Teet Kallas - Jää hüvasti, mr. Shakespeare

Edasi lähtun juba printsiibist, mida pretsedendi puudumisel nimetan tagasihoidlikult Emmeri kolmandaks testiks. Avan köited selles järjekorras, millises nad mu lauale kuhjunud on, ja kirjutan igaühest välja täpselt 3 rida. Et keegi ei saaks mind kahtlustada subjektiivsuses, valisin võtmeks šifri 19-4. St. – alustan vaatlust iga köite 19. lehekülje 4. reast, vajaduse korral terviklausest. Minu plaanides pole ühestki vaatlusalusest kirjanikust tendentslikku muljet jätta, teda analfabeedi, grafomaani või idioodina serveerida. Miks 19, miks 4? Täiesti juhuslik valik. Sama hästi sobiks ükskõik millised muud leheküljed või read.

Alustagem! Vaadakem, millele on kulutatud sadu tonne isamaa väärtuslikku paberimetsa.

Niisiis, millest nad kirjutavad?

A: PROOSA.

Köide nr. 1.

Majahoov oli suur ja tahmane. Mäletan sealt piklikku küngast nagu leivapätsi, pesupuid ja söekuhilat keldriakna all. Mina ei käinud kunagi hoovis…

Köide nr. 2.

„Kõnelesid, et hakkad teaduslikku tööd tegema.”

„Teengi,” kinnitas Põdrus. „Juba teist aastat. Kuid koolmeistriametist ma ei loobu.”

Köide nr. 3.

… kus aga piigat peksetakse, linalakka lahitakse.

Siis tiris Lemmi rätiku nõega mustaks määritud näolt ja hüüdis…

Köide nr. 4.

Aga kuidas me seda näeme? Lennuk eemaldub päikesest ja päike meist. Kiirused liituvad ja kümne tuhande meetri kõrgusel loojub päike meie jaoks kaks korda kiiremini…

Köide nr. 5.

Ema arvas, et Mardile peab kaasa tundma tema murtud südame ja vanade hingepiinade pärast. Aga Mari saatuse suhtes trööstis ta mind…

Köide nr. 6.

Ta oli nagu asjatult ema ootav elevandipoeg. Kus on, kus on kurva kodu? Mees kujutles toda melanhoolset masinat, lont nukralt rippu, ekslemas…

Köide nr. 7.

Taavi hakkas taskust tubakat otsima.

„See on ainult hea, et nad pääsesid.”

„Hea muidugi, aga – nojah, eks iga naise süda ole isemoodi…”

Köide nr. 8.

Ja kas tal ei võiks olla hispaania pitside asemel see sile kuub, mida kombenisooniks nimetatakse, milles ta on nagu ussikuningas oma kestas, ja see kõrvadega nahkmüts…

Köide nr. 9.

… lausus ta ja pööras piipu käes. „seal peal kirjad ole – näod, linnud, kalad. Tema alguses uimaseks tee, siis kannatama pane… Pärast aja naerma.”

Köide nr. 10.

… ta oli riivatud sellest, et tema, endine peremees, mees, kelle laudas ammus tihti viis-kuus lehma, peab nokutama karrakesega näpus popsieide ees ja kerjama tilgakest piima…

Köide nr. 11.

Bannisteril õnnestus vaimupilt enese multiplitseeritusest hajutada, mees hoomas, et jalad on ta märkamatult kandnud rohupoe ette. Bannister sisenes. Esikus rippus metallvarrastest…

Köide nr. 12.

Miks ka mitte, niimoodi algavad elus ja kirjanduses mitmed dialoogid ja monoloogid. Nii algavad sõprused, vandenõud ja ülekuulamised. Ja nagu elus ja kirjanduses enamasti ikka…

Köide nr. 13.

„Vähemalt üks neist on päris kindlasti lahti.”

„Aga neid on siin vähemalt viiskümmend,” kostis Eeva hääl ta selja taga.

B. LUULE

Köide nr. 14.

Köide nr. 15.

Köide nr. 16.

Köide nr. 17.

Köide nr. 18.

Köide nr. 19.

Köide nr. 20.

Eksperiment on lõppenud. Ütlen nagu varemgi: no comments. Kõik on niigi selge. Võimalik siiski, et tõeliste kommentaaride ja järelduste aeg on veel ees.

Ma ei väida, et mu katse oleks täiesti veatu. Selliseid pole varem lihtsalt kunagi tehtud. Iga algus on krobeline. Võimalik, et resultaadi logokakafoonia mõjub ehk liiga utreeritult. Aga võimalik on ka see, et asi on aga tegelikult veelgi ohtlikum.

Ma olen väsinud.

Üksainus arvamus selle kõige puhul siiski.

Neil kõigil on midagi viga.

Nad pole ju normaalsed, kurat võtaks!

Astrid Ploompuu oli suur, soe ja asjalik naine. Omal ajal oli Jaan talle paar naljatlevat värssi pühendanud; ühes neist võrdles ta väljavalitut ahjuga, mille najal mees ennast keset karmi elutormi soojendab. Ahi oli riskantselt gabariitne kujund, aga ei, Astrid oli asja õigesti mõistnud.

Sellest oli nüüd palju aastaid möödas. Naise tumedates juustes kumas juba halli. See oli ilus, kurb ja liigutav helk. Kuid ta põskedes tukslesid endiselt vallatud, tundelised, vahel ka tujukad talupiigalohukesed.

Astrid töötas linnavalitsuse kultuuriametis. Kuigi ta oli praegu kõvasti närvis, orienteerus ta situatsioonis hästi. Ta oli riigiametnik ja kultuuriinimene. Ta oli taibukas naine. Hingepõhjas püsivalt valvas ja kiivas, ei hakanud ta meest selle Pilleriini pärast kiusama. Kuigi just lugemissaalist politseinikud ta olid leidnudki. Ah, aga see detail oli nüüd kõrvaline.

Kirjanikuhärra oli niigi natuke meeltest lahti: habe õieli, kolas ta aluspükste väel korteris ringi, otsis millegipärast rohelisi mansetinööpe ja patras ärevalt. Kord tegeles ta oletustega, üks fantastilisem kui teine, siis aga hakkas siunama valitsust, kes kisub kodaniku tema plaanide juurest teadmata kuhu. Ja teadmata miks! Sest pidi ju Jaan homme hommikul Handoga suvekodu lähedale ühte kindlasse jõekääru latikat püüdma minema. Kes seletab teismelisele poisile, miks isa sõna ei pea? Peaminister või?

Astrid pakkis sellal vilunult mehe vana ja vägevat seanahkset portfelli. Muidugi, temalgi oli puhkus, temagi oleks tahtnud paar päeva mere ääres veeta. Aga peaminister kutsus edelarannikule ainult tema kirjanikust meest.

Tegelikult ei osanud ka Astrid midagi konkreetset oletada. Asi nägi välja nagu riiklik saladus. See kiri, see kutse, see üritus. Ajalehtedes polnud sellest sõnagi. Milleks küll säärane kiirus, milleks see allkiri politseinikele? Ja milleks üldse need lihtsameelsed politseinikud? Või oli see nüüd Toompea stiil: konkreetsus, tempo ja asjalikkus? Jah, muidugi, ajaloolistel pöördeaastatel olla lausa niimoodi elatudki, telefonid olid lühidalt tirisenud, autod kummide kiunudes kurve võtnud, paari tunniga koguti sel moel veel vanale võimule kuuluvatesse residentsidesse või puhkebaasidesse vajalikud mehed ja naised, kes siis ööde ja päevade kaupa otse lõvikoopas istudes, kohvi juues ja suitsu tehes aru pidasid, et lõpuks jälle ühe vabadusele lähemale viiva dokumendi või projektiga rahva ette astuda.

Tollal nimetati seda ajurünnakuks.

Aga see oli küllalt ammu. Nüüd olid hoopis teised ajad. Rahuajad, kui noomoodi võrrelda tohtis.

Võib-olla oli see uue peaministri isiklik stiil? Peaministrid ja valitsused vahetusid tihti, keskmiselt kolm korda kahe aasta jooksul, enamasti kevadel või suvel, ei kunagi aga karmil talvel… See tihe rotatsioon pidi harilik asi olema. Võib-olla oligi, aga rahutuks tegi iga kord.

Uue peaministri kohta ei teatud laiemalt veel midagi. Ta polnud veel kaht kuudki ametis olnud. Ka sel aastal ei suutnud nägelev riigikogu suvepuhkusele minna varem, kui oli peaministri välja vahetanud. Hea kombe kohaselt ei kritiseerinud teda veel ükski soliidne ajaleht. Tal olid tema sada päeva nagu teistelgi. Tal polnud veel kabinetki lõplikult koos, mitu ministrikohta ootasid täitmist. Uus peaminister polnud eriti noor ega kaugeltki mitte vana, hariduselt aga haralise stuudiumiga filosoof. See oli harilik asi. Pooled uuema aja riigijuhid olid humanitaarid.

Teisalt tundus kõik ilmselge ja ilus olevat: kutsele oli kirjutatud, et hr. Ploompuu on tungivalt palutud osalema mõnepäevasele suveseminarile, kus otsitakse tsiviliseeritud lahendusi komplitseeritud kultuurprobleemidele, ennekõike aga kirjanduse nihestunud seisundile kultuuri üldpildis, agressiivselt pealetungiva massikultuuri ja amerikaniseerumise foonil. Koos võimalusega lõõgastuda, suhelda kolleegide, tunnustatud ekspertide ja juhtivate riigitegelastega. Ürituse finantseerib valitsus erifondist. Vajaduse korral on valitsus valmis osutama abi transpordiküsimustes, loodetakse ka kohalike võimude mõistvale suhtumisele.

„Sa kujuta ette, nad olid valmis mind jalamaid oma autosse torkama. Sireene ja prožektoreid täis, kurask! „Opel” või mis see neil seal seisis, mina neid marke nii hästi ei tunne, Rando teaks kohe ära… Jah, kujuta ette, nad olid valmis mind silmapilk edelarannikule toimetama. Minu meelest põlesid need poisid himust näha ilusat elu ja ise ka paar korda soolases meres supelda. Vesi pidi kakskümmend üks kraadi olema! No nii see ka ei lähe, mu härrad, ütlesin mina neile,” jutustas Jaan ringi tammudes, ikka veel püksata. „Kui te mind just ei arreteeri – aga selleks peab teil minu meelest order olema – siis tahaksin mina küll ilma konvoita peaministri palge ette jõuda. Hoolimata sellest, et bussipiletid on üle mõistuse kallid ja et isegi suvilas käin ma seetõttu viimasel ajal jalgsi… Kuule, ega sa tõesti pole neid rohelisi mansetinööpe näinud?”

„Minu meelest on need suvila köögisahtlis,” improviseeris Astrid, et teemat lõpetada. „Milleks sa enda meelest mansetinööpe vajad, armas inimene?”

„Aga bankett? Valsid ja šampanjad ja… Kõik võib olla! Valge särgi ikka panid? Ja mine tea, äkki saabub sinna ka president? Kus peaminister ees, seal president järel. Olgu kuidas on, presidenti tuleb austada – siis austad sa ka iseennast ja oma rahvast.”

„Valge särk on, must lips on, hõbedased mansetinööbid leian ma sulle ka üles, need on palju soliidsemad, džiinid ja selle sinise jope panin ma kilekotti, aga ole ettevaatlik, seal on kohvitermos ja mõned tomatid ja kaks võileiba. Ära hakka vaidlema, ma tean sada aastat, et sinul läheb sõites kõht tühjaks ja siis muutud sa vihaseks. Lausa talumatuks! Ja kaua sa niimoodi püksata mõtled patseerida? Või lähedki niimoodi selle uue peaministri ette? Bussini pole enam palju aega.”

Samas helises telefon. Ka see luksus oli Ploompuudel nüüd juba teist nädalat olemas. Jaan haaras ärevalt toru, lausus aga külmavereliselt nagu elupõline telefoniomanik:

„Ploompuu kuuleb.”

„Kuule, Jankel, said sa ka selle kuradi kutse?”

See oli Ullo Tillak, kes helistas oma järvetagusest majast. Erilised sõbrad nad polnud, aga ka vaenlased mitte. Nende suhted olid korrektsed. Teisiti poleks linn neid mõistnud. Nad olid väikelinna suured mehed.

„Arvad sa, et see on telefonijutt?” küsis Jaan.

„Ah, mis sa jamad, nüüd on kõik jutud telefonijutud ja üldse, sõitku nad kõik persse, eks. Kuule, mis – sa lähed sinna või?”

„Kuhu ma pääsen,” kehitas Jaan õlgu. Astrid oli lähemale nihkunud. Tillaku hõiked kostsid talle selgesti ära.

„See pole üldse mingi jutt. Mingid ministrinokud ei saa meiesuguseid vabahärrasid käsutada. Pea seda alati meeles, Jankel,” kostis membraanist Tillaku sünniomane opositsionääritenor. „Selles ju demokraatia võlu peitubki, olgu muud asjad nii sitad kui tahes. Aga seda nad on, seda nad on! Mulle ajab see kuradi taidluskapitalism omavahel öeldes juba mitu aastat iivelduse peale. Hea küll, poliitikast jõuame sõidu ajal rääkida. Need kuradi võmmid rikkusid mul küll tööpäeva ära ja ma peksin nad välja, aga tead sa, peaks ikka ära käima. Ma tunnen seda uut pornot nagu oma viit sõrme. Olime temaga ükskord Vene ajal ühisel välisreisil. Kreekas, tead. Kus sai ikka veini kaanitud! No muidugi, siis oli ta veel päris poisike ja komnoor, nagu öeldakse, tead, sihuke redis. Käime ära jah, paneme asjad paika.”