raskekujulisse kopsupõletikku ja suri 7. märtsil Haapsalus.

JAAN OKS (1884–1918) …kuritarvitas alkoholi… süvenevad psüühilised häired viisid ta kodutu hulkuri seisukorda. Mädast luutiisikust põdev O. ei saanud tõhusat ravi. 33-aastane kirjanik suri 25. veebruaril Tallinna priihospitalis, jõudmata näha oma esimesi raamatuid.

MARIE HEIBERG (1890–1942) …20 aastat viibis ta vaimuhaigla krooniliste haigete osakonnas, unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ringkondade poolt.

Kas jätkata, härrased? Või piisab? Kõik peaks niigi selge olema. Kirjutan selle loetelu lõppu vaid lohutu lühendi – jne.

Jaan Ploompuu armastas raamatukogusid. Kõige rohkem meeldisid talle lugemissaalid. Rahulik jahedus, paberitolmu, puidu ja laki lõhn, lehtede krabin, vaiksed sosinad ja summutatud köhatused, mõni aknasse või riiulitehämarusse suunatud mõtlik pilk. Inimeste ilusad laubad – Jaan oli ammu märganud, et lugemisse süvenenud inimese otsmik tundus alati kõrge ning selle kohal näis mõnikord heljuvat tabamatu kuma. Seletamatud, peaaegu astraalsed õhuhoovused saalis. Oli see vaimsus või hoopis igavik, mis mõnel heal päeval puudutas oma kerge hingusega su hõrenevaid kuklakarvu?

Lugemissaalides oli hea aura. Jaan oli lugemissaalides mõtelnud ja töötanud. Ühest lugemissaalist oli ta omal ajal endale naisegi leidnud. Lugemissaalides tundis ta ennast loomulikult, enesekindlalt ja turvaliselt.

Oma kabinetti või töötuba polnud kirjanik Ploompuul kuni viimase ajani olnud. Aga ikka oli ta tahtnud midagi lugeda, midagi õppida, midagi üles märkida, lakke vaadates vaikusest neid kõige täpsemaid sõnu ja lauseid kinni püüda – või vähemalt mõni mõte lõpuni mõtelda. Natuke valgust, natuke õhku, natuke ruumi ja palju vaikust oli ta soov. Ent ikka oli ta ümber toimunud midagi muud: padjasõda kooliinternaadis, õllepidu tudengiühikas, raadio hääled ja teleri värvid väikekorteris, naise ja ämma omavahelised probleemid sealsamas või õhukeste vaheseintega suvilas, kolleegide naerud, sõnelused, suitsutunnid õpetajate toas, poja häälekas kasvamine ja kasvatamine – lühidalt, see oli inimese ajalik elu oma loomuliku helitaustaga.

Nüüd oli tal siis viimaks ometi korralik kolmetoaline korter uuslinnas, aga ta polnud seal veel kodunenud.

Jaan oli konservatiiv. Ta võttis küll teadmiseks uue kodu akendest avaneva kauni vaate järvele ja metsatukkadele, aga ta ei usaldanud raudbetooni kalki hõngu. Ta kahtlustas halbade bioväljade hõljumist oma kolmanda korruse kõrgusel, salajasi roostekülmi veesooni korteri all maapõues ja mitmeid muid ohte.

Öösiti kolistas keegi ta vannitoas. See polnud rott ega kummitus, see oli kindlasti midagi veel halvemat.

Aga lugemissaalid! See oli midagi muud. See oli tema maailm.

Varematel aegadel oli ta tihti käinud V. suurimas lugemissaalis kirjutamas. Ennekõike didaktiliste lastejuttude sarja esivanemate ajaloost – need nõudsid teabeteoste uurimist.

Käis nüüdki kord-kaks nädalas, kuigi naine seda enam heaks ei kiitnud. Astrid nimetas uue korteri nurkmise toa kabinetiks ning soetas sinna asjakohast atribuutikat: ühe naljaka pliiatsiteritaja ning komplekti märkmeblokke. Haa! Asi oli tegelikult üsna rumal – lugemissaalis töötas mõnda aega üks haruldaselt kena neiu, kellel, tõsi küll, olid pisut paksud sääred.

Tema nimi oli Pilleriin ja see ütles tegelikult kõik. Pilleriin oli üks selle uue tundmatu põlvkonna eesnimesid, mida Ploompuu nooruses veel olemaski polnud. (Selle mõtles välja üks tubli naisterahvas, eks ikka lastekirjanik!). Võib-olla võisid pealinna vananevad kirjanikud endale tõesti lubada flirti kohalike Pilleriinide või Annekatrinitega, provintsis oli see võimatu. Siin oli kõik lihtne ja range. Aga mis salata, Jaan Ploompuu sai Pilleriini seiramisest tõesti silmarõõmu ning mõnikord vahetas ta neiuga mõne naljatleva lause.

Aga see oli ka kõik.

Ploompuu oli konservatiiv. Ja seda peaaegu kõiges. Tema vältis vapustusi ja hindas perekonna terviklikkust. Tema kirjutas oma jutte nagu vanastigi: terava pliiatsi või musta pastakaga. Kirjutusmasinat ta kartis, kuna see tärises ohtlikult ning kõrvulukustavalt nagu heinaniiduk.

Arvutid tekitasid temas tasast õudust. Ta oli neid eemalt vaadanud, ei eales käega puudutanud.

See maailm polnud tema jaoks.

Teda lohutas teadmine, et Tallinnaski elasid mõned kirjanikud, kes kirjutasid käsitsi, üks koguni täitesulepeaga – viimane oli muide elav klassik, mitmesse suurde võõrkeelde tõlgitud mees. Või mine sa tea… neid täitesulepeasid. Ehk oli see legend? Tallinna ja Tartu mehed kujundasid oma imagot. Nemad ei põrganud millegi ees tagasi. Üks teine elav klassik näiteks müstifitseeris sedavõrd oma kasse, et keelas sõpradel ja austajatel endale juubeliks lilli tuua, kuna ta kassid neid vihkavat. Haa – mine sa neid täitesulepäid ja kasse tea! On keegi enne kuulnud, et kassid vihkavad lilli?

Aga noh, nii oli neil seal Tallinnas ja Tartus. Seal oli elu keerulisem. Seal tuli orbiidil püsimiseks hullematki välja mõtelda.

…Ajalehti oli palju, lugemist vähevõitu. Mis seal ikka – uus peaminister kritiseeris juba ettevaatlikult oma eelkäijat, presidendi abikaasa keeldus taas intervjuust, majandusminister sõitis Albaaniasse (miks?), üks pank läks pankrotti ja teine lõi õitsele, kroon oli ikka veel stabiilne, Venemaal oli jälle mingi metsik duumaskandaal, Vasknarvas laskis aga üks purjus kaitseliitlane kogemata piirivalvurite lehma maha, Türi linnas valiti vapustav tissimiss… Rohkem ta lugeda ei viitsinud. Mis sa vanamees ikka uurid, „kuidas naise pärast mõõdukalt ogaraks minna”, mis sa ikka parastad, et keegi parempoolne naispoliitik sõitis trammis jänest ja lisaks sellele oli keskkoolitüdrukuna saanud teise koha sügisesel komsomoli jooksukrossil.

Jaani meelekohad tuikasid tuimalt. Lehed mõjusid täna halvasti. Ta tõstis paki kõrvale. See kaalus umbes kolm kilogrammi. Umbes niisama palju kui viiskümmend õhukest lasteraamatut. Ta muigutas skeptiliselt huuli. Talle ei meeldinud raiskamine. Jah – kuidas tema kirjandushuvilise poisikesena oli pidanud maal vanaisa kodus vanade „Rahva Häälte” valgetele servadele kirjutama… See polnud üldse naljakas.

Ja äkki teadis kirjanik Ploompuu, mida ta hetkel tegelikult tahab. Ta tahtis lugeda William Shakespeare’i sonette!